Maguspõnev ootusärevus. Väike Äpu teab, et jõulumees tuleb. Aga mis siis, kui ta hiljaks jääb?! Või äkki ta hoopis...? Ja kuidas üldse päris jõulumeest ära tunda?
Heino Seljamaa ja sõbrad koos lauludega lavastuses "Nääriäpu jõulupuu" leiavad vastused!

Etenduse lõpus tervitab lapsi jõuluvana.

“Ainukordus” on kehakeskne ja liikumispõhine tantsulavastus viiele tantsijale, mis keskendub kordusele kui kõikjaleulatuvale nähtusele. Oma olemuselt on kordus ennekõike toiming, mis ilma selle kordajata kaotab tähenduse.

Raho Aadla: “Voomavoos kannab eneses meie seesmist hoogu, millesse iseend tema ilmumisel täielikult joobumusega heidame. Voomavoos haarab meid iseenda viljakast kaduvikust kerkinu hoovas. See saab alguse märkamatust rahust ja kasvab tormiks me eneste sees. Me naudime Voomavoosi väekust, kuid kui tema sööst ei valda me meeli, kipume unustama tema kutsumise endasse. Kuid kui hetke hinguse hoovus on hoolas me ihus, siis aetame temani ja vooluna voorele voodama voogabki vooljas ja vooruslik Voomavoos.”

Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.

Ajalugu mäletab suurt hulka poolemeelseid inimesi, kes katastroofe ette kuulutasid; tänapäevased prohvetid erinevad neist oma teadusliku tausta poolest. Aga 15 364 teadlase poolt ennustatud maailmalõpp – või õigemini, sellise tsivilisatsiooni lõpp, nagu meie teda tunneme – paistab ikkagi jäävat ainult uskumise valdkonda. Miks?

ehk “Tõde ja õigus” lastele
 
Pearu läheb peast ikka täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka naljamees ja nipsumees, rahamees ja muidumees ja nääride ajal näärimees kah! Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb aga ühe rumaluse teise järel välja. Täismees, aga varsa aru.
 

Tantsulis-visuaalne koostöölavastus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga, mille aluseks on Oskar Lutsu noorsooromaan “Kevade”, Igor Stravinski muusika balletile “Kevadpühitsus” ja Sandro Botticelli maal “Primavera. Kevade allegooria”.

Laval põimuvad kokku ja läbi rahvalik ning kaasaegne. See on moodne Luts teatrilaval.

“Praegu pole aeg armastamiseks” on kurbnaljakas lugu sellest, kuidas inimene teeb kõik, et oma õnne edasi lükata. Me mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda me armastame. Sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Ja paistab nii, et inimkond jätkab asjade väljamõtlemist, mis meid üksteisest eraldavad.

Oleks võinud minna ka teisiti.

Öeldakse, et ajalugu on võitjate kirjutatud. Napoleon leidis koguni, et ajalugu on vaid hulk valesid, milles on ühisele nõule jõutud. See jätab mineviku mäletamisest äärmiselt subjektiivse ja juhusliku mulje. Ometi põhineb ühe rahva enesekuvand suuresti just ajalookäsitlusel.

Soome sada, Eesti sada, aga mida me teame soomlastest? Või eestlastest? Või endist? Või üldse?
Kas tänapäeva soomlane on teistmoodi kui Aleksis Kivi aegne soomlane? On ta üldse soomlane?
Ja kas sellise külma ja pimedaga ongi võimalik päris normaalseks jääda? Ehk on ellujäämiseks isegi kiviajal vaja absurdi ja armastust, Shakespeare'i ja Tšehhovit, kambrikest ja šoklolaadi?