Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad
ERMi galeriis on kuni 21. augustini 2022 avatud näitus "Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad".Populaarne näitus jõuab Tartusse Kumu kunstimuuseumist.
Sisenemine A-sissepääsust.
Viimastel kümnenditel on aset leidnud teatav Lõuna-Eesti „ärkamine“, jõuline kohaliku identiteedi esiletõus, mis rajaneb sügavalt juurdunud kultuurinähtustel, nagu murdekeel, kombestik ja looduslähedane elulaad. Jõuliselt hoogustunud Lõuna-Eesti kultuuri uuringutes tõusevad esile kolm suurt valdkonda: keel, pärimus ja kirjandus. Kirjanduse ja pärimuslike-etnograafiliste uurimuste kõrval on seni puudunud käsitlused, mis analüüsiksid eriomast lõunaeestilikkust piirkonnas kasvanud ja sellega tihedalt seotud kunstnike loomingus. Ometi on Lõuna-Eestist pärit paljud Eesti kunstielu algusaja modernistlikud võtmeautorid, kelle looming on mõjutanud meie kujutluspilte ja arusaamu lõunaeestilikkusest. Näitusel on vaadeldud perioodi 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõja lõpuni, sest just sel ajal toimus lisaks üldisele rahvusliku ja poliitilise eneseteadvuse defineerimisele kitsam paikkondlik identiteediloome, mis haaras muu hulgas ka Lõuna-Eestit.
Teoseid eksponeeritakse ligi viiekümnelt kunstnikult, nende seas Karl Pärsimägi, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Eduard Rüga, Villem Ormisson, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi, Ants Murakin, Roman Nyman, Andrus Johani ja Eduard Wiiralt. Eriliselt tõstab näitus esile Eduard Timbermanni, kelle erakordne looming on jäänud siiani väärilise tähelepanuta.
Kuraator: Liis Pählapuu
Näituse kujundus: Kaisa Sööt
Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Magdaleena Maasik
19. sajandi moderniseeruvas ühiskonnas muutus aina ihaldusväärsemaks väikeste kultuuripiirkondade arhailisus, mille otsingutele suunduti ka Lõuna-Eestisse, kus kohalikke omapärasid nähti eeskätt murdekeeles, kombestikus, käsitöös ja looduslähedases elulaadis. 20. sajandi alguskümnenditel, kui olemuslikult suulisest Lõuna-Eesti kultuuriruumist kasvasid välja kaasaegsed kirjanikud-poeedid, kes kasutasid oma loomingus nii eripäraseid keelevarjundeid kui ka paikkondliku pärimuse kihistusi, nn Võrumaa jutte, hakkas lõunaeestiline eripära teadvustuma ka kirjandusmaastikul.
Lõuna-Eesti kolm kultuuriliselt eripärast suurt piirkonda on Viljandimaa (Mulgimaa), Võrumaa ning Läti ja Venemaa piiri äärne Setomaa. Nende kõrval tõuseb esile ka keeleliselt omanäoline Valgamaa. Lõunaeestluse keskuseks võib pidada Võrumaad, kus siiani on elujõulisena säilinud kohalik murdekeel – võro kiil. Lõuna-Eestist pärit loojate teostes väljenduva vaimsuse, selle lõpuni seletamatu „miski“ puhul on esile tõstetud kohavaimu ehk genius loci määravat mõju. Vaheldusrikka ja mosaiikse maastikuga ümbritsetud lõunaeestiliseks kohaks näib olevat talu, mille õuel asub kõigi väärtuste keskpunkt. Tähele on pandud Lõuna-Eesti inimeste erilist meelelaadi, nende rõõmsameelsust, siirust, elavat fantaasiat, jutukust, romantilisust ja huumorimeelt. Üks ilus kirjeldus sõnastab, et võrukesel oleks süda otsekui tähtsam kui aju.
Piirkonna ajalooline eraldatus ja lõunaeestlaste sügav kontakt loodusega lõid Lõuna-Eestist pärit loojatele eeldused sisenemiseks moodsa kunsti maailma, mis väärtustas originaalsust, erisust ja vastandumist olemasolevale. Lõuna-Eesti kunstnike radikaalsus väljendus juba ainuüksi kunstnikuks saamise püüdes. Sügavalt juurdunud tavadega külaühiskonnast eraldusid ühtäkki tegelased, kes ihkasid väljapoole. Väikesest Võrust satuti Peterburi revolutsiooniliste sündmuste keskele ja seniseid väärtusi ümberhindav mentaliteet toodi metropolist kaasa uute kunstitõdedena. Nii saigi ühel hetkel Võrust Eesti avangardkunsti pealinn. 1930. aastate alguses tõusis Lõuna-Eesti kunstielu teise tähtsaima keskusena esile Viljandi.
20. sajandi esimestel kümnenditel Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel korraldatud vanavara kogumise retkedele oli kaasatud ka suur hulk Lõuna-Eestist pärit kunstiõpilasi ja kunstnikke, kes sageli valisid sihtpunktiks just kodukandi külad, kus nende huvi pälvisid vanimad säilinud rahvakultuuri kihistused. Juba Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Jakob Hurda retkedest alates sai arhailisuse otsingute sihtkohaks Setomaa, kus huvi pakkusid setode eriline keel, suuline pärimus ja laulukultuur, naiste rahvarõivaste vanapära ning „paganlikke“ ja õigeusu traditsioone põimiv usuelu. Setomaast ja Petserist kujundati Eesti kultuuri jaoks ideaalne Teine: ühelt poolt imetleti piirimaa setosid kui „ürgeestlasi“, teiselt poolt aga proovis vastne Eesti Vabariik neid tasalülitada. Nii saigi Setomaast mujalt tulijate silmis eksootiline paik. Suur osa 1920.–1930. aastatel Petserit külastanud kunstnikke jäädvustas siin eelkõige imposantseid arhitektuurseid vorme, maastiku keskel kõrguvaid õigeusu kirikuhooneid. Oma teostel on nad märganud ka siinseid inimesi, eriti seto naisi, kes on „taluõue madonnadena“ läbi aegade alal hoidnud Setomaa usukombestikku. Venemaalt läände emigreerunud kunstnike jaoks kujunes Setomaast ja Petseri maakonnast aga omalaadne nostalgiline õigeusu ja rahvusluse kants.
1920. aastatel sai Lõuna-Eestist populaarne suvepuhkuse veetmise paik. Mõõduka modernismi võttestiku omandanud kunstnikud-turistid sõitsid linnast rohelusse ja valasid siin lõuendile päikest täis idüllilised vaated ning intiimsed ja naudingulised hetked. Omalaadse tahu moodustavad naiviseeriva pildikeelega, eeskätt maatöid kujutavad maalid, mille populaarsuse taga võib näha nii ajastule omast maalähedust ja konservatiivseid väärtusi idealiseerivat mentaliteeti kui ka riikliku propaganda, turismi arendamise ja tööeestluse liikumise mõju. Idülliline kuppelmaastik ja selle keskel „vanade eestlaste“ kombel töötav Lõuna-Eesti inimene kehastasid tolleaegses visuaalkultuuris rahvuslike ideaalide kvintessentsi.
