Eesti Rahva Muuseumi etnoloogilisel teadustööl on kaks peamist orientatsiooni: inimeste ja kultuuride uurimine. Seega uurime kultuuripärandit, -muutusi, -protsesse ja praktikaid  nii inimese kui ühiskondlikul ja kollektiivsel tasandil.

Uuringud, mis on keskendunud kultuurimuutustele inimese tasandil, problematiseerivad argikultuuri Eestis nii ajaloolises kui tänapäevases kontekstis ning uurivad selle rolli maailmavaadete, ühiskondlike tõekspidamiste ja väärtuste kujunemisel. Uurimistöö fookuses on igapäevaelu praktikad, Eesti argikultuuri moderniseerumine ning globaliseerumine ning elulaadide muutumine moderniseerumisprotsesside kontekstis. Igapäevaelu fenomenide uurimine - see, kuidas inimesed oma igapäevaelu organiseerivad, millised on argielu rutiinid ja peamised praktikad ning tähendusloome protsessid argielus - võimaldab tõlgendada ka keerukamaid kultuurimustreid ja kultuurimuutusi.
 

Uuringud, mis on keskendunud kultuurimälu, kultuurimuutuste ja kultuurimõjutuste ning kollektiivse tähendusloome uurimisele ühiskonna tasandil, hõlmavad Eesti ja soome-ugri rahvaste rahvusliku, kultuurilise ja piirkondliku (osakultuurilise) identiteedi uurimist, samuti poliitiliste ja sotsiaalsete olude ja muutuste mõju uurimist Eesti kultuurile ja identiteedile. Kultuurilise mitmekesisuse ja kultuuriliste mõjutuste mõtestamist suunavad küsimused kultuurilise mitmekesisuse säilitamise võimalikkusest globaliseeruvas ja kultuuriliselt homogeenseks muutuvas maailmas. Uurimistöö panustab Eesti kultuuri materiaalsete, vaimsete ja kollektiivsete väljendusvormide säilitamisse.
 

Osana kollektiivsete kultuuriprotsesside uurimisest vaatleme ka kultuuripärandi ja ajaloo kasutamist:  selle tänapäevaste tõlgenduste ning rakenduste uurimist, sealhulgas kultuuripärandi loomine ja kasutamine ühiskondliku ressursina ettevõtluses, turismis, kogukondade mobiliseerimisel, paikkondliku identiteedi säilitamisel, poliitikas; kultuuripärandit inspiratsiooniallikana rahvakultuuri praktiseerimisel ja loometöös. Kultuuripärandi uurimine asetub laiemasse Euroopa ja globaalse kultuuripärandi konteksti ning omab potentsiaali ka kultuuripoliitika kujundamises osalemisele.
 

Nii indiviidi kui ühiskondliku tasandi uurimisorientatsioone raamib distsipliini ajaloo reflektsioon: Eesti- ja soome-ugri etnoloogia kui rahvusteaduse teadusajalugu ja selle mõju rahvusluse ideedele, identiteedi kujunemisele, kultuurimälule ja valdkondlikele muuseumikogudele.
 

 

Projekt tegeleb Eesti argikultuuri ja elulaadide muutustega 20. sajandi II poolel ja 21. sajandi alguses moderniseerumisprotsesside kontekstis. Uurimisküsimused hõlmavad nähtusi nagu translokaalsus igapäevapraktikate tasandil ning liikumisvõimalustele omistatud subjektiivsed tähendused; argiliikumise ja turismikeskkondade (transpordi, majutus- ja puhkekohtade, ekskursioonide jne) kogemine, sh sensoorsed ja interaktiivsed aspektid; muutused soo- ja põlvkondade vahelistes suhetes mobiilsete elulaadide näitel. Tegemist on muuseumikogudele tugineva uurimistööga, mis allikaliselt lähtub Eesti Rahva Muuseumis, sealhulgas täitjate poolt varasematel aastatel kogutud mobiilsuse, sealhulgas transpordi ja turismi teemalistest arhiivimaterjalidest.

Täitjad: Anu Järs, Kristel Rattus
Projekt: uuring, näitus

Uurimistöö fookuses on toidukultuuri areng 20.-21. sajandil, analüüsimaks läbi selle Eesti moderniseerumise eripära rahvusvahelises kontekstis. Teiseks keskendutakse toidupärandi kaasaegsetele tõlgendustele Eesti toidukultuuris. Projekt jätkab institutsionaalse arengumeetme (ASTRA) vahendite toel arendatud kahte tegevussuunda: a) rahvusvaheline ja kodumaine teaduskoostöö (võrgustikes osalemine); b) tulemuste rakendamine ERMi Rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse ja Hariduskeskuse ressursside ja formaatide põhiselt, samuti koostöö toidupärandil põhineva piirkondliku arendustegevuse ja väiketootjatega (teavitus, nõustamine, tootearenduse erinevates etappides osalemine). Senine koostöö kinnitab huvi ja nõudlust ERMi ekspertiisi järele nii Eesti toidu ajaloo osas tervikuna kui piirkondlike pärandiressursside teadvustamisel ja rakendamisel. Seega on töö väljunditeks akadeemilised teaduspublikatsioonid; perioodi lõpuks valmiv laiemale lugejaskonnale suunatud illustreeritud trükis; kommenteeritud piirkondlikud kokaraamatud koostöös Eesti toidupiirkondadega ja toidukultuuri suunaline ERMi näitusetegevus. Uurimistöö põhineb partnerlusel Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste instituudiga.

Täitjad: Anu Kannike, Anu Järs, Reet Piiri
Projekt: uuring, võrgustikud, ettevõtluskoostöö, nõustamine, populariseerimine, näitus, kogumistöö

Linna ööelu etnoloogia uurib ööelu loomise, kogemise ja reguleerimise ajendeid, strateegiaid ja praktikaid minevikus ja kaasajal. Uurimisküsimused puudutavad ka moraalset ja poliitilist perspektiivi ning kaasamise ja marginaliseerimise ilminguid, ööelu gentrifikatsiooniprotsessi ja öise avaliku linnaruumi demokraatlikku kasutamisvõimalust (inspireerituna muuhulgas näiteks Lefebvre'i "right to the city" ideest). Uurimisobjektiks on eelkõige loominguline, eksperimentaalne, kultuuriliselt mitmekesine ja identiteetiloomes olulist rolli mängiv nö alternatiivkultuur ning selle positsioon laiemate ühiskondlike protsesside kontekstis.

Täitja: Karin Leivategija
Projekt: individuaalne uurimisprojekt, loomeprojekt, kogumistöö

Uuringu objektiks on etnograafiliste teadmiste sünd ja mõju muutunud poliitilise võimu, ideoloogiate ning teaduslike teooriate pingeväljas. Etnoloogiat/etnograafiat Eestis uuritakse tema teadusajaloolises, kultuuriajaloolises, sotsiaalajaloolises ja regionaalses kontekstis. Lähenemine on hermeneutiline, refleksiivne ja interpreteeriv. Uurimissuuna eriliseks huviobjektiks on etnoloogia/etnograafia kui rahvusteaduse roll eestlaste enesetunnetuse kujunemises ning Eesti ühiskonna ülesehitamisel ja toimimisel läbi 20. sajandi. Väljundid: Tuginedes eelnevatele ja käimasolevatele uuringutele ja eelmiste aastate uurimistööle, valmib jooksvalt teadusartikleid ning eestikeelne kollektiivne monograafia Eesti etnoloogia ajaloost 19. ja 20. sajandil, mis publitseeritakse perspektiivis ka inglise keeles. Lisaks valdkonna populariseerimine, sh näitusetegevus ja ERMi kogude täiendamine teadusajalooliste materjalidega (intervjuud, materjalid teadlaste isikuarhiividest, AV).

Täitjad: Indrek Jääts, Svetlana Karm, Piret Koosa, Marleen Metslaid
Projekt: uuring, kogumistöö

Projekt on üheks uurimisetapiks eesti ja soome-ugri etnoloogia ajaloo uurimissuunal. Selle kitsam uurimisfookus on Eesti etnoloogide välitöödel ja suhetel soome-ugri rahvaste ja sealsete kultuuriuurijatega nõukogude perioodil. Uurimistöö põhineb mahukatel välitöödel, sh intervjuud Eesti ja soome-ugri rahvaste uurijatega.  Väljundid: ilmub 2-3 kõrgetasemelist teadusartiklit aastas, lisaks valdkonna populariseerimine, sh näitusetegevus ja ERMi kogude täiendamine teadusajalooliste materjalidega (intervjuud, helifailid, AV).

Täitjad: Indrek Jääts, Svetlana Karm, Piret Koosa
Projekt: uuring, kogumistöö

Etnograafilise esemeuurimuse keskmes on tool kui kõige dünaamilisema arenguga ja mitmekesisemaid vorme võtnud mööbliliik Eestis perioodil 1820-1920. Huvi pakuvad kaks vastastikku seotud teemaderingi: 1) Tooli valmistaja. Käsitöölise tegevusväli moderniseeruva ühiskonna sotsiaal-majanduslikus kontekstis. Mööbli kõrgstiilide „tõlkimine“ rahvalikumasse vormi: materjali, konstruktsiooni ja dekoori loov kohandamine vastavalt valmistaja ja tellija vajadustele ning võimalustele. 2) Tool kui sisustuse osa. Sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid: tool kui staatust näitav ja rituaalne ese või argine sisustuselement; piirkondlikud eripärad ja nende sotsiaalne taust. Tegemist on kogudepõhise uurimistööga, mille allikad pärinevad ERMi kogudest, esmajoones esemekogust.

Täitjad: Liisi Jääts
Projekt: individuaalne uurimisprojekt, populariseerimine, näitus

Antropoloogilist uurimismeetodit rakendav projekt keskendub materiaalse religiooni uurimisele Eestis. Fookuses on poolvääriskivid - kaasaja uues vaimsuses rahvusvaheliselt kasvava populaarsusega objektid. Projekti metodoloogilised ja teoreetilised lähtepunktid tulenevad materiaalse kultuuri uuringutest ja tarbimiskultuuri uuringutest. Levinuim poolvääriskivide kasutamise viis on nende kandmise praktika, milles avaldub eseme ja inimese vaheline kahepoolne tähendusloomeline suhe, mis on nii praktikakeskne kui ka materiaalne. Uuring asetub globaalsete trendide konteksti: poolvääriskivide populaarsus nn heaolutööstuses kujundab käesoleval ajal ümber kogu globaalset esoteerikakaubandust. Esoteerikapoed on hakanud müüma peamiselt poolvääriskive, mille kaubaahel on globaalne, turg tõusutrendis ning mille kaevandamine on suure sotsiaalse ja keskkonnamõjuga.

Täitja: Tenno Teidearu
Projekt: individuaalne uurimisprojekt