-
... (Object) stdClass
-
vid (String, 5 characters ) 48581
-
uid (String, 5 characters ) 11198
-
title (String, 15 characters ) Pärandipärlid
-
log (String, 0 characters )
-
status (String, 1 characters ) 1
-
comment (String, 1 characters ) 0
-
promote (String, 1 characters ) 1
-
sticky (String, 1 characters ) 0
-
vuuid (String, 36 characters ) baf214fa-6449-4048-84b1-36e61e309b9d
-
nid (String, 5 characters ) 48579
-
type (String, 18 characters ) page_with_subpages
-
language (String, 2 characters ) et
-
created (String, 10 characters ) 1584624329
-
changed (String, 10 characters ) 1692616257
-
tnid (String, 1 characters ) 0
-
translate (String, 1 characters ) 0
-
uuid (String, 36 characters ) 970a5ac7-65a7-447d-bf93-da190a5ce412
-
featured (String, 1 characters ) 0
-
revision_timestamp (String, 10 characters ) 1692616257
-
revision_uid (String, 5 characters ) 12872
-
base_featured (String, 1 characters ) 0
-
body (Array, 1 element)
-
und (Array, 1 element)
-
0 (Array, 5 elements)
-
value (String, 58901 characters ) <div class="rtejustify"> <div class="rtejustif...
-
<div class="rtejustify"> <div class="rtejustify">Pärandipärlid on erilised esemed muuseumite kogudest, mis tänu kultuuriväärtuste digiprojektile e-kujul vaadeldavaks muutuvad. <strong> </strong><br /> </div> <h2 class="rtejustify"><strong>II digiprojekt</strong></h2> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Rahva Muuseumi pärl</strong></span><br /> Eksliibrise ehk omanikumärgi ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta tema huve raamatu kaotamisel. Tavaliselt eksliibrisel kujutatu tõstab esile selle omaniku tegevust ja harrastusi. Eestis on eksliibriste kasutamine olnud populaarne. Selle populariseerimisel on suur teene kunstiühingul Pallas. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibritele ette nähtud juba eraldi osakond.<br /> Graafik Olev Soansi (1925-1995) eksliibris „Elmar Siirde“ valmis 1961. a. Elmar-Leonhard Siirde (1910 –1988) oli eesti arstiteadlane ja kõrva-nina-kurguarst – eksliibris vahendab seda väga täpselt.<br /> <img alt="" height="288" src="/sites/default/files/ermtmk12_29_1_pisipilt.jpg" width="464" /><br /> ERM TM K 12:29<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Rahva Muuseumi pärl</strong></span><br /> Projekti <strong>"Esemepärandi digiteerimine: Suure uurijatepoolse kasutatavusega</strong> <strong>esemed"</strong> raames saavad MUISis kättesaadavaks ka endise Tartumaa muuseumi esemed, mis tänaseks on osa ERMi kogust (akronüüm ERM TM E). Väheste esemete juures on piisavalt lisainfot, sealhulgas andmeid annetajate kohta. Toredaks erandiks on 1958.a. Torma kihelkonnast ja vallast (sel ajal Jõgeva rajoon Võtikvere külanõukogu) Oti metsavahitalust kogutud loomakari. Info üleandmise ja koguja kohta: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/3314519">Eesti muuseumide veebivärav - mänguasjad, kariloomad</a>. <figure class="image"><img alt="" height="281" src="/sites/default/files/263908_erm_tm_e667_2-1-15_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>ERM TM E 667: 2</figcaption> </figure> <div><br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> Esemepärandi digiteerimise projekti raames pildistati teiste tekstiilide seas enamik akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide värviteklitest ja -lintidest, mis suuresti pärinevad 20. sajandist.<br /> <br /> <strong>Korporatsiooni Hasmonea musta värvi sametist peakate</strong>, mille põhjal on Taaveti tähe sees korporatsioonimärk ehk sirkel. Korp! Hasmonea oli aastatel 1923-1940 tegutsenud Eesti juudi rahvusest üliõpilaste organisatsioon. <br /> Tekkel kuulus TÜ kasvandikule Michail (Elimeleh) Bakschtile (1904-1978), kes alustas ülikoolis kaubandusõpinguid 1923. aastal, kuid vahetas peagi eriala ning lõpetas 1931 ülikooli veterinaarina. Tekli annetas ülikooli muuseumile Bakschti õepoeg, Tartus sündinud Jakob Kaplan (1927). <figure class="image"><img alt="" height="375" src="/sites/default/files/uam_925_1aj_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>ÜAM 925:1 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/2742420">https://opendata.muis.ee/object/2742420</a>)</figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Tartu ülikooli peahoone portjee ametikoht eksisteeris 1836. aastast kuni 1930. aastateni. Portjee oli peahoone valvur, kes igapäevaselt kandis ametiriietusena portjee kaherealist sinist kuube, kolmnurkset kalevist kübarat ning suure kollase nupuga portjeesaua. Kuue peal oli paremalt õlalt alla äärtest kaunistatud <strong>punasest kalevist särp.</strong><br /> Pidupäevadel oli portjeel seljas sinisest<strong> kalevist üherealine punase püstkraega pidukuub</strong>, mille juurde kuulusid mõõk ja särp. Siis pidi ta oma ametiriietuses seisma peauksest paremal ning jälgima, et peasissekäik oleks vaba ja võõrad teenrid jääksid aupaklikku kaugusse. Aja möödudes portjee tööülesanded muutusid ning muutus ka ametiriietus.<br /> See rõivakomplekt võib pärineda 19. sajandist, olles justkui välja astunud Rudolf Julius von zur Mühleni (1845-1913) 1885. aastal ilmunud litografeeritud joonistuselt albumis „Dorpater Skizzen“. Oma 2009. aastal ilmunud raamatus „Kalefaktoripojast professoriks“ arvab Lea Leppik, et von zur Mühleni kujutatud portjee „on tõenäoliselt vabadest rootsi talupoegadest pärinev Michael Wikström Vormsilt, kes töötas ülikoolis 1884-1918“. Esemete säilimisele on kaasa aidanud asjaolu, et pidukuub ja särp tuli portjeel teenistusest lahkudes ülikoolile tagastada. <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/uam565_1aj_1_pisipilt.jpg" width="300" /> <figcaption>ÜAM 565:1 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/1792153">https://opendata.muis.ee/object/1792153</a>)</figcaption> </figure> <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/uam565_2aj_1_pisipilt.jpg" width="239" /> <figcaption>ÜAM 565:2 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/1792156">https://opendata.muis.ee/object/1792156</a>)</figcaption> </figure> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tartu Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> <strong>Hautamiskast </strong>(TM_3418:1Aj)<br /> Hautamiskast on valmistatud umbes 2 cm paksustest okaspuu laudadest, kasti kaas on haagiga suletav. Kasti sisemus on vooderdatud vildiga, kaane all on villalapp.<br /> <br /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_3418_1aj_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_3418_1aj_2_pisipilt.jpg" width="500" /><br /> <em><a href="https://opendata.muis.ee/object/2091312">https://opendata.muis.ee/object/2091312</a> </em><br /> <br /> “Masina” idee on väga lihtne: valmiv toit, näiteks puder, ühepajatoit või supp tuleb perenaisel enne hautamiskasti panemist pliidil keema lasta ja mõned minutid keeta. Peale seda jätkub toidu valmimine isoleeritud kastis, kus säilib keemistemperatuuri lähedane temperatuur.<br /> <br /> Sellist toiduvalmistamisetehnikat on kasutatud juba sajandeid. Populaarseks sai see paljudes maades just 20. sajandi esimeses pooles, maailmasõdade keerulistel aegadel, kui nappis kütmismaterjali. Taoline „aparaat” garanteeris minimaalsete vahenditega sooja toidu ja võimaldas kokkuhoidlikumalt majandada. Paljud pered valmistasid sellise isoleeritud hautamiskasti ise. Hautamiskasti valmistamiseks sobib igasugune kast, mida saab soojustada. Kasti ja poti vaheline tühimik täidetakse soojustusmaterjaliga. Soojustamiseks on kasutatud heina, põhku, ajalehti, villa. Sealt tuleb ka kasti nimetamine <em>heinakastiks </em>(soome k <em>Heinälaatikko</em>, inglise k <em>Haybox</em>).<br /> Selline kokkamine on küll ajamahukam (samas üks täiuslik hautis peabki tunde valmima), aga säästab energiat. Samuti säilivad toitained ja vitamiinid paremini.<br /> <br /> Eseme andis Tartu Linnamuuseumi kogusse 2012. aastal Tiiu Keskpaik. Isevalmistatud puidust kast oli kasutusel toidu hautamisel üleandja emapoolse vanaisa Aleksander Sundja perekonnas. A. Sundja oli Eesti sõjaväe ratsarügemendi veterinaararst. Perekond elas Tartus, Kasarmu tänaval.<br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Linnamuuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <strong>Tartu linna gaasilaterna süütaja märk </strong>(TM_1594:2Aj)<br /> Kollasest metallist ametimärgi esiküljel on kujutatud Tartu vappi.<br /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_1594_2aj838_2_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <br /> <a href="https://opendata.muis.ee/object/2216070">https://opendata.muis.ee/object/2216070</a><br /> <br /> Ajaleht Postimees (12.12.1937) kirjutab: „Igal õhtul, kui videvikuks läheb, võime siin ja seal tänavatel tähele panna isikuid, kes ruttavad mööda tänavat käes umbes kahe meetri pikkused kepid. Need mehed on gaasilaterna süütajad. Neil meestel tuleb igal õhtul süüdata ja hommikul kustutada ligi 300 laternat.”<br /> Laternate süütamine tähendas gaasitule keeramist suuremaks öiseks valgustuseks spetsiaalse ridvaga, mille otsas oli konks. Päeval hingitses vaid imetilluke valvetuli.<br /> <br /> Põlevkivigaasi hakati Tartu tänavavalgustuses kasutama 1880. aasta sügisest, kui linnas alustas tööd gaasivabrik. Kui 1920. aastatel olid tänavavalgustuses ülekaalus veel gaasilaternad, siis aastakümne lõpuks saavutas gaasilaternate kõrval ülekaalu juba mugavam elektrivalgustus. Täielikult hääbus gaasivalgustus Tartus siiski alles eelmise sajandi viiekümnendail aastail.<br /> <br /> Märgi andis üle Tartu Linnamuuseumile Ants Teder 1980. aastal.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tallinna Linnamuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Tallinna Linnamuuseumis on nö. taldrik-kiri, mille Artur Valge kirjutas oma õele tõenäoliselt Patarei vanglast 1943. aastal. Kiri on kirjutatud taldrikule, siis see katki löödud ja välja toimetatud, hiljem kokku kleepides sai kirja lugeda.<br /> Täpsemalt uuri: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1839912">https://www.muis.ee/museaalview/1839912</a><br /> <img alt="" height="451" src="/sites/default/files/tartu_linnamuuseumi_parandiparl.jpg" width="451" /><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Kunstimuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Eesti Kunstimuuseumis digiteeriti muude esemete seas Jaapani kunstitööde kollektsioon, mis kingiti kunstimuuseumile pärast 1959.a. Kadrioru lossis toimunud kaasaegse Jaapani tarbekunsti näitust. Peamiselt toidu valmistamise ja tseremoniaalse serveerimisega seotud esemed on valmistatud Jaapanis aastasadu kasutusel olnud materjalides ja tehnikates nagu lakitud puit, bambusest punutis jms. Napi, enamasti geomeetrilistest motiividest koosneva dekoori ja lihtsa vormi tõttu on Jaapani kunstitöödel palju ühist Eesti 20. sajandi II poole tarbekunstis valitsenud esteetikaga.<br /> <img alt="" height="375" src="/sites/default/files/toidunou_kaanega.jpg" width="500" /><br /> Toidunõu kaanega. EKM j 8067 VR 936/ab<br /> Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/100264">https://www.muis.ee/museaalview/100264</a><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Pärnu Muuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> <strong>Kihnu mündiaare – Pärnu Muuseum / PäMu 92 N 1 </strong><br /> Pärnu Muuseumi numismaatikakogu on üks suurematest mündikollektsioonidest Eesti muuseumites, sisaldades veidi vähem kui 10 000 vermingut. Pärnu Muuseumi mündikogu väärtus seisneb eelkõige korraliku taustinformatsiooni olemasolus ning vähemalt 80% vermingutest omab kindlat leiukohta ja -konteksti. Üks sellistest on 1940. aastal Kihnu saarelt Lemsi külast Pulli talu vana aida alusmüüride vahelt leitud mündiaare, mis sisaldas kokku 1758 killingit ehk hõbemünti. Suurem osa müntidest olid löödud Rootsi võimu ajal Riia linnas ja Liivimaa kroonumüntlas vahemikus 1621–1665. Väike osa killingitest oli löödud Poola kuningas Sigismund III (1588–1621) valitsemisajal, neist varaseim aastal 1606. Kõigist müntidest kõige intrigeerivamad on vast kolm näiliselt Riia linna killingit. Lähemal vaatlusel aga selgub, et tegemist on hoopis Rumeenias Suceava lossis valmistatud võltsingutega. Selliseid võltsinguid löödi 17. sajandi keskpaigas massiliselt, eesmärgiga Riia linna killingit ja selle läbi Riia linna majandust nõrgestada. Valeraha löömine andiski soovitud tulemuse ja killingi väärtus hakkas 1660. aastatel järsult langema. Lõplik „võit“ saavutati 1665. aastal, kui nii Riia linna- kui ka kroonumüntlas lõpetati killingite vermimine.<br /> <br /> Võltsingud Kihnu mündiaardes:<br /> <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/pamu_92n1_234_1_pisipilt.jpg" width="400" /> <figcaption>Rootsi kuninganna Christina (1632-1654) Riia linna killing. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/2771307">https://www.muis.ee/museaalview/2771307</a></figcaption> </figure> <figure class="image"><img alt="" height="500" src="/sites/default/files/pamu_92n1_612_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>Rootsi kuninga Carl X Gustavi (1654-1660) Riia linna killing. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/2777252">https://www.muis.ee/museaalview/2777252</a></figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Virumaa Muuseumide pärl</span></strong><br /> <br /> Tänasel päeval räägime palju keskkonnakaitsest ja materjalide taaskasutusest, kuid sõja ajal ja pärast seda oli raske kätte saada erinevaid materjale ja seetõttu tuli olla loov. 1944. aastal Lääne-Virumaal Kadrina vallas Ahila külas Lepasaare talus õmmeldud pluus on taaskasutuse supernäide, selle õmbles endale Vaike Kalind. Pluusi kangaosa on saadud rikkiläinud vihmavarju siiludest. Sobiliku tikkimismustri pani Vaike kokku ajakirjast „Taluperenaine“ leitud motiividest ning tikkimiseks sobiliku niidi saamiseks tuli üles harutada vana suhkrukott. <figure class="image"><img alt="" height="548" src="/sites/default/files/virumaamuuseum_parandiparl.jpg" width="516" /> <figcaption> Pluus. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/951435">https://www.muis.ee/museaalview/951435</a></figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarootsi muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Nukk valmistatud tekstiilist, mis on täidetud. Hinnanguliselt enne 1940 aastat. Nägu on tekstiilile joonistatud. Rõivad ja ehted on tehtud nii, nagu üks pruut Pakritel ja Vihterpalus pidi välja nägema - peas seppel (rikkaliku kaunistuse ja lintidega) ning kaelas pruudi kõrge krae. Nukk kinnitatud roostevabast metallist vardaga puidust alusele, et see kenasti püsti püsiks. Meistrit kahjuks teada ei ole, aga nukk annab kauni pildi Pakri ja Vihterpalu pulmatraditsiooni rõivastusele. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/rannarootsi_muuseum_0.jpg" width="400" /> <figcaption>Nukk. Lisainfo:<a href="https://www.muis.ee/museaalview/426981">https://www.muis.ee/museaalview/426981</a> </figcaption> </figure> <div><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Saaremaa Muuseumi pärandipärl</span></strong></div> <div> </div> <div>Digiteerimisprojekti käigus sai pildistatud ka ligikaudu pool Saaremaa muuseumi mööblikogust. Nüüd on kõigile nähtavad ka selle kogu vanimad museaalid - raetoolid (SM 8174:2-6), mis pärinevad 18. sajandi algusest. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/saaremaa_parandiparl.jpg" width="400" /> <figcaption>Tool. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/296553">https://www.muis.ee/museaalview/296553</a></figcaption> </figure> <br /> Esialgu Põhjasõja vaenutegevusest kõrvale jäänud Saaremaa sai rängalt kannatada 1710. aastal. 4. märtsil põletasid Vene väed maha peaaegu kogu Kuressaare linna. Suurt kahju sai raekoda. Baltisaksa päritolu kirikuõpetaja ja kirjamees Martin Körber (1817-1893) kirjutab, et ära põlesid raekoja uksed, aknad, põrandad, laed ja katusekonstruktsioon. Linna raad asus linnusesse. Hoogsam remont läks lahti alles aastatel 1786–88. 1787. aastal pidas raad oma istungeid taas raekojas.<br /> Raekoja inventari kohta täpsemad andmed puuduvad. Nii ei ole ka teada nüüd muuseumis hoitavate toolide varasem ajalugu. Kas need olid raekojas juba enne suurt rüüsteretke ja päästeti? Või olid toolid esialgu kusagil mujal ja raekotta osteti need alles hiljem?<br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarahva Muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Väike metalliga raamistatud kreemikasvalge põhjaga fajansskandik taimornamendi ja lillade kellukestega on küll aja jooksul praguliseks muutunud, kuid jääb sellele vaatamata heaks näiteks 19. sajandi lõpuveerandil Põhja-Eesti mõisas kasutusel olnud elegantsetest lauanõudest.<br /> Huvitav on kandiku keerukas tee muuseumisse. Kandik oli kunagi kuulunud Selja mõisa omanikule parun John Carl Girard de Soucantonile. Selja mõisniku lähisugulastele kuulus Viimsis asunud Pringi suvemõis. Seal töötas aednikuna Gustav Sennas, kes jäi sakslaste Eestis lahkumise järel suvemõisa varade ülevaatajaks. Tema abikaasa Maria annetas kandiku 1974. aastal Rannarahva Muuseumile. <figure class="image"><img alt="" height="303" src="/sites/default/files/ikmtr806e_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Kandik. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/3623476">https://www.muis.ee/museaalview/3623476</a> </figcaption> </figure> </div> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Harjumaa Muuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> Keila tänavasilt tekstiga „A.Tisleri“. Silt Keilas lõuna pool raudteed asuvalt tänavalt. Metallist silt sinise emailiga, tekst eesti ja vene keeles valgega. Venekeelne tekst värviga üle soditud 1980. aastate lõpul.<br /> Tänav kandis Sõja nime 1930. aastatel, 1950. aastatest A. Tisleri nimi. Keila Muinsuskaitseklubi algatusel viidi läbi tänava elanike küsitlus, mille tulemusena sai 1992. aastast tänava nimeks Tähe. Tähe nimetus nii endise linnapea Johann Tähe auks kui ka sobiv kooslus paralleelsete Eha ja Koidu tänavatega. <figure class="image"><img alt="" height="338" src="/sites/default/files/hmk_924aj354_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Tänavasilt. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/345168">https://www.muis.ee/museaalview/345168</a></figcaption> </figure> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Meremuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> <div><strong>Laevakell</strong> on lisaks praktilisele väärtusele ka laeva üks tähtsamaid sümboleid. Meremuuseumi kogudes leidub mituteist udukella tuntud, ent enamasti kurva saatusega laevadelt. Vaid üks kell, MM 9155 Aj mt pärineb väliseesti reederi laevalt, nimelt kaubalaevalt <strong>„Bonne Bay“.</strong> Kella küljel on aastaarv 1962 ja suur kiri SCANIA – laeva ehitusaasta ja esimene nimi.</div> <figure class="image"><img alt="" height="526" src="/sites/default/files/mm_9155ajmt_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Laevakell. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/138106">https://www.muis.ee/museaalview/138106</a></figcaption> </figure> <br clear="all" /> Pagulaseesti laevandusfirma Seatrans Shipping AB / Bregen Shipping Ltd. ostis selle mootorlaeva 1973. aastal ning andis uue nime „Bonne Bay“, mida kandes asus laev Libeeria lipu all sõitma. Kaubalaev müüdi juba kolme aasta pärast, ent laevandustegelane Arved Mägi (1913–2002) leidis nähtavasti viisi see kell laeva müümise järel enda kätte jätta. Ehk nõustus ostja udukella uuega asendama seetõttu, et kella on millalgi parandatud? Lisaks ühele viimasele suurele pagulaseestlaste kaubalaevale meenutab ese meile ka Eesti soost meremehi, kes sõitsid nii sellel kui ka teistel eestlastele kuulunud laevadel kümneid aastaid nn mugavuslipu all, enamasti Eesti Meremeeste Unioni koondunult. „Bonne Bay“ viimane kaptengi oli eestlane – soomepoisina sõdimise järel paguluses laevapoisina alustanud, madruse ja pootsmanina, hiljem tüürimehena sõitnud ja seejärel ka kapteniks saanud Karl Matson (1922–2004). Laev ise paistis seitsme sama klassi aluse seas silma kõige pikema teenistusega, olles 1977–1999 erinevate laevandusfirmade omanduses kuni lammutamiseni Indias 1999.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Mahtra muuseumi pärandipärl</strong></span><br /> <figure class="image"><img alt="" height="740" src="/sites/default/files/mt3591_1e_2_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Riidekirst (riidekohver). Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1847173">https://www.muis.ee/museaalview/1847173</a></figcaption> </figure> See tapitud riidekirst (osades Eesti paikades nimetatakse riidekohvriks, millist nimetust kasutatakse edaspidi) on ühe lihtsa, erilise väljaõppeta talumehe käsitöö. Kohvril on lukk ning lihtsad nöörsangad, ese on värvitud punaseks. Kohvri mõõdud on 74 x 75, kõrgus 63 cm.<br /> Kohvri sisemuses paremal pool on sahtel väiksemate esemete hoidmiseks. Eriliseks teeb kirstu kaane siseküljele kleebitud tsaar Aleksander III pere trükipilt.<br /> Kohver anti Mahtra Talurahvamuuseumile 2001. a. juunikuus kogumisretke käigus Raikküla Nõmmekülas Saare talus. Annetaja Ilme Maureri sõnul kuulus see kirst tema isa vanematele – Sõeru talu perele ja eseme vanus võiks olla 100-110 aastat. Võib arvata, et kohvri lihtsuse tõttu pole tegemist kaasavarakirstuga, vaid meestele kuulunud kohvriga. Sulased, käsitöölised või ametmehed, kes elasid poissmehepõlves kusagil võõras peres või korteris, hoidsid oma vara sellistes väiksemates tapitud kohvrites-kirstudes (pärandidokumentides <em>laudest kast)</em>.<br /> Kaasavarakirstude või kohvrite kaane siseküljele igasuguste trükipiltide kleepimise komme oli alates 1870. aastatest väga populaarne. Hilisemal ajal kaeti kogu kohvri sisemus tavalise paberi või tapeediga.<br /> Mahtra muuseumi kogus on veel teinegi varasemast ajast pärit tapitud kohver, mille kaane sisekülg on üleni täis kleebitud.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Kunstiakadeemia muuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Üks riideese saab kandja katmise ja kaunistamise kõrval kaasa rääkida ka ühiskonnas aktuaalsetel teemadel, ja sugugi mitte ainuüksi särgile trükitud sõnumi kaudu. HULA moekollektsioon „Metsastumine“ (2009) käsitleb tehnoloogiatel põhineva betoonist ja klaasist linnakeskkonna ja looduse vahekorda. Inspireerituna viimasest – sipelgapesadest, puuvõradest, loomajälgedest maapinnal, lõid EKA 3. kursuse moe eriala bakalaureuseõppe tudengid loodust väärtustava, nii lõigetes kui ka kujundites uudseid ideid rakendava kollektsiooni. Üliõpilaste loodut iseloomustab värskus ja eksperimenteerimine, tavapäraste arusaamade – milline üks särk või seelik peaks olema – julge nihutamine. Riided on kantavad, aga kuidas just, jäägu kandja otsustada. HULA komplekte ilmestavad peened ja tähendust kandvad kujundid, hõrgud detailid: kandid, trukid, lukud, sageli riidetüki siseküljele jäävad finessid, mis on teada vaid kandjale enesele.<br /> <br /> Mida tähendab sõna HULA? See on Eesti Kunstiakadeemia moe magistrantide lõputööna kaks kümnendit tagasi (2002) valminud kaubamärk, mis moodustati autorite – Eve <strong>H</strong>anson, Reet <strong>U</strong>lfsak (Aus), Anu <strong>L</strong>ensment ja Marit <strong>A</strong>hven – perekonnanimede esitähtedest. HULA eesmärgiks sai värskete moeideede genereerimine, tudengitele laiapõhjalise kogemuse andmine disainiprotsessist, loomingulisest koostööst ja julgest katsetamisest.<br /> <figure class="image"><img alt="" height="480" src="/sites/default/files/ekammo40_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>HULA džemper. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472411">https://www.muis.ee/museaalview/4472411</a></figcaption> </figure> Avastage „Metsastumise“ kõrval teisigi! Särgik <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472414">siin</a>; t-särk <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472415">siin</a>.<br /> <br /> Kollektsiooni „Metsastumine“ autorid: Marin Sild, Inge Pruks, Merilin Kermas-Kivi, Maria Riimak, Sille Sarapuu, Hanna Haring, Chris Vagiström, Anna Aksjonova, Darja Rant, Urška Omerzi<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid pärandipärl</strong></span><br /> 1986.a. suvel toimusid Mati Mandeli juhtimisel arheoloogilised kaevamised Ahli (Kolu) kivikalme Kalmumäel Läänemaal. Üks kalme leidudest oli kotkapeakujuline pronkskujuke. See valatud kotkapea pärineb XII sajandist ja on valmistatud Eestist ida pool, võimalik, et Volga bolgarite alal.<br /> Ilmselt on tegu rituaalse esemega, tõenäoliselt oli see kultusliku saua ots.<br /> Linnupea külgedel ja kuklas on külge joodetud kahekordsed rõngad, milledes ripub omakorda igaühes üks rõngas. Noka ülaosa on ilustatud pealejoodetud siksakjoonega, putkeosa ilustatud kolme ilustusvööndiga. Vööndeid eraldavad kahekordsed pealejoodetud pronkstraadid. Ilusa paatinaga kaetud eseme pikkus on 5,9 cm.<br /> Mõningal määral sarnanevad talle Karjalast ja Ojamaa saarelt leitud linnupead, kõige enam aga Laadoga äärest ja Novgorodist leitud eksemplarid. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/hm_8045_68arh_7_pisipilt.jpg" width="400" /> <figcaption>Pronkskujuke. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1021029">https://www.muis.ee/museaalview/1021029</a></figcaption> </figure> <div><br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum</strong></span></div> Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis digiteeriti 2022. aasta juunis ligi 900 klaasikogusse kuuluvat museaali, nende hulgas ka mitmed Eino Mäelti teosed.<br /> Klaasikunstnik Eino Mäelt (1940–2021) on kujundanud nii tehase Tarbeklaas toodangut kui ka tegelenud unikaalloominguga. Tarbeklaasis loodud esemete puhul on kunstnik kasutanud põhjamaistest looduse struktuuridest inspiratsiooni saanud vormiesteetikat. Ta alustas tehases 1958. aastal klaasilihvijana ning peale õpingute lõpetamist ERKIs jätkas 1968. aastal tööd Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna, töötades seal 1993. aastani.<br /> Mäelti unikaalloomingut iseloomustavad dekoratiivsed täisklaasist vormid, mida ilmestavad klaasisisesed mullid. Ta oli esimene eesti klaasikunstnik, kes teostas valatud klaasist lailihvis erksavärviliste detailidega geomeetrilisi vorme.<br /> Lisaks on Mäelt kavandanud ka töid avalikku ruumi, näiteks klaasivalutehnikas valminud vahesein Tallinna Onkoloogiakeksusesse (1983) ning pikka aega Eesti Rahvusraamatukogus eksponeeritud ETDMi kogusse kuuluva kompositsiooni “Teise aega, teise ruumi” (1994).<br /> ETDMi klaasikogusse kuulub mitmeid komplekte ja üksikvorme Eino Mäelti unikaalloomingust ning mahukas kogu Tarbeklaasis loodud esemeid.<br /> <figure class="image"><img alt="" height="403" src="/sites/default/files/maelti_tood.png" width="605" /> <figcaption>Dekoratiivne geomeetria. 1974. Klaas, lailihv. <br /> <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1842730">https://www.muis.ee/museaalview/1842730</a></figcaption> </figure> <br /> <br /> <br /> <strong style="color: rgb(51, 117, 181); font-size: 30px;">I digiprojekt</strong></div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Harjumaa Muuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Muraste lastekodust pärit vaip. Muraste lastekodule kuulunud vaip kooti ENSV kümnendaks aastapäevaks, mida tähistati 1950. aastal. Tänasesse Harku valla territooriumile jääv Muraste mõis riigistati 1919. aastal. Seejärel asus mõisa härrastemajja Punase risti lastekodu. Ese toodi Harjumaa Muuseumisse pärast lastekodu likvideerimist 1995. aastal.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> <figure class="image" style="float:left"><img alt="" height="773" src="/sites/default/files/harjumaa_parl_hmk_3740aj_1031.jpg" width="500" /> <figcaption><em>HMK _ 3740 AJ 1031 </em></figcaption> </figure> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><br /> </div> <div class="rtejustify"><br /> <br /> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Ajaloomuuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Värvirikka gobelääni "Sadam" kudus 1970. aastal tekstiilikunstnik Miralda Pajumaa (sünd. 1934). 1972. aastal oli see vaip eksponeeritud tema ja klaasikunstnik Peeter Rudaši ühisnäitusel Tallinna Kunstisalongis.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify">Eesti Ajaloomuuseumi kogusse osteti vaip 1981. aastal Kunstitoodete Kombinaadist ARS.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong><img alt="" height="525" src="/sites/default/files/am24575te1513.jpg" width="700" /></strong></span></div> <div class="rtejustify"><em>AM _ 24575 TE 1513</em></div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Vabaõhumuuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Vooditekk on pärit Setomaalt. Selle kudus 1930ndatel aastatel Värska lähedal Lobotka külas sündinud Anastasia (Nasta) Paine (1916-2005, neiuna Hõbejärv). Abiellumise järel Nikolai Painega asus ta elama mehekoju Krabilova külla (nüüd Venemaal). Pere elas jõukalt, talus oli isegi rehepeksumasin. 1938 augustis sündis perre ainus laps, tütar Virve. 1950. aasta kevadel muutus pereelu igaveseks.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify">Peretütar Virve Vokksepp on meenutanud: <em>„Olin 11-aastane kui meie pere Siberisse küüditati. See oli 27. mail 1950, väga vara hommikul. Väljas oli veel hämar kui meid äratati suure kloppimisega uksele. Ehmatus oli ülisuur kui nägime sõdureid püssidega. Tuppa tuli mitu meest. Meile anti aega riidesse panemiseks, kaasa lubati midagi võtta, mida, ei mäleta. Auto oli õues, sinna veeti aidast kaks suurt riidekirstu. Ühes, nagu pärast selgus, oli ainult õmblusmasin, teises mõned padjad ja tekk. Üks mees tõi aidast ka hernekoti, aga ülemus oli väga tige, raputas kõik herned mööda õue laiali. Siis ronisime autosse, istusime kirstudele ja sõit võis alata“.</em> Virve lugu saab pikemalt lugeda <a href="https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/ajalehed/Setomaa_nr2_2020.pdf" target="_blank">ajalehest Setomaa</a> (artikkel ilmus veebruaris 2020).</div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <div class="rtejustify">Pere küüditati Krasnojarski kraisse, kust tagasi koju sai alles aastate pärast. Õigupoolest kodu enam polnudki, see oli tehtud maatasa. Suur elumaja oli viidud teise külla koolimajaks. Elama asuti algul Tartusse, siis Tallinna. Siberist toodi koju tagasi ka ema kootud tekk, millest pool oli vahetatud leiva vastu. Hiljem müüs Virve tekikatke muuseumile. Selle järgi on lastud kududa uus vooditekk, mis ehib nüüd voodit Eesti Vabaõhumuuseumi setu talus Vanatalos. Uue teki kudusid Värskas Seto Kirävüü tublid käsitöölised. </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><img alt="" height="466" src="/sites/default/files/vabaohumuuseumi_parandiparl.png" width="1200" /></div> <div class="rtejustify"><em>EVM E 305:35 </em></div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <h3 class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Saaremaa Muuseumi pärlid</strong></span></h3> <h3 class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">Muhu naise kasukas. Tegemist on Muhu Igakülast pärit Riste Abe (1884-1978) leerikasukaga u aastast 1900. Üleandja Riste tütar Salme Abe (1924-2010). Sellise kasuka õmblemiseks kulus olenevalt inimese kasvust 6-8 lambanahka. Kasukat õmmeldi kolmnurkse nõela ja vahatatud linase niidiga. Valgeid kasukaid puhastati kriidipulbriga, mida segati rukkijahuga. Selle kasuka nägemine pole veel ühtegi rahvariidehuvilist külmaks jätnud</i><br /> </h3> <div class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"><img alt="" height="1050" src="/sites/default/files/sm10168_1_kasukas.jpg" width="700" /></i></div> <div class="rtejustify"><em>SM _ 10168:1 T</em></div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <h3 class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">Aga miks mitte ka kollektsioon</i><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"> "Ruhnu naise põlled". Põlled on osa läbi aegade suurimast Ruhnuga seotud annetusest Saaremaa Muuseumile. Väärtusliku annetuse tegi Rootsis Gotlandi saarel vanaduspäevi veetev põlisruhnlane Elias Schönberg (1921-2004) 2002. aastal. Enamik muuseumile üle antud esemeist kuulus annetaja abikaasale Maria Schönbergile ( 1923-2001), osa varem ka nende omastele. Mitmed rõivad on Maria enda valmistatud. Nüüd on kogu 226 esemest koosnev kollektsioon huvilistele kvaliteetselt kättesaadav.</i></h3> <div class="rtejustify"><i> </i><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"><img alt="" height="700" src="/sites/default/files/sm10379_16_poll.jpg" width="700" /></i></div> <div class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">SM</i> _ <i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">10379:1 kuni SM</i> _ <i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">10379:16</i><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarootsi Muuseumi pärl</span></strong><br /> Pluus (pidulik) käsitsi õmmeldud valgest linasest riidest, mille esimese poole alumist serva kaunistab pruuni-valge-sinise kirju niplispits. Tagumise poole serva kaunistab kahes osas laiem niplispits, kus on kasutatud roosat, punast, pruuni, sinist ja valget niiti. Pitside vahel on linasest kangast vaheriba, kus kasutatud pilutehnikat ja punast niiti ning lõnga. Krae ääres on kitsas niplispits, sirge lõikega varrukal kätis. Õlakul punased motiivid. Saadud perekond Nordströmilt. <br /> <br /> <img alt="" height="394" src="/sites/default/files/rrm_1352_21e364_2_pluus_eest.jpg" width="700" /><br /> <em>RrM _ 1352:21 E 364</em><br /> <br /> <img alt="" height="394" src="/sites/default/files/rrm_1352_21e364_4_pluus_tagant.jpg" width="700" /><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Pärnu Muuseumi pärlid</strong></span><br /> Üks osa digikujule viidud tektiiliesemetest oli väga tore kollektsioon, nimelt ühe Pärnu hambaarsti (1920-50) rõivad: tema kübarad, rannakostüümid, kindad. See kollektsioon on väga tore läbilõige ühe tolleaegse linna „kõrgklassi“ kuulunud naise garderoobist. <br /> <br /> <img alt="" height="334" src="/sites/default/files/p2rnup2rl_i.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:28 Aj 1060:28/T</em><br /> <br /> <img alt="" height="432" src="/sites/default/files/p2nup2rl_ii.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:31 Aj 1060:31/T</em><br /> <br /> <img alt="" height="409" src="/sites/default/files/p2rnup2rl_iii.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:34 Aj 1060:34/T</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>SA Haapsalu ja Läänema Muuseumid pärlid</strong></span><br /> Tikitud lillkirjaline vooditekk, pruunil villasel riidel värviline villane tikand. Tekk kuulus eseme muuseumi andja emale Juuli Sündemale (enne eestistamist Sündeva; sünd. Ottmann). Juuli Ottmann sündis Lääne-Nigula khk. Oru v. Vedru k. Kopli talus 1896. a, vanemad õed Maria ja Marta 1880-1890ndatel. Teki tellis endale veimevakka Juuli üks vanematest õdedest (arvatavasti Marta). Tekk telliti arvatavasti Juhani Annilt Ingkülast ning tikiti kodukootud kangale maavillaste ja *inglise lõngadega* (värvitud jutiliseks). See tekk oli oma ilult üle küla tekk. Kuna kumbki vanematest õdedest ei abiellunud, andis teki omanik teki nooremale õele, kui Juuli Ottmann abiellus 1924. aasta. jaanipäeval. Tikitud tekki kasutati tähtsamate pühade ajal (jõul jm), hoiti suures kirstus.<br /> <br /> <img alt="" height="875" src="/sites/default/files/hm_9079_e_36_1.jpg" width="700" /><br /> <em>HM 9079 E 36</em><br /> <br /> Reformkostüüm (pluus ja seelik), naturaalvalge toorsiid, 1910-1925. 2002. aastal jõudis õnneliku juhuse tõttu Läänemaa Muuseumisse Haapsalu vanalinna Saue tänav 8 maja pööningult kogu tekstiilesemeid, millest suurem osa naiste rõivaid pärineb Esimese maailmasõja eelsest perioodist. Tegemist on oma kompaktsuselt unikaalse leiuga – kokku 80 erinevat rõivaeset (pluusid, põlled, kübarad, jakid, kostüümid jms). Sellist hulka ühest kohast leitud 19.–20. sajandi vahetuse rõivaid on teistest muuseumidest raske leida. Leitud esemed on kuulunud erineva taustaga naistele – suuri erinevusi esineb nii materjali kui ka õmblustöö kvaliteedis. On materjalilt ning teostuselt kallist ja peent rätsepatööd, aga ka lihtsamaid, odavamaid esemeid, mis on vähem osava õmbleja valmistatud. Mõned esemed on kantud, parandatud ja ümber tehtud, teisi on aga vähe kasutatud. Rõivaesemete põhjal on selgelt eristatavad ka erinevused kandjate figuuris.<strong> </strong>Selle kogu põhjal valmis 2014. aastal muuseumis näitus „Suvorovi tänava naised“.<br /> <br /> Moekunstnik Kai Saar on öelnud kogu kohta: <br /> <em>". See oli ülemöödunud sajandivahetuse ilus rahuaeg enne Esimese maailmasõja õudusi. <strong>Belle Epoque</strong>…ühelt vanalt pööningult leitud daami garderoob viib meid tagasi aega, mida on hakatud kutsuma "</em><br /> <br /> <br /> <em><img alt="" height="1080" src="/sites/default/files/hm_8934-32_1-2_aj_84_1-2_1.jpg" width="700" /></em><br /> <em>HM 8934:32/1-2 Aj 84/1-2</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Virumaa Muuseumide pärl</strong></span><br /> Niitlõimedega pruutteki kudus Virumaal Katela külas omale kaasavaraks Ann Paju-Jurken. Teki lõngad värviti kanarbiku ja lepakoorega. 1859. aastal abiellus Ann perepoeg Kusta Jurkeniga Andja külast. Perekondliku traditsiooni järgi päris vanaema kootud teki tütar Leena Jurken-Puusepp, kes omakorda pärandas teki oma tütrele Ellale.<br /> <br /> Ella Puusepp (16.03.1904–4.06.1991) õppis Rakvere Zeeh Gümnaasiumis ja Rakvere Õpetajate Seminaris ning töötas õpetajana Kunda-Malla, Viivikonna ja Karepa koolis. Teki andiski ema Ellale, kui viimane läks Malla kooli tööle. Vaip oli hoitud ja seda peeti väga kalliks. 1941. aastal küüditati Ella Puusepp koos perega Siberisse. Ella kirjutab oma mälestustes: „Rasked „ülikooli“ 10 aastat võtsid tekilt elu välja. Tahtsin perekonna pärandit kangesti hoida ja säästa. Ja mul õnnestus siiski tuua tekk 1957. aastal uuesti kodumaale, kuigi juba katkisena, vanana.“ See imekaunis pärand usaldati muuseumile 1963. aastal ja me püüame pruuttekki hoida samasuguse hoole ja armastusega.<br /> <br /> <img alt="" height="875" src="/sites/default/files/rm_1897e352_1.jpg" width="700" /><br /> <em>RM_ 1897 E 352</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tallinna Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> Olümpialipp XXII olümpiamängudelt. Tegemist on ligi kuus meetrit pika ja kolm meetrit laia valgest siidriidest õmmeldud lipuga, millele on trükitud värvilised olümpiarõngad. Tallinnas Pirital toimunud <a href="https://sport.err.ee/1114864/video-40-aastat-tagasi-suudati-pirital-olumpiatuli">olümpiapurjeregati tulesüütamise tseremoonia videosalvestustelt </a>on näha, kuidas heisatakse pidulikult umbes samades mõõtudes olümpialipp.<br /> <br /> Tallinna Linnamuuseumile andis suure olümpialipu 2004. aastal üle Tallinna Linnakantselei. Selle ajani oli lippu säilitanud Tallinna Linnavalitsus. Lipu kohta on väga vähe kirjalikku teavet, aga võib siiski oletada, et just see lipp (või siis selle koopia?) lehvis 1980. aastal Pirital olümpiatule kõrval. <br /> <img alt="" height="406" src="/sites/default/files/tlm_27086_1.jpg" width="700" /><br /> <em>TLM_27086H 3216</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tartu Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> Tartu Linnaajaloo Muuseumide kogus on esemeid 13. sajandist kuni tänapäevani. Linnaajaloo seisukohast on kindlasti olulised 13. saj arheoloogilised leiud, kuid sama oluline on säilitada ka lähiajalugu. Seda enam, et 1955. aastal asutatud Tartu Linnamuuseumi üks kogumise põhisuundi oli Tartu tööstus. Seetõttu soovime pärandipärlite hulgas välja tuua oma ajastu stiilinäite rõivatööstusettevõtte Sangar toodangust. Sangar, mis oma õmblustsehhiga Tartus andis pea 70 aastat paljudele tartlastele tööd ja leiba, on tänaseks tootmise Eestis lõpetanud. Eestis toimub veel vaid tootearendus ja müük, tootmine ise on viidud Ukrainasse.<br /> <br /> Sangarit seostatakse eelkõige meeste triiksärkidega, kuid mitte ainult. Näiteks on muuseumis hoiul 2004. aasta tootenäidised, mille seas on mitmeid riideesemeid lastele, naistele ja meestele. Nende hulgas on ka üks tore värvikas suvekleit ja jakk. Tegemist on komplektiga Sangari naisteriiete kollektsioonist „Suvi 2004“. <br /> <br /> Jakk ja suvekleit, mudel ORSETI, on disainitud Lotta Hjelte poolt, kes 2003. aastal asus Sangaris tööle peadisainerina, olles enne (12 aastat) töötanud pealisrõivaste tootja, AS Kurt Kellermanni heaks. See suvekostüüm on hea näide Lotte Hjelte käekirjast.<br /> <br /> 2004 oli aasta, kus konkurents oli terav ja nii pidi ka Sangar turul püsimiseks pakkuma igal hooajal välja uued mudelid. Kiire toodete vahetus nõudis kvalifitseeritud tööjõudu, mis omakorda tõstis tootmiskulu. Seetõttu võeti 2004. aastal vastu otsus, et spetsialiseerutakse vaid triiksärkide tootmisele.<br /> Seega on see jakk ja kleit üks viimaseid Sangari Tartu õmblustsehhis toodetud naiste suveriideid.<br /> <br /> <img alt="" height="1032" src="/sites/default/files/tm_2824_6aj_1.jpg" width="700" /><br /> <em>TM _ 2824:6 Aj </em><br /> <img alt="" height="393" src="/sites/default/files/tm_2824_5aj_2.jpg" width="500" /><br /> <em>TM _ 2824:5 Aj</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi pärl</strong></span><br /> Oranžitriibuline päevatekk <br /> Valmistatud 1925–1930<br /> Musta põhitooniga villasel vooditekil on pikisuunaline käsitsi õmmeldud ühendusõmblus. Pikem külg ultusäärega. Lühemad küljed hallika lõimelõngaga käsitsi palistatud. Vaibal on neli lühemate külgedega paralleelset punase ja oranži lõngaga sissekootud mustririba. Ühe mustririba laius on 16 cm. Mustriribad korduvad 20 cm tagant.<br /> <br /> Päevateki valmistaja Adele Eiland (1902–1976) sündis Põhja-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Pala vallas Kantkülas. Hilisem elukoht oli Punikvere. Abikaasa Hugo Eiland (1904–1940) oli Jaanuse talu peremees. Adele abiellus Hugoga 25-aastaselt. Neil olid lapsed Endel Eiland (1930–1988) ning Evi Eiland (Lestal) (1935–2008). Adele õppis Tartus kaks aastat ühe koduperenaise käe all mitmesugust käsitööd (õmblemist, tikkimist, kudumist, heegeldamist, fileetegemist jm). Tekk on valmistatud Jaanuse talus kodustel kangastelgedel. Käsitöömaterjal on samuti kodus värvitud. Päevateki koos maavillaste sukkade, kinnaste ning teiste käsitööesemetega kinkis muuseumile Adele tütar Evi Lestal, kes töötas Palamuse ja Kaarepere koolis emakeeleõpetaja ning rahvatantsujuhina. Erksa värvikombinatsiooni ning ilusa mustriga päevatekk oli hästi hoitud ning anti muuseumile üle koos kõigi oluliste andmetega eseme kohta. Info olemasolu muudab päevateki üheks Eesti kultuuripärandit tutvustada aitavaks objektiks.<br /> <br /> <img alt="" height="631" src="/sites/default/files/pal_916_5aj247_5.jpg" width="700" /><br /> <em>PAL _ 916:5 Aj 247:5</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Viljandi Muuseumi pärlid</strong></span><br /> Mõrsja vaip, ümbervõtmise tekk<br /> Valmistamisaeg: 1830–1840<br /> Valmistaja Ann Kurik Viljandi kihelkonnast Pärsti vallast Ärina talust. Villane ümbervõtmise vaip on kootud mõrsjavaibaks, pärandatud emalt tütrele.<br /> <br /> <img alt="" height="431" src="/sites/default/files/vmvm9150_1e1846.jpg" width="700" /><br /> <em>VM 9150:1 E 1846</em><br /> <br /> Mulkide Selts asutati 1934. aastal Tallinnas Ohvitseride Keskkogu ruumides. Seltsi eesmärgiks oli tutvustada mulkide ja Mulgimaa ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, levitada mulgi kultuuri ning aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule. 1940. aasta augustis sulgesid okupatsioonivõimud seltsi ning see oli pikka aega varjusurmas. 1977. aastal seltsi tegevus taastati, sedapuhku Torontos. Ühenduse eesmärgid jäid samaks, loomulikult kandis see nüüd ka laiemat eestluse säilimise ideed.<br /> <br /> 1992. aastal sai Mulkide Selts Torontos endale lipu, mille kinkis Linda Kirs koos tütarde Helju Salumetsa ja Helgi Sooaruga. Lipu kujundas Johannes Vihma ning õnnistas sisse õpetaja Andres Taul. Uus lipp osales nüüd kõigil olulisematel Põhja-Ameerika mulkide üritustel kuni 2012. aastani, kui seltsi tegevus lõpetati. Sama aasta 30. septembril toimunud 35. aastapäeva pidustustel osales ka Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes sai annetusena lipu koos „kinnitussõnadega“ muuseumi valdusse. Tänasel päeval tegutseb Mulkide Selts Eestis.<br /> <br /> <img alt="" height="475" src="/sites/default/files/vmvm11421_1aj.jpg" width="700" /><br /> <em>VM 11421:1 Aj</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus on kahjuks vaid kolm teise maailmasõja eelset lippu. Nendest vast erilisim on Viljandi Tuleviku oma. 1912. aastal asutatud Viljandi spordiselts on tänasel päeval Eestis tegutsevatest kehakultuuriorganisatsioonidest üks vanimaid. Seega on sümboolne, et organisatsioonil on alles varasemast perioodist oluline seltsi tunnus – lipp. See siiski ei ole päris algusaegadest.<br /> <br /> Mõnikord on nii, et muuseumikogusse jõudnud ajaloolised esemed külastavad ka pärast museaali staatuse saamist vahel oma kultuuriloolist asupaika ja konteksti, kust taaskord täidavad oma „muuseumieelset“ ülesannet. Ühtedeks sellisteks on kindlasti kogukondade identiteeti edasikandvad lipud.<br /> <br /> Lipp on pärit aastast 1938, kui 25. aastapäevaks kinkis klubile uhke lipu rõivakaupmehest asutajaliige Artur Laaman. Lipp valmistati Tallinna rakenduskunsti koolis ning lipuots Roman Tavasti märgitööstuses. Pärast sõda keerulistel aegadel peideti lippu Viljandis Männimäel ühe maja pööningul. Taasiseseisvumisperioodil tõid Viljandi jalgpallientusiastid ning Tuleviku spordiseltsi taastajad eesotsas Elvar Eerme ja Vello Sovaga ajaloolise lipu uuesti avalikkuse ette. Eseme pikaajaliseks säilimiseks on ajalooline lipp annetatud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse, kuid museoloogide valvsa pilgu all on lipp seltsi sünnipäeval innustanud ka Tuleviku vutimehi.<br /> Lipu sümboolika: üks viljapea sümboliseerib välismulke, teine kodumulke, valge põllulill ühendab kõiki mulke kogu maailmas. Lipp on üksmeele, truuduse ja kokkukuuluvuse sümboliks kodu- ja välismulkide vahel.<br /> <br /> <img alt="" height="631" src="/sites/default/files/esm2034_1l_1.jpg" width="700" /><br /> <em>ESM Fp 2034:1/abc L 2620</em><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Eesti Rahva Muuseumi pärlid</span></strong><br /> <br /> Käimasoleva projekti raames on ERMis digiteeritud <strong>1470 rahvarõivaste juurde kuuluva tanu</strong>, mis on nüüd läbi MuIS keskkonna kõigile vaadeldavad. Piltide rohkus ja kvaliteet iga tanu kohta on sellised, mis võimaldavad rahvarõivaste huvilistel lugeda piisavalt infot eset füüsiliselt nägemata ja kodust lahkumata. <br /> <br /> Pildil olev <strong>Kihnu tanu</strong> on valmistatud umbes 1881. aastal. Käsitöötehnikatest on kasutatud niplamist, õmblemist ja tikkimist; materjalidena puuvilla, villa, vaske (litrid), brokaati.<br /> <br /> Tanu on kogumistööde korras muuseumi kogudesse jõudnud 1911. aastal. <br /> <img alt="" height="471" src="/sites/default/files/tanu_231255_erm_1457_0.jpg" width="700" /><br /> <em>231255_ERM_1457</em><br /> <br /> <strong>Pöide kihelkonnast pärit tanu </strong>on valmistatud umbes 1863. aastal. Materjalidena kasutatud pappi, puuvilla ja brokaati. Küll on tanul puudu siidlindid, mis kukla taga rippusid. <br /> <br /> Tanu on ERMi kogudesse jõudnud 1913. aastal muuseumi kogumistegevuse ajal Kahutsi külast Laasi talust. <br /> <img alt="" height="467" src="/sites/default/files/230481_erm_10089_pisipilt.jpg" width="700" /><br /> <em>230481_ERM_10089</em><br /> <br /> 1909. a pärit Muhu rahvarõivakomplekti juurde kuuluv särk. Alanud kuldnoka-aastal tasub tähele panna rohkeid linnumotiive, mida Eesti naised oma rahvarõivaste sisse kudusid ja tikkisid.<br /> <img alt="" height="467" src="/sites/default/files/a328_4.jpg" width="700" /><br /> <em>A328:4</em><br /> <br /> Mari Altpere ema laulatamise jakk 20. sajandi algusaastest. Laulatuse ajal oli emal samasugusest riidest seelik seljas, millel olid allääres samasused mustast sametist aplikatsioonid.<br /> <img alt="" height="525" src="/sites/default/files/a566_168.jpg" width="700" /><br /> <em>A566:168</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Valga muuseumi pärl</strong></span><br /> <img alt="" height="485" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_1_1.jpg" width="700" /><br /> <br /> <img alt="" height="125" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_2_1.jpg" width="700" /><br /> <figure class="image"><img alt="" height="135" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_3_2.jpg" width="700" /> <figcaption>VaM Fp 794 Aj 242</figcaption> </figure> <br /> <strong>Valga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu pealipp</strong> 19. sajandi 80. aastatest koos lipuvardaga, millel on 139 lipunaela. Lipp on valmistatud punasest villasest riidest, keskel pikiõmblus. Lipu kolme külge on õmmeldud narmad. Lipule on õlivärvidega maalitud kuldse raami ja kuusnurksete tähtedega ääristatud ovaalis lõke, selle kohal kaks teineteist suruvat kätt ning valvas silm. Ovaali ümbritsevad tammelehed ja ülal kiiver ning kirkad, all asetseb valge lint musta tekstiga: „Jumala Auuks. Ligemise …“. Embleemi kohal ja all on kuldsete tähtedega kirjutatud : „Freivillige Feuerwehr in Walk“. Pudenemisohus ja aukudega lipp restaureeriti Peterburis, Ermitaažis 1969. aastal.<br /> <br /> Lipu varras koosneb kahest osast. Puidust varda ülemises otsas on metallist kaheksanurkne täht. Vardale on kinnitatud lipunaelad – alumisele osale 86 ja ülemisele osale 53.<br /> Valga Muuseumile on lipu annetanud Juhan Ristain 1966. aastal.<br /> <br /> Vabatahtliku tuletõrjeühingu loomisele Valgas pani aluse Riia tuletõrjeinspektor Theophil Petris, kes oli aluse pannud ka Pärnu VTÜ loomisele 1866.a.<br /> 7. veebruarist 1867 pärineb Valga Rae žurnaalist sissekanne suure gildi otsusest luua Valga linna vabatahtlik tuletõrjeühing. Seda daatumit peetaksegi Valga VTÜ loomise aluseks. Sisuliselt alustas organisatsioon tegevust siiski 1868. a aprillis. Siis saabus kohale ka inspektor Petris, kes kõigest nelja kuuga suutis tuletõrjemeeskonna välja õpetada ja neile ka vormiriided muretseda. 13. mail 1869 kinnitati rae poolt Valga VTÜ põhikiri, mis kehtis kuni 1896. aastani. Selle kohaselt jagunesid ühingu liikmed aktiivseteks ja passiivseteks (toetajaliikmeteks). Vormirõivastusena oli põhikirjas ette nähtud ronijatele ja pritsimeeskonnale valge lõuendülikond ja nahkmütsid, pealikul ja tema asetäitjal kiivrid jõhvtuttidega.<br /> Noor ühing töötas edukalt. Esimese nelja aasta jooksul kustutati heade tagajärgedega kokku 13 tulekahju.<br /> <br /> 1875. aastal oli seltsis 110 tegevliiget, mis jagunes järgmisteks rühmadeks: korrapidajate meeskond – 30 meest; veemeeskond – 12 meest; ronijad – 18 meest; kustutusmeeskond – 36 meest ja staap – 14 meest. Lisaks oli seltsil algaastatel 120-150 toetajaliiget. Sajandivahetuseks ületas liikmete arv aga juba 200 piiri!<br /> <br /> ------------------<br /> Pärandipärlid on esemepärandi digiteerimise projekti tulem ehk muuseumite digiteeritud esemete huvitavamad lood. Digiteerimisprojekt keskendub suures osas pärandile aastatest 1900 kuni 1940, projekti läbiviimist rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond summas 499 248 eurot. <br /> <img alt="" height="174" src="/sites/default/files/el_regionaalarengu_fond_horisontaalne_2.jpg" width="300" /><br /> </div> </div>
-
-
summary (String, 0 characters )
-
format (String, 9 characters ) full_html
-
safe_value (String, 58419 characters ) <div class="rtejustify"> <div class="rtejustify...
-
<div class="rtejustify"> <div class="rtejustify">Pärandipärlid on erilised esemed muuseumite kogudest, mis tänu kultuuriväärtuste digiprojektile e-kujul vaadeldavaks muutuvad. <strong> </strong><br /> </div> <h2 class="rtejustify"><strong>II digiprojekt</strong></h2> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Rahva Muuseumi pärl</strong></span><br /> Eksliibrise ehk omanikumärgi ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta tema huve raamatu kaotamisel. Tavaliselt eksliibrisel kujutatu tõstab esile selle omaniku tegevust ja harrastusi. Eestis on eksliibriste kasutamine olnud populaarne. Selle populariseerimisel on suur teene kunstiühingul Pallas. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibritele ette nähtud juba eraldi osakond.<br /> Graafik Olev Soansi (1925-1995) eksliibris „Elmar Siirde“ valmis 1961. a. Elmar-Leonhard Siirde (1910 –1988) oli eesti arstiteadlane ja kõrva-nina-kurguarst – eksliibris vahendab seda väga täpselt.<br /> <img alt="" height="288" src="/sites/default/files/ermtmk12_29_1_pisipilt.jpg" width="464" /><br /> ERM TM K 12:29<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Rahva Muuseumi pärl</strong></span><br /> Projekti <strong>"Esemepärandi digiteerimine: Suure uurijatepoolse kasutatavusega</strong> <strong>esemed"</strong> raames saavad MUISis kättesaadavaks ka endise Tartumaa muuseumi esemed, mis tänaseks on osa ERMi kogust (akronüüm ERM TM E). Väheste esemete juures on piisavalt lisainfot, sealhulgas andmeid annetajate kohta. Toredaks erandiks on 1958.a. Torma kihelkonnast ja vallast (sel ajal Jõgeva rajoon Võtikvere külanõukogu) Oti metsavahitalust kogutud loomakari. Info üleandmise ja koguja kohta: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/3314519">Eesti muuseumide veebivärav - mänguasjad, kariloomad</a>. <figure class="image"><img alt="" height="281" src="/sites/default/files/263908_erm_tm_e667_2-1-15_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>ERM TM E 667: 2</figcaption> </figure> <div><br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> Esemepärandi digiteerimise projekti raames pildistati teiste tekstiilide seas enamik akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide värviteklitest ja -lintidest, mis suuresti pärinevad 20. sajandist.<br /> <br /> <strong>Korporatsiooni Hasmonea musta värvi sametist peakate</strong>, mille põhjal on Taaveti tähe sees korporatsioonimärk ehk sirkel. Korp! Hasmonea oli aastatel 1923-1940 tegutsenud Eesti juudi rahvusest üliõpilaste organisatsioon. <br /> Tekkel kuulus TÜ kasvandikule Michail (Elimeleh) Bakschtile (1904-1978), kes alustas ülikoolis kaubandusõpinguid 1923. aastal, kuid vahetas peagi eriala ning lõpetas 1931 ülikooli veterinaarina. Tekli annetas ülikooli muuseumile Bakschti õepoeg, Tartus sündinud Jakob Kaplan (1927). <figure class="image"><img alt="" height="375" src="/sites/default/files/uam_925_1aj_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>ÜAM 925:1 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/2742420">https://opendata.muis.ee/object/2742420</a>)</figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Ülikooli muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Tartu ülikooli peahoone portjee ametikoht eksisteeris 1836. aastast kuni 1930. aastateni. Portjee oli peahoone valvur, kes igapäevaselt kandis ametiriietusena portjee kaherealist sinist kuube, kolmnurkset kalevist kübarat ning suure kollase nupuga portjeesaua. Kuue peal oli paremalt õlalt alla äärtest kaunistatud <strong>punasest kalevist särp.</strong><br /> Pidupäevadel oli portjeel seljas sinisest<strong> kalevist üherealine punase püstkraega pidukuub</strong>, mille juurde kuulusid mõõk ja särp. Siis pidi ta oma ametiriietuses seisma peauksest paremal ning jälgima, et peasissekäik oleks vaba ja võõrad teenrid jääksid aupaklikku kaugusse. Aja möödudes portjee tööülesanded muutusid ning muutus ka ametiriietus.<br /> See rõivakomplekt võib pärineda 19. sajandist, olles justkui välja astunud Rudolf Julius von zur Mühleni (1845-1913) 1885. aastal ilmunud litografeeritud joonistuselt albumis „Dorpater Skizzen“. Oma 2009. aastal ilmunud raamatus „Kalefaktoripojast professoriks“ arvab Lea Leppik, et von zur Mühleni kujutatud portjee „on tõenäoliselt vabadest rootsi talupoegadest pärinev Michael Wikström Vormsilt, kes töötas ülikoolis 1884-1918“. Esemete säilimisele on kaasa aidanud asjaolu, et pidukuub ja särp tuli portjeel teenistusest lahkudes ülikoolile tagastada. <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/uam565_1aj_1_pisipilt.jpg" width="300" /> <figcaption>ÜAM 565:1 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/1792153">https://opendata.muis.ee/object/1792153</a>)</figcaption> </figure> <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/uam565_2aj_1_pisipilt.jpg" width="239" /> <figcaption>ÜAM 565:2 Aj (<a href="https://opendata.muis.ee/object/1792156">https://opendata.muis.ee/object/1792156</a>)</figcaption> </figure> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tartu Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> <strong>Hautamiskast </strong>(TM_3418:1Aj)<br /> Hautamiskast on valmistatud umbes 2 cm paksustest okaspuu laudadest, kasti kaas on haagiga suletav. Kasti sisemus on vooderdatud vildiga, kaane all on villalapp.<br /> <br /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_3418_1aj_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_3418_1aj_2_pisipilt.jpg" width="500" /><br /> <em><a href="https://opendata.muis.ee/object/2091312">https://opendata.muis.ee/object/2091312</a> </em><br /> <br /> “Masina” idee on väga lihtne: valmiv toit, näiteks puder, ühepajatoit või supp tuleb perenaisel enne hautamiskasti panemist pliidil keema lasta ja mõned minutid keeta. Peale seda jätkub toidu valmimine isoleeritud kastis, kus säilib keemistemperatuuri lähedane temperatuur.<br /> <br /> Sellist toiduvalmistamisetehnikat on kasutatud juba sajandeid. Populaarseks sai see paljudes maades just 20. sajandi esimeses pooles, maailmasõdade keerulistel aegadel, kui nappis kütmismaterjali. Taoline „aparaat” garanteeris minimaalsete vahenditega sooja toidu ja võimaldas kokkuhoidlikumalt majandada. Paljud pered valmistasid sellise isoleeritud hautamiskasti ise. Hautamiskasti valmistamiseks sobib igasugune kast, mida saab soojustada. Kasti ja poti vaheline tühimik täidetakse soojustusmaterjaliga. Soojustamiseks on kasutatud heina, põhku, ajalehti, villa. Sealt tuleb ka kasti nimetamine <em>heinakastiks </em>(soome k <em>Heinälaatikko</em>, inglise k <em>Haybox</em>).<br /> Selline kokkamine on küll ajamahukam (samas üks täiuslik hautis peabki tunde valmima), aga säästab energiat. Samuti säilivad toitained ja vitamiinid paremini.<br /> <br /> Eseme andis Tartu Linnamuuseumi kogusse 2012. aastal Tiiu Keskpaik. Isevalmistatud puidust kast oli kasutusel toidu hautamisel üleandja emapoolse vanaisa Aleksander Sundja perekonnas. A. Sundja oli Eesti sõjaväe ratsarügemendi veterinaararst. Perekond elas Tartus, Kasarmu tänaval.<br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Tartu Linnamuuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <strong>Tartu linna gaasilaterna süütaja märk </strong>(TM_1594:2Aj)<br /> Kollasest metallist ametimärgi esiküljel on kujutatud Tartu vappi.<br /> <img alt="" height="500" src="/sites/default/files/tm_1594_2aj838_2_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <br /> <a href="https://opendata.muis.ee/object/2216070">https://opendata.muis.ee/object/2216070</a><br /> <br /> Ajaleht Postimees (12.12.1937) kirjutab: „Igal õhtul, kui videvikuks läheb, võime siin ja seal tänavatel tähele panna isikuid, kes ruttavad mööda tänavat käes umbes kahe meetri pikkused kepid. Need mehed on gaasilaterna süütajad. Neil meestel tuleb igal õhtul süüdata ja hommikul kustutada ligi 300 laternat.”<br /> Laternate süütamine tähendas gaasitule keeramist suuremaks öiseks valgustuseks spetsiaalse ridvaga, mille otsas oli konks. Päeval hingitses vaid imetilluke valvetuli.<br /> <br /> Põlevkivigaasi hakati Tartu tänavavalgustuses kasutama 1880. aasta sügisest, kui linnas alustas tööd gaasivabrik. Kui 1920. aastatel olid tänavavalgustuses ülekaalus veel gaasilaternad, siis aastakümne lõpuks saavutas gaasilaternate kõrval ülekaalu juba mugavam elektrivalgustus. Täielikult hääbus gaasivalgustus Tartus siiski alles eelmise sajandi viiekümnendail aastail.<br /> <br /> Märgi andis üle Tartu Linnamuuseumile Ants Teder 1980. aastal.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tallinna Linnamuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Tallinna Linnamuuseumis on nö. taldrik-kiri, mille Artur Valge kirjutas oma õele tõenäoliselt Patarei vanglast 1943. aastal. Kiri on kirjutatud taldrikule, siis see katki löödud ja välja toimetatud, hiljem kokku kleepides sai kirja lugeda.<br /> Täpsemalt uuri: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1839912">https://www.muis.ee/museaalview/1839912</a><br /> <img alt="" height="451" src="/sites/default/files/tartu_linnamuuseumi_parandiparl.jpg" width="451" /><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Kunstimuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Eesti Kunstimuuseumis digiteeriti muude esemete seas Jaapani kunstitööde kollektsioon, mis kingiti kunstimuuseumile pärast 1959.a. Kadrioru lossis toimunud kaasaegse Jaapani tarbekunsti näitust. Peamiselt toidu valmistamise ja tseremoniaalse serveerimisega seotud esemed on valmistatud Jaapanis aastasadu kasutusel olnud materjalides ja tehnikates nagu lakitud puit, bambusest punutis jms. Napi, enamasti geomeetrilistest motiividest koosneva dekoori ja lihtsa vormi tõttu on Jaapani kunstitöödel palju ühist Eesti 20. sajandi II poole tarbekunstis valitsenud esteetikaga.<br /> <img alt="" height="375" src="/sites/default/files/toidunou_kaanega.jpg" width="500" /><br /> Toidunõu kaanega. EKM j 8067 VR 936/ab<br /> Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/100264">https://www.muis.ee/museaalview/100264</a><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Pärnu Muuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> <strong>Kihnu mündiaare – Pärnu Muuseum / PäMu 92 N 1 </strong><br /> Pärnu Muuseumi numismaatikakogu on üks suurematest mündikollektsioonidest Eesti muuseumites, sisaldades veidi vähem kui 10 000 vermingut. Pärnu Muuseumi mündikogu väärtus seisneb eelkõige korraliku taustinformatsiooni olemasolus ning vähemalt 80% vermingutest omab kindlat leiukohta ja -konteksti. Üks sellistest on 1940. aastal Kihnu saarelt Lemsi külast Pulli talu vana aida alusmüüride vahelt leitud mündiaare, mis sisaldas kokku 1758 killingit ehk hõbemünti. Suurem osa müntidest olid löödud Rootsi võimu ajal Riia linnas ja Liivimaa kroonumüntlas vahemikus 1621–1665. Väike osa killingitest oli löödud Poola kuningas Sigismund III (1588–1621) valitsemisajal, neist varaseim aastal 1606. Kõigist müntidest kõige intrigeerivamad on vast kolm näiliselt Riia linna killingit. Lähemal vaatlusel aga selgub, et tegemist on hoopis Rumeenias Suceava lossis valmistatud võltsingutega. Selliseid võltsinguid löödi 17. sajandi keskpaigas massiliselt, eesmärgiga Riia linna killingit ja selle läbi Riia linna majandust nõrgestada. Valeraha löömine andiski soovitud tulemuse ja killingi väärtus hakkas 1660. aastatel järsult langema. Lõplik „võit“ saavutati 1665. aastal, kui nii Riia linna- kui ka kroonumüntlas lõpetati killingite vermimine.<br /> <br /> Võltsingud Kihnu mündiaardes:<br /> <figure class="image"><img alt="" height="400" src="/sites/default/files/pamu_92n1_234_1_pisipilt.jpg" width="400" /> <figcaption>Rootsi kuninganna Christina (1632-1654) Riia linna killing. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/2771307">https://www.muis.ee/museaalview/2771307</a></figcaption> </figure> <figure class="image"><img alt="" height="500" src="/sites/default/files/pamu_92n1_612_1_pisipilt.jpg" width="500" /> <figcaption>Rootsi kuninga Carl X Gustavi (1654-1660) Riia linna killing. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/2777252">https://www.muis.ee/museaalview/2777252</a></figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Virumaa Muuseumide pärl</span></strong><br /> <br /> Tänasel päeval räägime palju keskkonnakaitsest ja materjalide taaskasutusest, kuid sõja ajal ja pärast seda oli raske kätte saada erinevaid materjale ja seetõttu tuli olla loov. 1944. aastal Lääne-Virumaal Kadrina vallas Ahila külas Lepasaare talus õmmeldud pluus on taaskasutuse supernäide, selle õmbles endale Vaike Kalind. Pluusi kangaosa on saadud rikkiläinud vihmavarju siiludest. Sobiliku tikkimismustri pani Vaike kokku ajakirjast „Taluperenaine“ leitud motiividest ning tikkimiseks sobiliku niidi saamiseks tuli üles harutada vana suhkrukott. <figure class="image"><img alt="" height="548" src="/sites/default/files/virumaamuuseum_parandiparl.jpg" width="516" /> <figcaption> Pluus. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/951435">https://www.muis.ee/museaalview/951435</a></figcaption> </figure> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarootsi muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Nukk valmistatud tekstiilist, mis on täidetud. Hinnanguliselt enne 1940 aastat. Nägu on tekstiilile joonistatud. Rõivad ja ehted on tehtud nii, nagu üks pruut Pakritel ja Vihterpalus pidi välja nägema - peas seppel (rikkaliku kaunistuse ja lintidega) ning kaelas pruudi kõrge krae. Nukk kinnitatud roostevabast metallist vardaga puidust alusele, et see kenasti püsti püsiks. Meistrit kahjuks teada ei ole, aga nukk annab kauni pildi Pakri ja Vihterpalu pulmatraditsiooni rõivastusele. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/rannarootsi_muuseum_0.jpg" width="400" /> <figcaption>Nukk. Lisainfo:<a href="https://www.muis.ee/museaalview/426981">https://www.muis.ee/museaalview/426981</a> </figcaption> </figure> <div><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Saaremaa Muuseumi pärandipärl</span></strong></div> <div> </div> <div>Digiteerimisprojekti käigus sai pildistatud ka ligikaudu pool Saaremaa muuseumi mööblikogust. Nüüd on kõigile nähtavad ka selle kogu vanimad museaalid - raetoolid (SM 8174:2-6), mis pärinevad 18. sajandi algusest. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/saaremaa_parandiparl.jpg" width="400" /> <figcaption>Tool. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/296553">https://www.muis.ee/museaalview/296553</a></figcaption> </figure> <br /> Esialgu Põhjasõja vaenutegevusest kõrvale jäänud Saaremaa sai rängalt kannatada 1710. aastal. 4. märtsil põletasid Vene väed maha peaaegu kogu Kuressaare linna. Suurt kahju sai raekoda. Baltisaksa päritolu kirikuõpetaja ja kirjamees Martin Körber (1817-1893) kirjutab, et ära põlesid raekoja uksed, aknad, põrandad, laed ja katusekonstruktsioon. Linna raad asus linnusesse. Hoogsam remont läks lahti alles aastatel 1786–88. 1787. aastal pidas raad oma istungeid taas raekojas.<br /> Raekoja inventari kohta täpsemad andmed puuduvad. Nii ei ole ka teada nüüd muuseumis hoitavate toolide varasem ajalugu. Kas need olid raekojas juba enne suurt rüüsteretke ja päästeti? Või olid toolid esialgu kusagil mujal ja raekotta osteti need alles hiljem?<br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarahva Muuseumi pärandipärl</span></strong><br /> <br /> Väike metalliga raamistatud kreemikasvalge põhjaga fajansskandik taimornamendi ja lillade kellukestega on küll aja jooksul praguliseks muutunud, kuid jääb sellele vaatamata heaks näiteks 19. sajandi lõpuveerandil Põhja-Eesti mõisas kasutusel olnud elegantsetest lauanõudest.<br /> Huvitav on kandiku keerukas tee muuseumisse. Kandik oli kunagi kuulunud Selja mõisa omanikule parun John Carl Girard de Soucantonile. Selja mõisniku lähisugulastele kuulus Viimsis asunud Pringi suvemõis. Seal töötas aednikuna Gustav Sennas, kes jäi sakslaste Eestis lahkumise järel suvemõisa varade ülevaatajaks. Tema abikaasa Maria annetas kandiku 1974. aastal Rannarahva Muuseumile. <figure class="image"><img alt="" height="303" src="/sites/default/files/ikmtr806e_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Kandik. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/3623476">https://www.muis.ee/museaalview/3623476</a> </figcaption> </figure> </div> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Harjumaa Muuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> Keila tänavasilt tekstiga „A.Tisleri“. Silt Keilas lõuna pool raudteed asuvalt tänavalt. Metallist silt sinise emailiga, tekst eesti ja vene keeles valgega. Venekeelne tekst värviga üle soditud 1980. aastate lõpul.<br /> Tänav kandis Sõja nime 1930. aastatel, 1950. aastatest A. Tisleri nimi. Keila Muinsuskaitseklubi algatusel viidi läbi tänava elanike küsitlus, mille tulemusena sai 1992. aastast tänava nimeks Tähe. Tähe nimetus nii endise linnapea Johann Tähe auks kui ka sobiv kooslus paralleelsete Eha ja Koidu tänavatega. <figure class="image"><img alt="" height="338" src="/sites/default/files/hmk_924aj354_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Tänavasilt. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/345168">https://www.muis.ee/museaalview/345168</a></figcaption> </figure> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Meremuuseumi pärandipärl</strong></span><br /> <div><strong>Laevakell</strong> on lisaks praktilisele väärtusele ka laeva üks tähtsamaid sümboleid. Meremuuseumi kogudes leidub mituteist udukella tuntud, ent enamasti kurva saatusega laevadelt. Vaid üks kell, MM 9155 Aj mt pärineb väliseesti reederi laevalt, nimelt kaubalaevalt <strong>„Bonne Bay“.</strong> Kella küljel on aastaarv 1962 ja suur kiri SCANIA – laeva ehitusaasta ja esimene nimi.</div> <figure class="image"><img alt="" height="526" src="/sites/default/files/mm_9155ajmt_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Laevakell. <a href="https://www.muis.ee/museaalview/138106">https://www.muis.ee/museaalview/138106</a></figcaption> </figure> <br clear="all" /> Pagulaseesti laevandusfirma Seatrans Shipping AB / Bregen Shipping Ltd. ostis selle mootorlaeva 1973. aastal ning andis uue nime „Bonne Bay“, mida kandes asus laev Libeeria lipu all sõitma. Kaubalaev müüdi juba kolme aasta pärast, ent laevandustegelane Arved Mägi (1913–2002) leidis nähtavasti viisi see kell laeva müümise järel enda kätte jätta. Ehk nõustus ostja udukella uuega asendama seetõttu, et kella on millalgi parandatud? Lisaks ühele viimasele suurele pagulaseestlaste kaubalaevale meenutab ese meile ka Eesti soost meremehi, kes sõitsid nii sellel kui ka teistel eestlastele kuulunud laevadel kümneid aastaid nn mugavuslipu all, enamasti Eesti Meremeeste Unioni koondunult. „Bonne Bay“ viimane kaptengi oli eestlane – soomepoisina sõdimise järel paguluses laevapoisina alustanud, madruse ja pootsmanina, hiljem tüürimehena sõitnud ja seejärel ka kapteniks saanud Karl Matson (1922–2004). Laev ise paistis seitsme sama klassi aluse seas silma kõige pikema teenistusega, olles 1977–1999 erinevate laevandusfirmade omanduses kuni lammutamiseni Indias 1999.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Mahtra muuseumi pärandipärl</strong></span><br /> <figure class="image"><img alt="" height="740" src="/sites/default/files/mt3591_1e_2_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>Riidekirst (riidekohver). Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1847173">https://www.muis.ee/museaalview/1847173</a></figcaption> </figure> See tapitud riidekirst (osades Eesti paikades nimetatakse riidekohvriks, millist nimetust kasutatakse edaspidi) on ühe lihtsa, erilise väljaõppeta talumehe käsitöö. Kohvril on lukk ning lihtsad nöörsangad, ese on värvitud punaseks. Kohvri mõõdud on 74 x 75, kõrgus 63 cm.<br /> Kohvri sisemuses paremal pool on sahtel väiksemate esemete hoidmiseks. Eriliseks teeb kirstu kaane siseküljele kleebitud tsaar Aleksander III pere trükipilt.<br /> Kohver anti Mahtra Talurahvamuuseumile 2001. a. juunikuus kogumisretke käigus Raikküla Nõmmekülas Saare talus. Annetaja Ilme Maureri sõnul kuulus see kirst tema isa vanematele – Sõeru talu perele ja eseme vanus võiks olla 100-110 aastat. Võib arvata, et kohvri lihtsuse tõttu pole tegemist kaasavarakirstuga, vaid meestele kuulunud kohvriga. Sulased, käsitöölised või ametmehed, kes elasid poissmehepõlves kusagil võõras peres või korteris, hoidsid oma vara sellistes väiksemates tapitud kohvrites-kirstudes (pärandidokumentides <em>laudest kast)</em>.<br /> Kaasavarakirstude või kohvrite kaane siseküljele igasuguste trükipiltide kleepimise komme oli alates 1870. aastatest väga populaarne. Hilisemal ajal kaeti kogu kohvri sisemus tavalise paberi või tapeediga.<br /> Mahtra muuseumi kogus on veel teinegi varasemast ajast pärit tapitud kohver, mille kaane sisekülg on üleni täis kleebitud.<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Kunstiakadeemia muuseumi pärandipärl</strong></span><br /> Üks riideese saab kandja katmise ja kaunistamise kõrval kaasa rääkida ka ühiskonnas aktuaalsetel teemadel, ja sugugi mitte ainuüksi särgile trükitud sõnumi kaudu. HULA moekollektsioon „Metsastumine“ (2009) käsitleb tehnoloogiatel põhineva betoonist ja klaasist linnakeskkonna ja looduse vahekorda. Inspireerituna viimasest – sipelgapesadest, puuvõradest, loomajälgedest maapinnal, lõid EKA 3. kursuse moe eriala bakalaureuseõppe tudengid loodust väärtustava, nii lõigetes kui ka kujundites uudseid ideid rakendava kollektsiooni. Üliõpilaste loodut iseloomustab värskus ja eksperimenteerimine, tavapäraste arusaamade – milline üks särk või seelik peaks olema – julge nihutamine. Riided on kantavad, aga kuidas just, jäägu kandja otsustada. HULA komplekte ilmestavad peened ja tähendust kandvad kujundid, hõrgud detailid: kandid, trukid, lukud, sageli riidetüki siseküljele jäävad finessid, mis on teada vaid kandjale enesele.<br /> <br /> Mida tähendab sõna HULA? See on Eesti Kunstiakadeemia moe magistrantide lõputööna kaks kümnendit tagasi (2002) valminud kaubamärk, mis moodustati autorite – Eve <strong>H</strong>anson, Reet <strong>U</strong>lfsak (Aus), Anu <strong>L</strong>ensment ja Marit <strong>A</strong>hven – perekonnanimede esitähtedest. HULA eesmärgiks sai värskete moeideede genereerimine, tudengitele laiapõhjalise kogemuse andmine disainiprotsessist, loomingulisest koostööst ja julgest katsetamisest.<br /> <figure class="image"><img alt="" height="480" src="/sites/default/files/ekammo40_1_pisipilt.jpg" width="600" /> <figcaption>HULA džemper. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472411">https://www.muis.ee/museaalview/4472411</a></figcaption> </figure> Avastage „Metsastumise“ kõrval teisigi! Särgik <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472414">siin</a>; t-särk <a href="https://www.muis.ee/museaalview/4472415">siin</a>.<br /> <br /> Kollektsiooni „Metsastumine“ autorid: Marin Sild, Inge Pruks, Merilin Kermas-Kivi, Maria Riimak, Sille Sarapuu, Hanna Haring, Chris Vagiström, Anna Aksjonova, Darja Rant, Urška Omerzi<br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid pärandipärl</strong></span><br /> 1986.a. suvel toimusid Mati Mandeli juhtimisel arheoloogilised kaevamised Ahli (Kolu) kivikalme Kalmumäel Läänemaal. Üks kalme leidudest oli kotkapeakujuline pronkskujuke. See valatud kotkapea pärineb XII sajandist ja on valmistatud Eestist ida pool, võimalik, et Volga bolgarite alal.<br /> Ilmselt on tegu rituaalse esemega, tõenäoliselt oli see kultusliku saua ots.<br /> Linnupea külgedel ja kuklas on külge joodetud kahekordsed rõngad, milledes ripub omakorda igaühes üks rõngas. Noka ülaosa on ilustatud pealejoodetud siksakjoonega, putkeosa ilustatud kolme ilustusvööndiga. Vööndeid eraldavad kahekordsed pealejoodetud pronkstraadid. Ilusa paatinaga kaetud eseme pikkus on 5,9 cm.<br /> Mõningal määral sarnanevad talle Karjalast ja Ojamaa saarelt leitud linnupead, kõige enam aga Laadoga äärest ja Novgorodist leitud eksemplarid. <figure class="image"><img alt="" height="600" src="/sites/default/files/hm_8045_68arh_7_pisipilt.jpg" width="400" /> <figcaption>Pronkskujuke. Lisainfo: <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1021029">https://www.muis.ee/museaalview/1021029</a></figcaption> </figure> <div><br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum</strong></span></div> Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis digiteeriti 2022. aasta juunis ligi 900 klaasikogusse kuuluvat museaali, nende hulgas ka mitmed Eino Mäelti teosed.<br /> Klaasikunstnik Eino Mäelt (1940–2021) on kujundanud nii tehase Tarbeklaas toodangut kui ka tegelenud unikaalloominguga. Tarbeklaasis loodud esemete puhul on kunstnik kasutanud põhjamaistest looduse struktuuridest inspiratsiooni saanud vormiesteetikat. Ta alustas tehases 1958. aastal klaasilihvijana ning peale õpingute lõpetamist ERKIs jätkas 1968. aastal tööd Tarbeklaasi eksperimentaalpuhumis- ja kujunduskunstnikuna, töötades seal 1993. aastani.<br /> Mäelti unikaalloomingut iseloomustavad dekoratiivsed täisklaasist vormid, mida ilmestavad klaasisisesed mullid. Ta oli esimene eesti klaasikunstnik, kes teostas valatud klaasist lailihvis erksavärviliste detailidega geomeetrilisi vorme.<br /> Lisaks on Mäelt kavandanud ka töid avalikku ruumi, näiteks klaasivalutehnikas valminud vahesein Tallinna Onkoloogiakeksusesse (1983) ning pikka aega Eesti Rahvusraamatukogus eksponeeritud ETDMi kogusse kuuluva kompositsiooni “Teise aega, teise ruumi” (1994).<br /> ETDMi klaasikogusse kuulub mitmeid komplekte ja üksikvorme Eino Mäelti unikaalloomingust ning mahukas kogu Tarbeklaasis loodud esemeid.<br /> <figure class="image"><img alt="" height="403" src="/sites/default/files/maelti_tood.png" width="605" /> <figcaption>Dekoratiivne geomeetria. 1974. Klaas, lailihv. <br /> <a href="https://www.muis.ee/museaalview/1842730">https://www.muis.ee/museaalview/1842730</a></figcaption> </figure> <br /> <br /> <br /> <strong style="color: rgb(51, 117, 181); font-size: 30px;">I digiprojekt</strong></div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Harjumaa Muuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Muraste lastekodust pärit vaip. Muraste lastekodule kuulunud vaip kooti ENSV kümnendaks aastapäevaks, mida tähistati 1950. aastal. Tänasesse Harku valla territooriumile jääv Muraste mõis riigistati 1919. aastal. Seejärel asus mõisa härrastemajja Punase risti lastekodu. Ese toodi Harjumaa Muuseumisse pärast lastekodu likvideerimist 1995. aastal.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> <figure class="image" style="float:left"><img alt="" height="773" src="/sites/default/files/harjumaa_parl_hmk_3740aj_1031.jpg" width="500" /> <figcaption><em>HMK _ 3740 AJ 1031 </em></figcaption> </figure> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><br /> </div> <div class="rtejustify"><br /> <br /> </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Ajaloomuuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Värvirikka gobelääni "Sadam" kudus 1970. aastal tekstiilikunstnik Miralda Pajumaa (sünd. 1934). 1972. aastal oli see vaip eksponeeritud tema ja klaasikunstnik Peeter Rudaši ühisnäitusel Tallinna Kunstisalongis.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify">Eesti Ajaloomuuseumi kogusse osteti vaip 1981. aastal Kunstitoodete Kombinaadist ARS.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong><img alt="" height="525" src="/sites/default/files/am24575te1513.jpg" width="700" /></strong></span></div> <div class="rtejustify"><em>AM _ 24575 TE 1513</em></div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Vabaõhumuuseumi pärl</strong></span></div> <div class="rtejustify">Vooditekk on pärit Setomaalt. Selle kudus 1930ndatel aastatel Värska lähedal Lobotka külas sündinud Anastasia (Nasta) Paine (1916-2005, neiuna Hõbejärv). Abiellumise järel Nikolai Painega asus ta elama mehekoju Krabilova külla (nüüd Venemaal). Pere elas jõukalt, talus oli isegi rehepeksumasin. 1938 augustis sündis perre ainus laps, tütar Virve. 1950. aasta kevadel muutus pereelu igaveseks.</div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify">Peretütar Virve Vokksepp on meenutanud: <em>„Olin 11-aastane kui meie pere Siberisse küüditati. See oli 27. mail 1950, väga vara hommikul. Väljas oli veel hämar kui meid äratati suure kloppimisega uksele. Ehmatus oli ülisuur kui nägime sõdureid püssidega. Tuppa tuli mitu meest. Meile anti aega riidesse panemiseks, kaasa lubati midagi võtta, mida, ei mäleta. Auto oli õues, sinna veeti aidast kaks suurt riidekirstu. Ühes, nagu pärast selgus, oli ainult õmblusmasin, teises mõned padjad ja tekk. Üks mees tõi aidast ka hernekoti, aga ülemus oli väga tige, raputas kõik herned mööda õue laiali. Siis ronisime autosse, istusime kirstudele ja sõit võis alata“.</em> Virve lugu saab pikemalt lugeda <a href="https://www.setomaa.ee/kogukond/docs/file/ajalehed/Setomaa_nr2_2020.pdf" target="_blank">ajalehest Setomaa</a> (artikkel ilmus veebruaris 2020).</div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <div class="rtejustify">Pere küüditati Krasnojarski kraisse, kust tagasi koju sai alles aastate pärast. Õigupoolest kodu enam polnudki, see oli tehtud maatasa. Suur elumaja oli viidud teise külla koolimajaks. Elama asuti algul Tartusse, siis Tallinna. Siberist toodi koju tagasi ka ema kootud tekk, millest pool oli vahetatud leiva vastu. Hiljem müüs Virve tekikatke muuseumile. Selle järgi on lastud kududa uus vooditekk, mis ehib nüüd voodit Eesti Vabaõhumuuseumi setu talus Vanatalos. Uue teki kudusid Värskas Seto Kirävüü tublid käsitöölised. </div> <div class="rtejustify"> </div> <div class="rtejustify"><img alt="" height="466" src="/sites/default/files/vabaohumuuseumi_parandiparl.png" width="1200" /></div> <div class="rtejustify"><em>EVM E 305:35 </em></div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <h3 class="rtejustify"><span style="font-size:18px;"><strong>Saaremaa Muuseumi pärlid</strong></span></h3> <h3 class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">Muhu naise kasukas. Tegemist on Muhu Igakülast pärit Riste Abe (1884-1978) leerikasukaga u aastast 1900. Üleandja Riste tütar Salme Abe (1924-2010). Sellise kasuka õmblemiseks kulus olenevalt inimese kasvust 6-8 lambanahka. Kasukat õmmeldi kolmnurkse nõela ja vahatatud linase niidiga. Valgeid kasukaid puhastati kriidipulbriga, mida segati rukkijahuga. Selle kasuka nägemine pole veel ühtegi rahvariidehuvilist külmaks jätnud</i><br /> </h3> <div class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"><img alt="" height="1050" src="/sites/default/files/sm10168_1_kasukas.jpg" width="700" /></i></div> <div class="rtejustify"><em>SM _ 10168:1 T</em></div> <h3 class="rtejustify"> </h3> <h3 class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">Aga miks mitte ka kollektsioon</i><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"> "Ruhnu naise põlled". Põlled on osa läbi aegade suurimast Ruhnuga seotud annetusest Saaremaa Muuseumile. Väärtusliku annetuse tegi Rootsis Gotlandi saarel vanaduspäevi veetev põlisruhnlane Elias Schönberg (1921-2004) 2002. aastal. Enamik muuseumile üle antud esemeist kuulus annetaja abikaasale Maria Schönbergile ( 1923-2001), osa varem ka nende omastele. Mitmed rõivad on Maria enda valmistatud. Nüüd on kogu 226 esemest koosnev kollektsioon huvilistele kvaliteetselt kättesaadav.</i></h3> <div class="rtejustify"><i> </i><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;"><img alt="" height="700" src="/sites/default/files/sm10379_16_poll.jpg" width="700" /></i></div> <div class="rtejustify"><i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">SM</i> _ <i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">10379:1 kuni SM</i> _ <i style="font-size: 16px; font-weight: 300;">10379:16</i><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Rannarootsi Muuseumi pärl</span></strong><br /> Pluus (pidulik) käsitsi õmmeldud valgest linasest riidest, mille esimese poole alumist serva kaunistab pruuni-valge-sinise kirju niplispits. Tagumise poole serva kaunistab kahes osas laiem niplispits, kus on kasutatud roosat, punast, pruuni, sinist ja valget niiti. Pitside vahel on linasest kangast vaheriba, kus kasutatud pilutehnikat ja punast niiti ning lõnga. Krae ääres on kitsas niplispits, sirge lõikega varrukal kätis. Õlakul punased motiivid. Saadud perekond Nordströmilt. <br /> <br /> <img alt="" height="394" src="/sites/default/files/rrm_1352_21e364_2_pluus_eest.jpg" width="700" /><br /> <em>RrM _ 1352:21 E 364</em><br /> <br /> <img alt="" height="394" src="/sites/default/files/rrm_1352_21e364_4_pluus_tagant.jpg" width="700" /><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Pärnu Muuseumi pärlid</strong></span><br /> Üks osa digikujule viidud tektiiliesemetest oli väga tore kollektsioon, nimelt ühe Pärnu hambaarsti (1920-50) rõivad: tema kübarad, rannakostüümid, kindad. See kollektsioon on väga tore läbilõige ühe tolleaegse linna „kõrgklassi“ kuulunud naise garderoobist. <br /> <br /> <img alt="" height="334" src="/sites/default/files/p2rnup2rl_i.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:28 Aj 1060:28/T</em><br /> <br /> <img alt="" height="432" src="/sites/default/files/p2nup2rl_ii.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:31 Aj 1060:31/T</em><br /> <br /> <img alt="" height="409" src="/sites/default/files/p2rnup2rl_iii.jpg" width="700" /><br /> <em>PäMu _ 3261:34 Aj 1060:34/T</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>SA Haapsalu ja Läänema Muuseumid pärlid</strong></span><br /> Tikitud lillkirjaline vooditekk, pruunil villasel riidel värviline villane tikand. Tekk kuulus eseme muuseumi andja emale Juuli Sündemale (enne eestistamist Sündeva; sünd. Ottmann). Juuli Ottmann sündis Lääne-Nigula khk. Oru v. Vedru k. Kopli talus 1896. a, vanemad õed Maria ja Marta 1880-1890ndatel. Teki tellis endale veimevakka Juuli üks vanematest õdedest (arvatavasti Marta). Tekk telliti arvatavasti Juhani Annilt Ingkülast ning tikiti kodukootud kangale maavillaste ja *inglise lõngadega* (värvitud jutiliseks). See tekk oli oma ilult üle küla tekk. Kuna kumbki vanematest õdedest ei abiellunud, andis teki omanik teki nooremale õele, kui Juuli Ottmann abiellus 1924. aasta. jaanipäeval. Tikitud tekki kasutati tähtsamate pühade ajal (jõul jm), hoiti suures kirstus.<br /> <br /> <img alt="" height="875" src="/sites/default/files/hm_9079_e_36_1.jpg" width="700" /><br /> <em>HM 9079 E 36</em><br /> <br /> Reformkostüüm (pluus ja seelik), naturaalvalge toorsiid, 1910-1925. 2002. aastal jõudis õnneliku juhuse tõttu Läänemaa Muuseumisse Haapsalu vanalinna Saue tänav 8 maja pööningult kogu tekstiilesemeid, millest suurem osa naiste rõivaid pärineb Esimese maailmasõja eelsest perioodist. Tegemist on oma kompaktsuselt unikaalse leiuga – kokku 80 erinevat rõivaeset (pluusid, põlled, kübarad, jakid, kostüümid jms). Sellist hulka ühest kohast leitud 19.–20. sajandi vahetuse rõivaid on teistest muuseumidest raske leida. Leitud esemed on kuulunud erineva taustaga naistele – suuri erinevusi esineb nii materjali kui ka õmblustöö kvaliteedis. On materjalilt ning teostuselt kallist ja peent rätsepatööd, aga ka lihtsamaid, odavamaid esemeid, mis on vähem osava õmbleja valmistatud. Mõned esemed on kantud, parandatud ja ümber tehtud, teisi on aga vähe kasutatud. Rõivaesemete põhjal on selgelt eristatavad ka erinevused kandjate figuuris.<strong> </strong>Selle kogu põhjal valmis 2014. aastal muuseumis näitus „Suvorovi tänava naised“.<br /> <br /> Moekunstnik Kai Saar on öelnud kogu kohta: <br /> <em>". See oli ülemöödunud sajandivahetuse ilus rahuaeg enne Esimese maailmasõja õudusi. <strong>Belle Epoque</strong>…ühelt vanalt pööningult leitud daami garderoob viib meid tagasi aega, mida on hakatud kutsuma "</em><br /> <br /> <br /> <em><img alt="" height="1080" src="/sites/default/files/hm_8934-32_1-2_aj_84_1-2_1.jpg" width="700" /></em><br /> <em>HM 8934:32/1-2 Aj 84/1-2</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Virumaa Muuseumide pärl</strong></span><br /> Niitlõimedega pruutteki kudus Virumaal Katela külas omale kaasavaraks Ann Paju-Jurken. Teki lõngad värviti kanarbiku ja lepakoorega. 1859. aastal abiellus Ann perepoeg Kusta Jurkeniga Andja külast. Perekondliku traditsiooni järgi päris vanaema kootud teki tütar Leena Jurken-Puusepp, kes omakorda pärandas teki oma tütrele Ellale.<br /> <br /> Ella Puusepp (16.03.1904–4.06.1991) õppis Rakvere Zeeh Gümnaasiumis ja Rakvere Õpetajate Seminaris ning töötas õpetajana Kunda-Malla, Viivikonna ja Karepa koolis. Teki andiski ema Ellale, kui viimane läks Malla kooli tööle. Vaip oli hoitud ja seda peeti väga kalliks. 1941. aastal küüditati Ella Puusepp koos perega Siberisse. Ella kirjutab oma mälestustes: „Rasked „ülikooli“ 10 aastat võtsid tekilt elu välja. Tahtsin perekonna pärandit kangesti hoida ja säästa. Ja mul õnnestus siiski tuua tekk 1957. aastal uuesti kodumaale, kuigi juba katkisena, vanana.“ See imekaunis pärand usaldati muuseumile 1963. aastal ja me püüame pruuttekki hoida samasuguse hoole ja armastusega.<br /> <br /> <img alt="" height="875" src="/sites/default/files/rm_1897e352_1.jpg" width="700" /><br /> <em>RM_ 1897 E 352</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tallinna Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> Olümpialipp XXII olümpiamängudelt. Tegemist on ligi kuus meetrit pika ja kolm meetrit laia valgest siidriidest õmmeldud lipuga, millele on trükitud värvilised olümpiarõngad. Tallinnas Pirital toimunud <a href="https://sport.err.ee/1114864/video-40-aastat-tagasi-suudati-pirital-olumpiatuli">olümpiapurjeregati tulesüütamise tseremoonia videosalvestustelt </a>on näha, kuidas heisatakse pidulikult umbes samades mõõtudes olümpialipp.<br /> <br /> Tallinna Linnamuuseumile andis suure olümpialipu 2004. aastal üle Tallinna Linnakantselei. Selle ajani oli lippu säilitanud Tallinna Linnavalitsus. Lipu kohta on väga vähe kirjalikku teavet, aga võib siiski oletada, et just see lipp (või siis selle koopia?) lehvis 1980. aastal Pirital olümpiatule kõrval. <br /> <img alt="" height="406" src="/sites/default/files/tlm_27086_1.jpg" width="700" /><br /> <em>TLM_27086H 3216</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Tartu Linnamuuseumi pärl</strong></span><br /> Tartu Linnaajaloo Muuseumide kogus on esemeid 13. sajandist kuni tänapäevani. Linnaajaloo seisukohast on kindlasti olulised 13. saj arheoloogilised leiud, kuid sama oluline on säilitada ka lähiajalugu. Seda enam, et 1955. aastal asutatud Tartu Linnamuuseumi üks kogumise põhisuundi oli Tartu tööstus. Seetõttu soovime pärandipärlite hulgas välja tuua oma ajastu stiilinäite rõivatööstusettevõtte Sangar toodangust. Sangar, mis oma õmblustsehhiga Tartus andis pea 70 aastat paljudele tartlastele tööd ja leiba, on tänaseks tootmise Eestis lõpetanud. Eestis toimub veel vaid tootearendus ja müük, tootmine ise on viidud Ukrainasse.<br /> <br /> Sangarit seostatakse eelkõige meeste triiksärkidega, kuid mitte ainult. Näiteks on muuseumis hoiul 2004. aasta tootenäidised, mille seas on mitmeid riideesemeid lastele, naistele ja meestele. Nende hulgas on ka üks tore värvikas suvekleit ja jakk. Tegemist on komplektiga Sangari naisteriiete kollektsioonist „Suvi 2004“. <br /> <br /> Jakk ja suvekleit, mudel ORSETI, on disainitud Lotta Hjelte poolt, kes 2003. aastal asus Sangaris tööle peadisainerina, olles enne (12 aastat) töötanud pealisrõivaste tootja, AS Kurt Kellermanni heaks. See suvekostüüm on hea näide Lotte Hjelte käekirjast.<br /> <br /> 2004 oli aasta, kus konkurents oli terav ja nii pidi ka Sangar turul püsimiseks pakkuma igal hooajal välja uued mudelid. Kiire toodete vahetus nõudis kvalifitseeritud tööjõudu, mis omakorda tõstis tootmiskulu. Seetõttu võeti 2004. aastal vastu otsus, et spetsialiseerutakse vaid triiksärkide tootmisele.<br /> Seega on see jakk ja kleit üks viimaseid Sangari Tartu õmblustsehhis toodetud naiste suveriideid.<br /> <br /> <img alt="" height="1032" src="/sites/default/files/tm_2824_6aj_1.jpg" width="700" /><br /> <em>TM _ 2824:6 Aj </em><br /> <img alt="" height="393" src="/sites/default/files/tm_2824_5aj_2.jpg" width="500" /><br /> <em>TM _ 2824:5 Aj</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi pärl</strong></span><br /> Oranžitriibuline päevatekk <br /> Valmistatud 1925–1930<br /> Musta põhitooniga villasel vooditekil on pikisuunaline käsitsi õmmeldud ühendusõmblus. Pikem külg ultusäärega. Lühemad küljed hallika lõimelõngaga käsitsi palistatud. Vaibal on neli lühemate külgedega paralleelset punase ja oranži lõngaga sissekootud mustririba. Ühe mustririba laius on 16 cm. Mustriribad korduvad 20 cm tagant.<br /> <br /> Päevateki valmistaja Adele Eiland (1902–1976) sündis Põhja-Tartumaal Kodavere kihelkonnas Pala vallas Kantkülas. Hilisem elukoht oli Punikvere. Abikaasa Hugo Eiland (1904–1940) oli Jaanuse talu peremees. Adele abiellus Hugoga 25-aastaselt. Neil olid lapsed Endel Eiland (1930–1988) ning Evi Eiland (Lestal) (1935–2008). Adele õppis Tartus kaks aastat ühe koduperenaise käe all mitmesugust käsitööd (õmblemist, tikkimist, kudumist, heegeldamist, fileetegemist jm). Tekk on valmistatud Jaanuse talus kodustel kangastelgedel. Käsitöömaterjal on samuti kodus värvitud. Päevateki koos maavillaste sukkade, kinnaste ning teiste käsitööesemetega kinkis muuseumile Adele tütar Evi Lestal, kes töötas Palamuse ja Kaarepere koolis emakeeleõpetaja ning rahvatantsujuhina. Erksa värvikombinatsiooni ning ilusa mustriga päevatekk oli hästi hoitud ning anti muuseumile üle koos kõigi oluliste andmetega eseme kohta. Info olemasolu muudab päevateki üheks Eesti kultuuripärandit tutvustada aitavaks objektiks.<br /> <br /> <img alt="" height="631" src="/sites/default/files/pal_916_5aj247_5.jpg" width="700" /><br /> <em>PAL _ 916:5 Aj 247:5</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Viljandi Muuseumi pärlid</strong></span><br /> Mõrsja vaip, ümbervõtmise tekk<br /> Valmistamisaeg: 1830–1840<br /> Valmistaja Ann Kurik Viljandi kihelkonnast Pärsti vallast Ärina talust. Villane ümbervõtmise vaip on kootud mõrsjavaibaks, pärandatud emalt tütrele.<br /> <br /> <img alt="" height="431" src="/sites/default/files/vmvm9150_1e1846.jpg" width="700" /><br /> <em>VM 9150:1 E 1846</em><br /> <br /> Mulkide Selts asutati 1934. aastal Tallinnas Ohvitseride Keskkogu ruumides. Seltsi eesmärgiks oli tutvustada mulkide ja Mulgimaa ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, levitada mulgi kultuuri ning aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule. 1940. aasta augustis sulgesid okupatsioonivõimud seltsi ning see oli pikka aega varjusurmas. 1977. aastal seltsi tegevus taastati, sedapuhku Torontos. Ühenduse eesmärgid jäid samaks, loomulikult kandis see nüüd ka laiemat eestluse säilimise ideed.<br /> <br /> 1992. aastal sai Mulkide Selts Torontos endale lipu, mille kinkis Linda Kirs koos tütarde Helju Salumetsa ja Helgi Sooaruga. Lipu kujundas Johannes Vihma ning õnnistas sisse õpetaja Andres Taul. Uus lipp osales nüüd kõigil olulisematel Põhja-Ameerika mulkide üritustel kuni 2012. aastani, kui seltsi tegevus lõpetati. Sama aasta 30. septembril toimunud 35. aastapäeva pidustustel osales ka Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes sai annetusena lipu koos „kinnitussõnadega“ muuseumi valdusse. Tänasel päeval tegutseb Mulkide Selts Eestis.<br /> <br /> <img alt="" height="475" src="/sites/default/files/vmvm11421_1aj.jpg" width="700" /><br /> <em>VM 11421:1 Aj</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi pärl</strong></span><br /> <br /> Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus on kahjuks vaid kolm teise maailmasõja eelset lippu. Nendest vast erilisim on Viljandi Tuleviku oma. 1912. aastal asutatud Viljandi spordiselts on tänasel päeval Eestis tegutsevatest kehakultuuriorganisatsioonidest üks vanimaid. Seega on sümboolne, et organisatsioonil on alles varasemast perioodist oluline seltsi tunnus – lipp. See siiski ei ole päris algusaegadest.<br /> <br /> Mõnikord on nii, et muuseumikogusse jõudnud ajaloolised esemed külastavad ka pärast museaali staatuse saamist vahel oma kultuuriloolist asupaika ja konteksti, kust taaskord täidavad oma „muuseumieelset“ ülesannet. Ühtedeks sellisteks on kindlasti kogukondade identiteeti edasikandvad lipud.<br /> <br /> Lipp on pärit aastast 1938, kui 25. aastapäevaks kinkis klubile uhke lipu rõivakaupmehest asutajaliige Artur Laaman. Lipp valmistati Tallinna rakenduskunsti koolis ning lipuots Roman Tavasti märgitööstuses. Pärast sõda keerulistel aegadel peideti lippu Viljandis Männimäel ühe maja pööningul. Taasiseseisvumisperioodil tõid Viljandi jalgpallientusiastid ning Tuleviku spordiseltsi taastajad eesotsas Elvar Eerme ja Vello Sovaga ajaloolise lipu uuesti avalikkuse ette. Eseme pikaajaliseks säilimiseks on ajalooline lipp annetatud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse, kuid museoloogide valvsa pilgu all on lipp seltsi sünnipäeval innustanud ka Tuleviku vutimehi.<br /> Lipu sümboolika: üks viljapea sümboliseerib välismulke, teine kodumulke, valge põllulill ühendab kõiki mulke kogu maailmas. Lipp on üksmeele, truuduse ja kokkukuuluvuse sümboliks kodu- ja välismulkide vahel.<br /> <br /> <img alt="" height="631" src="/sites/default/files/esm2034_1l_1.jpg" width="700" /><br /> <em>ESM Fp 2034:1/abc L 2620</em><br /> <br /> <strong><span style="font-size:18px;">Eesti Rahva Muuseumi pärlid</span></strong><br /> <br /> Käimasoleva projekti raames on ERMis digiteeritud <strong>1470 rahvarõivaste juurde kuuluva tanu</strong>, mis on nüüd läbi MuIS keskkonna kõigile vaadeldavad. Piltide rohkus ja kvaliteet iga tanu kohta on sellised, mis võimaldavad rahvarõivaste huvilistel lugeda piisavalt infot eset füüsiliselt nägemata ja kodust lahkumata. <br /> <br /> Pildil olev <strong>Kihnu tanu</strong> on valmistatud umbes 1881. aastal. Käsitöötehnikatest on kasutatud niplamist, õmblemist ja tikkimist; materjalidena puuvilla, villa, vaske (litrid), brokaati.<br /> <br /> Tanu on kogumistööde korras muuseumi kogudesse jõudnud 1911. aastal. <br /> <img alt="" height="471" src="/sites/default/files/tanu_231255_erm_1457_0.jpg" width="700" /><br /> <em>231255_ERM_1457</em><br /> <br /> <strong>Pöide kihelkonnast pärit tanu </strong>on valmistatud umbes 1863. aastal. Materjalidena kasutatud pappi, puuvilla ja brokaati. Küll on tanul puudu siidlindid, mis kukla taga rippusid. <br /> <br /> Tanu on ERMi kogudesse jõudnud 1913. aastal muuseumi kogumistegevuse ajal Kahutsi külast Laasi talust. <br /> <img alt="" height="467" src="/sites/default/files/230481_erm_10089_pisipilt.jpg" width="700" /><br /> <em>230481_ERM_10089</em><br /> <br /> 1909. a pärit Muhu rahvarõivakomplekti juurde kuuluv särk. Alanud kuldnoka-aastal tasub tähele panna rohkeid linnumotiive, mida Eesti naised oma rahvarõivaste sisse kudusid ja tikkisid.<br /> <img alt="" height="467" src="/sites/default/files/a328_4.jpg" width="700" /><br /> <em>A328:4</em><br /> <br /> Mari Altpere ema laulatamise jakk 20. sajandi algusaastest. Laulatuse ajal oli emal samasugusest riidest seelik seljas, millel olid allääres samasused mustast sametist aplikatsioonid.<br /> <img alt="" height="525" src="/sites/default/files/a566_168.jpg" width="700" /><br /> <em>A566:168</em><br /> <br /> <span style="font-size:18px;"><strong>Valga muuseumi pärl</strong></span><br /> <img alt="" height="485" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_1_1.jpg" width="700" /><br /> <br /> <img alt="" height="125" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_2_1.jpg" width="700" /><br /> <figure class="image"><img alt="" height="135" src="/sites/default/files/vamfp794aj242_3_2.jpg" width="700" /> <figcaption>VaM Fp 794 Aj 242</figcaption> </figure> <br /> <strong>Valga Vabatahtliku Tuletõrjeühingu pealipp</strong> 19. sajandi 80. aastatest koos lipuvardaga, millel on 139 lipunaela. Lipp on valmistatud punasest villasest riidest, keskel pikiõmblus. Lipu kolme külge on õmmeldud narmad. Lipule on õlivärvidega maalitud kuldse raami ja kuusnurksete tähtedega ääristatud ovaalis lõke, selle kohal kaks teineteist suruvat kätt ning valvas silm. Ovaali ümbritsevad tammelehed ja ülal kiiver ning kirkad, all asetseb valge lint musta tekstiga: „Jumala Auuks. Ligemise …“. Embleemi kohal ja all on kuldsete tähtedega kirjutatud : „Freivillige Feuerwehr in Walk“. Pudenemisohus ja aukudega lipp restaureeriti Peterburis, Ermitaažis 1969. aastal.<br /> <br /> Lipu varras koosneb kahest osast. Puidust varda ülemises otsas on metallist kaheksanurkne täht. Vardale on kinnitatud lipunaelad – alumisele osale 86 ja ülemisele osale 53.<br /> Valga Muuseumile on lipu annetanud Juhan Ristain 1966. aastal.<br /> <br /> Vabatahtliku tuletõrjeühingu loomisele Valgas pani aluse Riia tuletõrjeinspektor Theophil Petris, kes oli aluse pannud ka Pärnu VTÜ loomisele 1866.a.<br /> 7. veebruarist 1867 pärineb Valga Rae žurnaalist sissekanne suure gildi otsusest luua Valga linna vabatahtlik tuletõrjeühing. Seda daatumit peetaksegi Valga VTÜ loomise aluseks. Sisuliselt alustas organisatsioon tegevust siiski 1868. a aprillis. Siis saabus kohale ka inspektor Petris, kes kõigest nelja kuuga suutis tuletõrjemeeskonna välja õpetada ja neile ka vormiriided muretseda. 13. mail 1869 kinnitati rae poolt Valga VTÜ põhikiri, mis kehtis kuni 1896. aastani. Selle kohaselt jagunesid ühingu liikmed aktiivseteks ja passiivseteks (toetajaliikmeteks). Vormirõivastusena oli põhikirjas ette nähtud ronijatele ja pritsimeeskonnale valge lõuendülikond ja nahkmütsid, pealikul ja tema asetäitjal kiivrid jõhvtuttidega.<br /> Noor ühing töötas edukalt. Esimese nelja aasta jooksul kustutati heade tagajärgedega kokku 13 tulekahju.<br /> <br /> 1875. aastal oli seltsis 110 tegevliiget, mis jagunes järgmisteks rühmadeks: korrapidajate meeskond – 30 meest; veemeeskond – 12 meest; ronijad – 18 meest; kustutusmeeskond – 36 meest ja staap – 14 meest. Lisaks oli seltsil algaastatel 120-150 toetajaliiget. Sajandivahetuseks ületas liikmete arv aga juba 200 piiri!<br /> <br /> ------------------<br /> Pärandipärlid on esemepärandi digiteerimise projekti tulem ehk muuseumite digiteeritud esemete huvitavamad lood. Digiteerimisprojekt keskendub suures osas pärandile aastatest 1900 kuni 1940, projekti läbiviimist rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond summas 499 248 eurot. <br /> <img alt="" height="174" src="/sites/default/files/el_regionaalarengu_fond_horisontaalne_2.jpg" width="300" /><br /> </div> </div>
-
-
safe_summary (String, 0 characters )
-
-
-
-
field_image (Array, 0 elements)
-
field_subtitle (Array, 0 elements)
-
field_paragraphs (Array, 0 elements)
-
field_navigation_tree (Array, 0 elements)
-
field_teaser_image (Array, 0 elements)
-
field_exhibition_category (Array, 0 elements)
-
field_enable_side_menu (Array, 1 element)
-
field_right_sidebar_top (Array, 0 elements)
-
field_right_sidebar_middle (Array, 0 elements)
-
field_dont_show_ticket_link (Array, 1 element)
-
field_show_map (Array, 1 element)
-
field_video_upload (Array, 0 elements)
-
field_moodunud_naitus (Array, 1 element)
-
metatags (Array, 1 element)
-
rdf_mapping (Array, 9 elements)
-
rdftype (Array, 2 elements)
-
title (Array, 1 element)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 8 characters ) dc:title
-
-
-
created (Array, 3 elements)
-
predicates (Array, 2 elements)
-
datatype (String, 12 characters ) xsd:dateTime
-
callback (String, 12 characters ) date_iso8601 | (Callback) date_iso8601();
-
-
changed (Array, 3 elements)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 11 characters ) dc:modified
-
-
datatype (String, 12 characters ) xsd:dateTime
-
callback (String, 12 characters ) date_iso8601 | (Callback) date_iso8601();
-
-
body (Array, 1 element)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 15 characters ) content:encoded
-
-
-
uid (Array, 2 elements)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 16 characters ) sioc:has_creator
-
-
type (String, 3 characters ) rel
-
-
name (Array, 1 element)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 9 characters ) foaf:name
-
-
-
comment_count (Array, 2 elements)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 16 characters ) sioc:num_replies
-
-
datatype (String, 11 characters ) xsd:integer
-
-
last_activity (Array, 3 elements)
-
predicates (Array, 1 element)
-
0 (String, 23 characters ) sioc:last_activity_date
-
-
datatype (String, 12 characters ) xsd:dateTime
-
callback (String, 12 characters ) date_iso8601 | (Callback) date_iso8601();
-
-
-
path (Array, 1 element)
-
pathauto (String, 1 characters ) 0
-
-
name (String, 14 characters ) Liis.Ehrminger
-
picture (String, 1 characters ) 0
-
data (String, 250 characters ) a:7:{s:16:"ckeditor_default";s:1:"t";s:20:"cked...
-
a:7:{s:16:"ckeditor_default";s:1:"t";s:20:"ckeditor_show_toggle";s:1:"t";s:14:"ckeditor_width";s:4:"100%";s:13:"ckeditor_lang";s:2:"en";s:18:"ckeditor_auto_lang";s:1:"t";s:17:"mimemail_textonly";i:0;s:5:"block";a:1:{s:10:"menu_block";a:1:{i:2;i:1;}}}
-
-
-
Called from
Krumo version 0.2.1a
| http://krumo.sourceforge.net/data01/virt58850/domeenid/www.erm.ee/htdocs/includes/menu.inc, line527
-
Called from
Krumo version 0.2.1a
| http://krumo.sourceforge.net/data01/virt58850/domeenid/www.erm.ee/htdocs/includes/menu.inc, line527