Loodushelide ja -kujunditega Karin Kivipõllu luulenäitus viib teekonnale läbi sügisese raba, soolaste meretuulte, lumiste laante ning kevadise põlluääre, et jagada praegusel ajal inimeseks olemise mitmetahulisust meie ürgseimas kodus.
Eestlased on alati loodusest hingekosutust otsinud. Rabaskäik võib mõjuda kui meelerahu imeravim ja mets olla meile palvetamiseks omasem pühakoht kui kirik. Inimestena sünnime osaks loodusest, ometi mõtiskleme läbi elu oma olemuse, kuuluvuse ja õige koha üle.
Inimene on osa loodusest, ometi on tänapäeva kiirustavas maailmas ebaõiglaselt vähe aega selle nautimiseks nii, et me oma eluviisiga teineteist ja loodust ei häiriks. Loodus, mis võiks meid toetada, ravida, aidata leida vastuseid vastamata küsimustele ja tekitada kuuluvustunde, on korraga justkui siinsamas lähedal, ent samal ajal kättesaamatult kaugel.
Näitusel saavad kokku tänapäevane elufilosoofiline mõtisklus kõikide oma inimeseks olemise murede, rõõmude ja küsimustega, tõmmates selga vana hea riimluule kuue, mida ehivad Eestimaa mered, metsad, linnud, põllulilled – kõik, mida kodumaisest loodusest leida võib.
Näituse „Inimeseks olemise ürgsus“ autor on Karin Kivipõld, lavastuskunstnik Natali Mällo ning graafiline disainer Rona Luug.
Ideekavand loodi Eesti Rahva Muuseumi korraldatud „Oma näituse“ konkursile, mis pakub ERMi osalussaalis näituse korraldamise võimaluse inimestele või organisatsioonidele, kes igapäevaselt muuseumitöö või näituste kureerimisega ei tegele.