Loovus on oskus vaadata tuttavaid olukordi uue pilguga ja luua uusi tähendusi. Sageli arvatakse, et loovus on kaasasündinud anne, mis on mõnele antud ja mõnele mitte. Tegelikult saab loovust teadlikult arendada — üks võimalus selleks on loovkirjutamine.
Loovkirjutamise eesmärk ei ole tingimata kirjutada romaani või saada kirjanikuks, kuigi ka see võib juhtuda. Eelkõige aitab see avada mõtteid, märgata uusi seoseid ja usaldada oma kujutlusvõimet. Kui oled loovas ja avatud seisundis, hakkad märkama rohkem ümbritsevaid detaile, meeleolusid ja väikseid, inspireerivaid hetki.
Pikemaajalisem kirjutamispraktika toob sageli esile korduvaid teemasid, küsimusi ja mälestusi, mida saab kirjutamise kaudu lahti mõtestada. Võib-olla sünnib sellest soov panna kirja ka omaenda lood ja mälestused.
