Aja jälg 3. osa

Sajandivanuste sündmuste juurde juhatavad seekord kaks katkendit kõnekatest mälestustest.

„Kas tahate vabatahtlikult astuda sõjaväeteenistusse,“ päriti meilt.
„Seda küll,“ vastasime justkui ühest suust.
„Kui vanad olete?“
„Kuusteist.“
„Siis ei saa teid ilma vanemate loata vastu võtta. Peate tooma politsei tunnistuse, et vanemad on päri teie sõjaväkke astumisega.“

See oli meile vast lopsukas. Teadsin ette, et minu kodus on pisarad paratamatud. Püüdsin ema veenda sellega, et erakordselt raskel ajal on hinnatavad ka poisikeste võimed, paljud teised lähevad ja kuidas mina siis neist maha jään. Ka see mõjus kaasa, et minuga ligi aasta vanem sõber kaasa tuleb. Kui ühes jäi ema kindlaks: tema lubab minna vaid suurtükiväkke, kus tema kuulmist mööda ei olevat teenistus nii ohtlik. Nii jäigi, kuigi olime kavatsenud sõbraga oma sõjamehe karjääri alustada soomusrongil.
 

„Detsembrikuu alguses kees palavikuline tegevus Sõjaministeeriumis ja Peastaabis. Käidi sõlmimas lepinguid ja küsimas nõu mitmesuguste partisan- ja lööksalkade formeerimise asjus. Keset sellist palavikulist askeldamist viidi Sõjaministeeriumisse mingisugune väike paberitükike, kuhu pliiatsiga oli kirjutatud umbes järgmist:
„Olen Ameerika kodanik, Ameerika mereväe kapten, olen lõpetanud instituudid (järgneb kolm inglise keelset nime). Mõistan ümber käia suurtükiga, püssiga, revolvriga ja mõõgaga. Olen valmis ülal pidama üht kompaniid sõjaväge täitsa omal kulul Eesti Asutava Kogu ja temale järgneva valitsuse kaitseks kuni sõja lõpuni. Henry C. Reissar.“

Alguses ei pööratud nimetatud kirjale Sõjaministeeriumis kuigi suurt tähelepanu ja kiri kadus kausta teiste paberite vahele.
Paari nädala pärast, detsembri keskpaigas, ilmus Sõjaministeeriumi tüse, keskmise kasvuga, natuke juba hallide juustega, energiliste näojoontega ja kavalate sinisilmadega mees, kes ennast esitles Henry Reissarina. Läbirääkimiste tulemusena tehti Reissarile ettepanek esineda kirjaliku ettepanekuga oma lähimate tingimuste suhtes. Kolme päeva pärast sõlmiti leping Sõjaministeeriumi ja kapten Reissari vahel.

Mõned väljavõtted Sõjaministri abi Jürine 17.12.1918 allkirjastatud lepingust:
Härra kapten Reissar formeerib omal kulul ühe roodu sõjaväge, kes Eesti sõjaväe ülema komando all seisab.
Kapten Reissar annab omalt poolt prii ülalpidamise ja maksab palga. Kõige muu eest kannab hoolt sõjaväe valitsus. Rood seisab kapten Reissari komando all iseseisva rooduna. Rood kannab nime „Eesti Scout“.

Henry Reissar sündid 1870 Viljandis.
 

• Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
• Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
• Kaitse Kodu! Eesti Kaitseliidu häälekandja. Tallinn: Kaitseliidu Peastaap, 1928, 1938.
• Merendus. Mereasjanduslik ajakiri. I aastakäik. Tallinn: Mereväe Ohvitseride Liitkogu, 1933.
• Piirivalve. 1922–1932. Piirivalve Ohvitseride Kogu, 1932.
• Traksmaa, August. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Kultuurkoondis, 1939.
• Vabadussõja Tähistel, nr 27. Vastutav ja tegevtoimetaja kolonelleitnant O. Kurvits. Vabadussõja Mälestamise Komitee, 1938.
• Vaga, Alfred. Viru väerind vabadussõjas. I. Tartu: Odamees – Carl Sarap, 1923.
• Võting, Aarne. Scouts Rügement Vabadussõjas. Selts „Scouts-rügement“, 1936.