Raadi rajad

Aastatel 1922–1944 tegutses Raadi mõisa peahoones Eesti Rahva Muuseum. Raadist sai sellal paljudele armastatud ajaveetmiskoht. II maailmasõjas peahoone põles ning Nõukogude sõjaväebaasi rajamise tõttu Raadile oli muuseum sunnitud ümber kolima Tartu kesklinna aadressil Veski 32. Alles 1980. aastate lõpu vabamates poliitilistes oludes oli taas võimalik hakata mõtlema ERMi tagasitulekule Raadile, kuid lossivaremed olid selleks ajaks juba liiga halvas olukorras. Seetõttu plaaniti Eesti taasiseseisvumise järel muuseumile uut peahoonet esmalt Veski-Liivi-Baeri-Näituse tänavate vahelisele krundile. Arhitektuurikonkursi võitis kavand Põhja Konn, ent rahapuudusel jäid plaanid teostamata. 2000. aastal sai ERM ametlikult Raadi mõisasüdame haldajaks ning unistus tagasi Raadile tulla sai värske hingamise. Uus arhitektuurivõistlus kuulutati välja 2005. aastal. Sellele laekus 108 võistlustööd üle maailma. Nende seast valiti 2006. aasta jaanuaris välja võidutöö Memory Field ehk Mälestuste Väli, autoriteks Dan Dorell Itaaliast, Lina Ghotmeh Liibanonist ning Tsuyoshi Tane Jaapanist. 350 meetri pikkune ja 70 meetri laiune hoone on kunagise sõjaväelennuvälja ruleerimisraja mõtteline pikendus, justkui trampliin minevikuraskustest lennukasse ja lootusrikkasse tulevikku. ERMi hoonele pandi nurgakivi 30. aprillil 2013. Maja avati pidulikult 2016. aasta 29. septembril. Ehitustöödega samaaegselt korrastati ka muuseumi ümbrus meeldivaks vabaõhualaks.

Tartu-lähedase Raadi mõisa ajalugu on olnud pikk ja mitmekülgne. Varaseimad jäljed järveäärsest asulast pärinevad juba I aastatuhande pKr lõpusajanditest ehk viikingiajast. Keskajal kujunes siin suur maavaldus, mida haldas Tartu raad – sealt on saanud mõis ka oma nime Raadi. Poola ajal (16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses) anti mõisale kuningliku majandusmõisa ehk folvarki staatus. Mõisa nimetati sellal Radtsmoiza kõrval ka Zaiezierze (Järvetaguse). 

Rootsi valitsusajal 17. sajandil tegutsesid Raadil kõrged riigiametnikud Bengt Oxenstierna ja Hans von Fersen, 1682. aastal mõis riigistati. Põhjasõja käigus läks Raadi mõis Vene riigi käsutusse. 1726. aastal andis keisrinna Katariina I selle kindralleitnant Ivan Bibikovile.

Uus ajajärk Raadi loos algas 1751. aastal, mil mõisa ostis Bibikovidelt 12 000 rubla eest endine kaardiväerittmeister Carl von Liphart. Liphartite kuue põlvkonna jooksul mõisasüdames ja selle ümbruses tehtud tööde-tegemiste jälgi võime näha praegugi. Piiritusetootmine ja hea ärivaist võimaldasid Liphartitel tõusta üheks suuremaks ja jõukamaks maaomanikuks Balti provintsides. Nad panid aluse kuulsale Raadi kunstigaleriile ja raamatukogule, korraldasid salongiõhtuid, pidasid ülal muusikakvartetti ning andsid tagasihoidlikule Raadi härrastemajale ümberehituste käigus lossiliku ilme.

Viimane mõisnik Reinhold Karl von Liphart lahkus perega Raadilt I maailmasõja päevil. Eesti Vabariigi iseseisvudes mõis riigistati ning anti Tartu Ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi käsutusse. Nõukogude okupatsiooni ajal võttis sõjavägi Raadi ala oma kontrolli alla. Väike lennuväeosa oli mõisa läheduses tegutsenud juba Eesti Vabariigi ajal; nüüd rajati siia oluliselt suurem sõjalennuväli. Avalikkusele avati piirkond täielikult alles okupatsioonivägede lahkumisel 1990. aastate algul.

Raadi järv on Tartu linna ainus looduslik järv. Selle pindala on 4,6 hektarit, suurim sügavus 6,2 meetrit. Järv on koduks mitmetele kahepaiksete, kala- ja linnuliikidele. Üle 1000 aasta tagasi, viikingiajal, kolisid järve kirdekaldale elama ka inimesed. Asulast kujunes keskajal Tartu raele kuulunud mõis, millest on järv saanud oma praeguse nime, selle muistne nimi on aga unustatud. Järve kalarikkust on mainitud juba Poola-aegses revisjonis 1587. aastal.

Aastatel 1751–1919 ehk Liphartite kuue sugupõlve ajal tehti Raadi järvel romantilisi paadisõite, kuid siin joodeti ka veiseid ja püüti kala. Talviti koguti järvejääd toiduainete säilitamiseks jääkeldris.

Kui Liphartid I maailmasõja ajal Raadilt lahkusid, jäi suur osa nende varadest esialgu mõisasse maha. 1918. aasta lõpus lasi mõisavalitseja Punaarmee eest järvepõhja peita 9 või 12 kasti kuld- ja hõbenõusid. Hiljem õnnestus Eesti sõjaväelastel kuus kasti välja tõmmata, riik tagastas leitu Liphartitele. Kadunud varandust on hiljemgi püütud kätte saada, kuid selle käigus on mitmed sukeldujad elu kaotanud.

Nõukogude ajal kontrollis piirkonda sõjavägi. 1982. aastal voolas hooletuse tõttu järve suur kogus lennukikütust. Reostusest vabanemiseks süüdati veepinnal hulpiv kütus põlema. Eesti taasiseseisvumise järel on järve ja selle kaldaid hoolega puhastatud, kuid põhjamudas leidub endiselt nõukogude ajal vette visatud prügi.

Raadi mõisa peahoonest on enne 18. sajandi lõppu vähe teavet. 1590. aasta kirjelduse põhjal oli ristikujulise põhiplaaniga puust ja tellistest hoonel sindlikatus, suured klaasitud aknad ning sees kahhelahjud ja võrdlemisi lihtne mööbel. Varaseimal mõisa kaardil aastast 1686 kujutatud punase katusega kollane hoone ei pruugi kajastada ehituslikke üksikasju.

Suuremate ehitustöödega alustas Raadil Carl von Liphart, kelle algatusel ehitati 1783. aastal väikeste nurgatornikestega barokkstiilis peahoone. Tema poeg Reinhold Wilhelm ja pojapoeg Carl Gotthard jätkasid selle laiendamist vastavalt ajastu nõuetele. 1841. aastal sai peahoone neorenessansliku väljanägemise. Suuri maalide ja skulptuuridega täidetud esindussaale ühendasid ühele joonele paigutatud uksed (nn amfilaad). Aastatel 1901–1905 lisandusid lossile renessansskuppel ja selle alune avar raamatukogu, samuti rokokoostiilis kaunistustega tuba.

Pärast mõisa võõrandamist Eesti Vabariigile kohendati lossi siseruumid 1920. aastatel Eesti Rahva Muuseumi vajadustele. Lossile sai saatuslikuks 1944. aasta sõjasuvi, mil see Saksa ja Nõukogude vägede vaheliste lahingute käigus põlema süttis. Õnneks oli ERM jõudnud suurema osa oma kogudest aegsasti evakueerida. Pärast sõda haaras mõisasüdame oma käsutusse Nõukogude sõjavägi ning lossi taastamine polnud enam võimalik. Lossi läänepoolses osas asus sellal koguni mürgiladu.

Praeguseks on lossi seinad väga halvas seisus ning varisemisohu tõttu aiaga piiratud.