Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.

Ajalugu mäletab suurt hulka poolemeelseid inimesi, kes katastroofe ette kuulutasid; tänapäevased prohvetid erinevad neist oma teadusliku tausta poolest. Aga 15 364 teadlase poolt ennustatud maailmalõpp – või õigemini, sellise tsivilisatsiooni lõpp, nagu meie teda tunneme – paistab ikkagi jäävat ainult uskumise valdkonda. Miks?

ehk “Tõde ja õigus” lastele
 
Pearu läheb peast ikka täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka naljamees ja nipsumees, rahamees ja muidumees ja nääride ajal näärimees kah! Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb aga ühe rumaluse teise järel välja. Täismees, aga varsa aru.
 

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

“Praegu pole aeg armastamiseks” on kurbnaljakas lugu sellest, kuidas inimene teeb kõik, et oma õnne edasi lükata. Me mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda me armastame. Sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Ja paistab nii, et inimkond jätkab asjade väljamõtlemist, mis meid üksteisest eraldavad.

Oleks võinud minna ka teisiti.

Öeldakse, et ajalugu on võitjate kirjutatud. Napoleon leidis koguni, et ajalugu on vaid hulk valesid, milles on ühisele nõule jõutud. See jätab mineviku mäletamisest äärmiselt subjektiivse ja juhusliku mulje. Ometi põhineb ühe rahva enesekuvand suuresti just ajalookäsitlusel.

Soome sada, Eesti sada, aga mida me teame soomlastest? Või eestlastest? Või endist? Või üldse?
Kas tänapäeva soomlane on teistmoodi kui Aleksis Kivi aegne soomlane? On ta üldse soomlane?
Ja kas sellise külma ja pimedaga ongi võimalik päris normaalseks jääda? Ehk on ellujäämiseks isegi kiviajal vaja absurdi ja armastust, Shakespeare'i ja Tšehhovit, kambrikest ja šoklolaadi?

Lavastus on valminud erinevate abielupaaride intervjuude põhjal.

Kuidas küll mõni paar on 70 aastat abielus olnud? Kas nad ei tülitse kunagi? Kas nad ei solvu kunagi? Mida inimesed teevad, et nende abielu koos püsib?

“Vaadake – mina olen hull ja tohin tõtt kõnelda.”
Unistada 19. sajandi alguse Liivimaal vabadusest, võrdsusest ja vendlusest võis vaid täiesti pöörane mees, kuid uskuda, et Venemaa keiser need unistused ellu viib, võis vaid hull.

Ausus, millega Võisiku mõisnik Timotheus von Bock oma keisri poole pöördus, võib tänasegi maailma võimukandjate silmis vanglat või vaimuhaiglat väärt olla.
 

Me elame ohvrite ajastul. Süüdlasi karistatakse ja see on õiglane, aga inimlik tõde on sügavamal. Kuidas minna süüküsimusest edasi tõelise kohtu, selle peegli ette, millest paistab inimloomuse tuum? Kas tahame? Kas julgeme? Lugu, mis meid tuumani suudaks viia, on paratamatult nagu kreeka tragöödia – sünge, täis õudust ja kaastunnet, aga õpetlik ja katarsise-lootusega.