Raudteepost
Esimene raudtee avati Eestimaal 5. novembril (vana kalendri järgi 24. oktoobril) 1870 lõigul Paldiski-Tallinna-Narva-Gatšina. Samal aastal ühendati uus raudtee Peterburi-Varssavi raudteega.
Viis aastat hiljem kirjutas veendunud raudteesõber Johann Voldemar Jannsen: „Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed „sitroni ehk apelsiini raudteeks…. Aga kuida on nüüd lugu? Mis enne ei ustud, peab nüüd igamees oma silmaga nägema, et Baltia raudtee oma teenistusega tugewama jalge pääl seisab, kui mõned muud raudteed." (Eesti Postimees, 30.04. 1875.)
1877. aastal avati Tapa-Tartu raudteeliin, mis pikenes kümne aasta pärast Valgani, kus see ühendati ehitatava Pihkva-Riia raudteega.
1896. aastal sai valmis esimene kitsarööpmeline (750 mm) raudtee Valga-Pärnu suunal, järgmisel aastal raudteeharu Mõisakülast Viljandini ning sealt edasi Paide ja Tallinna sadamani. Liiklus hakkas nende linnade vahel käima 1901. aastal.
Esimene raudtee avati Eestimaal 5. novembril (vana kalendri järgi 24. oktoobril) 1870 lõigul Paldiski-Tallinna-Narva-Gatšina. Samal aastal ühendati uus raudtee Peterburi-Varssavi raudteega.
Viis aastat hiljem kirjutas veendunud raudteesõber Johann Voldemar Jannsen: „Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed „sitroni ehk apelsiini raudteeks…. Aga kuida on nüüd lugu? Mis enne ei ustud, peab nüüd igamees oma silmaga nägema, et Baltia raudtee oma teenistusega tugewama jalge pääl seisab, kui mõned muud raudteed." (Eesti Postimees, 30.04. 1875.)
1877. aastal avati Tapa-Tartu raudteeliin, mis pikenes kümne aasta pärast Valgani, kus see ühendati ehitatava Pihkva-Riia raudteega.
1896. aastal sai valmis esimene kitsarööpmeline (750 mm) raudtee Valga-Pärnu suunal, järgmisel aastal raudteeharu Mõisakülast Viljandini ning sealt edasi Paide ja Tallinna sadamani. Liiklus hakkas nende linnade vahel käima 1901. aastal.
1904. aastaks oli siin rajatud 650 km laia- ja 373 kitsarööpmelist raudteed – nii muutus Eesti ala üheks kõige tihedama raudteevõrguga piirkonnaks Tsaari-Venemaal. Iseseisvuse alguseks oli 92 raudteejaama ja ajavahemikul 1918–1940 ehitati ligi 60 uut jaama.
Raudtee elavdas majanduselu, kaubavedu ja tööstust, samuti tekkisid tänu sellele uued asulad ja loodi vastav infrastruktuur.
Postmargi kasutusele võtmine ja postiveo üleminek hobutranspordilt raudteele on postiajaloos märgilised etapid.
Balti raudteel algas ametlik postivedu 7. novembril (26. oktoobril) 1870. Esialgu toimus posti edasitoimetamine lukustatud või pitseeritud kottides postiametnike/kullerite valve all. Nende ülesandeks oli reisi- või kaubarongiga kaasa sõita, anda jaamades välja postikotte/-kimpe, neid vastu võtta.
Aja kokkuhoiu mõttes hakati peagi sõidu kestel postikotte avama ja sorteerima. Järgmine samm oli liikuvad postiasutused, postivagunid. Esimene neist pandi liikuma 1838. aastal Inglismaal Birminghami–Liverpooli vahel.
Tsaariajal allus siinne raudteepost Petrogradi ringkonnale. Esimesed tsaariaegsed postvagunitemplid võeti kasutusele Gatšina-Paldiski liinil 1871. aastal.
Postitöö paremaks korraldamiseks avati raudteejaamades postkontorid, esmalt Tallinnas (1870), Tartus ja Tapal (1877) ning siis Valgas (1889). 1915. aasta seisuga paiknes 276 postiasutusest 80 raudteejaamades. Tsaariaja lõpus sõitis viiel liinil 10 postivagunit.
Postivagunid 1915. aasta aseisuga:
Nr 39/40 Petrograd-Tapa-Riia, Riia-Tapa-Petrograd
Nr 89/90 Tapa-Haapsalu, Haapsalu-Tapa
Nr 125/126 Pihkva-Pärnu, Pärnu-Pihkva
Nr 238/240 Tallinn-Mõisaküla, Mõisaküla-Tallinn
Nr 271/272 Valga-Stockmanshof, Stockmanshof-Valga
Postivagunid olid teistsugused kui reisijate omad. Tšinovnikule ehk postiametnikule oli ette nähtud 2. klassi reisivaguni nõuetele vastav ruum kirjade sorteerimiseks, samuti pidi leiduma laoruum saadetiste ja suuremate pakkide hoidmiseks. Postivaguni mõlemal välisseinal oli avaus, kust sai kirju sisse poetada, ja seespool ustega kastikesed.
Eesti Vabariigi ajal hoiti posti ja meeskonna turvalisuse huvides vaguniuksed seest riivis ja aknad olid trellitatud. Meeskonna käsutuses oli ka tulirelv, ehkki pole teada, et selle järele oleks kunagi vajadust olnud. Eraisikutel oli sellesse vagunisse sissepääs keelatud.
Raudtee tariifide määruse kohaselt tasus postivalitsus postivagunite veo eest raudteevalitsusele 20 marka iga jooksva kilomeetri eest.
Eesti Vabariigi aegne logistika
Eesti iseseisvuse perioodil tegi raudtee- ja postiteenistus järjest tihedamat koostööd, hoides sellega märkimisväärselt kokku. Pagasit ja posti veeti tihti samas vagunis, raudteeteenistujad vahetasid jaamas postikotte ja postiametnikud võtsid vastu ning andsid välja pagasisaadetisi.
Eesti Vabariigi lõpuaastatel asus 720 postiasutusest 128 raudteejaamades ja neid teenindasid raudteeametnikud.
Raudteeliinide üldpikkus, kus liikusid postivagunid, oli 1156,7 km. Postivagun ei olnud iseseisev asutus, vaid alguspunkti postkontori osakond. Otseselt tegelesid postitranspordiga suuremate postkontorite juures olevad veoosakonnad. Nende põhiülesandeks oli postikottide vedu raudteejaamade ja postiasutuste vahel ning postiülekanded sõlmjaamades.
Hinnanguliselt kuulus postivagunite meeskondade koosseisu kokku umbes 60 inimest üle Eesti. Meeskonna moodustas tavaliselt kaks ametnikku, erandiks oli Tallinna-Valga liin kolme töötajaga.
Postivagunid eristusid teistest vagunitest (20. saj alguses) oma tumeda kirsipunase värvusega ja postisarvede kujutisega vaguni mõlemal küljel.
Eesti Vabariigis taastati postivedu postivagunitega 1919. aasta keskel. 1934. aastaks ratsionaliseeriti postivagunite liinid ja tööle jäi neist 8 (16 postivagunit).
Pv (postivagun) 1/2 Tallinn-Valga, Valga-Tallinn
Pv 3/4 Tallinn-Pärnu, Pärnu-Tallinn
Pv 5/6 Tallinn-Haapsalu, Haapsalu-Tallinn
Pv 7/8 Tapa-Narva, Narva-Tapa
Pv 9/10 Pärnu-Lelle, Lelle-Pärnu
Pv 11/12 Tartu-Petseri-Valga, Valga-Petseri-Tartu
Pv 13/14 Rapla-Virtsu, Virtsu-Rapla
Pv 15/16 Sonda-Mustvee, Mustvee-Sonda
1935. aastal sõlmisid Raudteevalitsuse ja Posti Peavalitsus lepingu, mille alusel hakati raudteejaamadest eemal asuvates postiasutistes vastu võtma ja väljastama kaubasaadetisi. Tihti lõhnasid need ebameeldivalt ja tilkusid – seal oli ka kaste eluspõrsastega, toornaharullid, värske kala jne.
1939. aastal oli 29 postkontori juures kaubaagentuur. Raudteevalitsus tasustas agentuuri teenistujaid lisatöö eest tasuta sõidupiletitega.
Templitest
Raudteepostis olid kasutusel mitmed templid. Ajutistena tummtemplid juhuslike kujutistega, tummtemplid (sirg- ja ümartemplid tekstiga), sirgtemplid postiliini nimetusega, käsikirjalised markide kustutused.
Hiljem võeti kasutusele püsivad postivagunite templid: kahekordsed ovaalsildtemplid, kahekordsed ringsildtemplid raudteeliinide ja kuupäevaga.
Pikemalt saab nii templitest kui ka postiveost raudteel lugeda Eesti Filatelistist nr 22/23 (1978); 24/25 (1979); nr 28 (1982) ja filateeliakäsiraamatust (koost V. Hurt ja E. Ojaste).
***
Raudteevalitsuse ja Posti Peavalitsuse head koostööd ilmestab hea näide. Vabariigi algusaastatel vahetati Tallinna ja Tartu vahel postikotte üks-kaks korda ööpäeva jooksul ja sedagi ebareeglipäraselt – 1930. aastate lõpuks oli kordade arv kuuekordistunud ja kõik käis minutilise täpsusega.
Raudteepost oli Eestis kasutusel aastatel 1870–1998.
Postivedu Eesti raudteedel lõppes 1998. aastal, viimane postivagun oli Tallinna-Narva suunal Peterburi rongi koosseisus.
***
Raudteeposti ajalugu on pikk. Näitus teeb põgusa rännaku aastatesse 1870–1940, lisaks mõned fotod 1960-aastatest.
Näitus on kahes osas.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogusid. Tööriistarealt infonupu alt leiab postiajaloo taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Oliver Hanschmidt
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus:
Hurt, Vambola; Elmar Ojaste. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986, lk 503–520.
Verho, Timo; Lindeblad, Jorma. Viron rautatieleimat 1870-1918, I. Raylway cancellations in Estonia (käsikiri).
Arjakas, Küllo. Eesti raudtee 140. Väljaandja: AS Eesti Raudtee, Tallinn, 2010. Tallinna Raamatutrükikoda.
Riigi Teataja nr 84/85, 1921.
Eesti Filatelist nr 22/23, 1978, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 3–32.
Eesti Filatelist nr 24/25, 1979, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 206–210.
Eesti Filatelist nr 16/17, 1975, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 71-76.
Eesti Filatelist nr 28, 1982, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 237–244.
Posti, telegraafi, telefoni ja raadio-asutuste nimestikud: Postiajalugu.ee.
Postmargi kasutusele võtmine ja postiveo üleminek hobutranspordilt raudteele on postiajaloos märgilised etapid.
Balti raudteel algas ametlik postivedu 7. novembril (26. oktoobril) 1870. Esialgu toimus posti edasitoimetamine lukustatud või pitseeritud kottides postiametnike/kullerite valve all. Nende ülesandeks oli reisi- või kaubarongiga kaasa sõita, anda jaamades välja postikotte/-kimpe, neid vastu võtta.
Aja kokkuhoiu mõttes hakati peagi sõidu kestel postikotte avama ja sorteerima. Järgmine samm oli liikuvad postiasutused, postivagunid. Esimene neist pandi liikuma 1838. aastal Inglismaal Birminghami–Liverpooli vahel.
Tsaariajal allus siinne raudteepost Petrogradi ringkonnale. Esimesed tsaariaegsed postvagunitemplid võeti kasutusele Gatšina-Paldiski liinil 1871. aastal.
Postitöö paremaks korraldamiseks avati raudteejaamades postkontorid, esmalt Tallinnas (1870), Tartus ja Tapal (1877) ning siis Valgas (1889). 1915. aasta seisuga paiknes 276 postiasutusest 80 raudteejaamades. Tsaariaja lõpus sõitis viiel liinil 10 postivagunit.
Postivagunid 1915. aasta aseisuga:
Nr 39/40 Petrograd-Tapa-Riia, Riia-Tapa-Petrograd
Nr 89/90 Tapa-Haapsalu, Haapsalu-Tapa
Nr 125/126 Pihkva-Pärnu, Pärnu-Pihkva
Nr 238/240 Tallinn-Mõisaküla, Mõisaküla-Tallinn
Nr 271/272 Valga-Stockmanshof, Stockmanshof-Valga
Postivagunid olid teistsugused kui reisijate omad. Tšinovnikule ehk postiametnikule oli ette nähtud 2. klassi reisivaguni nõuetele vastav ruum kirjade sorteerimiseks, samuti pidi leiduma laoruum saadetiste ja suuremate pakkide hoidmiseks. Postivaguni mõlemal välisseinal oli avaus, kust sai kirju sisse poetada, ja seespool ustega kastikesed.
Eesti Vabariigi ajal hoiti posti ja meeskonna turvalisuse huvides vaguniuksed seest riivis ja aknad olid trellitatud. Meeskonna käsutuses oli ka tulirelv, ehkki pole teada, et selle järele oleks kunagi vajadust olnud. Eraisikutel oli sellesse vagunisse sissepääs keelatud.
Raudtee tariifide määruse kohaselt tasus postivalitsus postivagunite veo eest raudteevalitsusele 20 marka iga jooksva kilomeetri eest.
Eesti Vabariigi aegne logistika
Eesti iseseisvuse perioodil tegi raudtee- ja postiteenistus järjest tihedamat koostööd, hoides sellega märkimisväärselt kokku. Pagasit ja posti veeti tihti samas vagunis, raudteeteenistujad vahetasid jaamas postikotte ja postiametnikud võtsid vastu ning andsid välja pagasisaadetisi.
Eesti Vabariigi lõpuaastatel asus 720 postiasutusest 128 raudteejaamades ja neid teenindasid raudteeametnikud.
Raudteeliinide üldpikkus, kus liikusid postivagunid, oli 1156,7 km. Postivagun ei olnud iseseisev asutus, vaid alguspunkti postkontori osakond. Otseselt tegelesid postitranspordiga suuremate postkontorite juures olevad veoosakonnad. Nende põhiülesandeks oli postikottide vedu raudteejaamade ja postiasutuste vahel ning postiülekanded sõlmjaamades.
Hinnanguliselt kuulus postivagunite meeskondade koosseisu kokku umbes 60 inimest üle Eesti. Meeskonna moodustas tavaliselt kaks ametnikku, erandiks oli Tallinna-Valga liin kolme töötajaga.
Postivagunid eristusid teistest vagunitest (20. saj alguses) oma tumeda kirsipunase värvusega ja postisarvede kujutisega vaguni mõlemal küljel.
Eesti Vabariigis taastati postivedu postivagunitega 1919. aasta keskel. 1934. aastaks ratsionaliseeriti postivagunite liinid ja tööle jäi neist 8 (16 postivagunit).
Pv (postivagun) 1/2 Tallinn-Valga, Valga-Tallinn
Pv 3/4 Tallinn-Pärnu, Pärnu-Tallinn
Pv 5/6 Tallinn-Haapsalu, Haapsalu-Tallinn
Pv 7/8 Tapa-Narva, Narva-Tapa
Pv 9/10 Pärnu-Lelle, Lelle-Pärnu
Pv 11/12 Tartu-Petseri-Valga, Valga-Petseri-Tartu
Pv 13/14 Rapla-Virtsu, Virtsu-Rapla
Pv 15/16 Sonda-Mustvee, Mustvee-Sonda
1935. aastal sõlmisid Raudteevalitsuse ja Posti Peavalitsus lepingu, mille alusel hakati raudteejaamadest eemal asuvates postiasutistes vastu võtma ja väljastama kaubasaadetisi. Tihti lõhnasid need ebameeldivalt ja tilkusid – seal oli ka kaste eluspõrsastega, toornaharullid, värske kala jne.
1939. aastal oli 29 postkontori juures kaubaagentuur. Raudteevalitsus tasustas agentuuri teenistujaid lisatöö eest tasuta sõidupiletitega.
Templitest
Raudteepostis olid kasutusel mitmed templid. Ajutistena tummtemplid juhuslike kujutistega, tummtemplid (sirg- ja ümartemplid tekstiga), sirgtemplid postiliini nimetusega, käsikirjalised markide kustutused.
Hiljem võeti kasutusele püsivad postivagunite templid: kahekordsed ovaalsildtemplid, kahekordsed ringsildtemplid raudteeliinide ja kuupäevaga.
Pikemalt saab nii templitest kui ka postiveost raudteel lugeda Eesti Filatelistist nr 22/23 (1978); 24/25 (1979); nr 28 (1982) ja filateeliakäsiraamatust (koost V. Hurt ja E. Ojaste).
***
Raudteevalitsuse ja Posti Peavalitsuse head koostööd ilmestab hea näide. Vabariigi algusaastatel vahetati Tallinna ja Tartu vahel postikotte üks-kaks korda ööpäeva jooksul ja sedagi ebareeglipäraselt – 1930. aastate lõpuks oli kordade arv kuuekordistunud ja kõik käis minutilise täpsusega.
Raudteepost oli Eestis kasutusel aastatel 1870–1998.
Postivedu Eesti raudteedel lõppes 1998. aastal, viimane postivagun oli Tallinna-Narva suunal Peterburi rongi koosseisus.
***
Raudteeposti ajalugu on pikk. Näitus teeb põgusa rännaku aastatesse 1870–1940, lisaks mõned fotod 1960-aastatest.
Näitus on kahes osas.
* * *
Näituse kokkupanekul on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postiajaloo kogu ja erakogusid. Tööriistarealt infonupu alt leiab postiajaloo taustainfot.
Head vaatamist!
* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk, Oliver Hanschmidt
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Karin Kastehein
Kirjandus:
Hurt, Vambola; Elmar Ojaste. Eesti. Estonia. Philately & postal history handbook. Catalogue. Stockholm, New York: Estonian Philatelic Society, 1986, lk 503–520.
Verho, Timo; Lindeblad, Jorma. Viron rautatieleimat 1870-1918, I. Raylway cancellations in Estonia (käsikiri).
Arjakas, Küllo. Eesti raudtee 140. Väljaandja: AS Eesti Raudtee, Tallinn, 2010. Tallinna Raamatutrükikoda.
Riigi Teataja nr 84/85, 1921.
Eesti Filatelist nr 22/23, 1978, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 3–32.
Eesti Filatelist nr 24/25, 1979, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 206–210.
Eesti Filatelist nr 16/17, 1975, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 71-76.
Eesti Filatelist nr 28, 1982, New Yorgi Eesti Filatelistide Selts ja Eesti Filatelistide Ühing Rootsis, lk 237–244.
Posti, telegraafi, telefoni ja raadio-asutuste nimestikud: Postiajalugu.ee.
Tema Austatud Keiserliku Majesteedi korraldusel teatatakse kohaliku valitsuse Eestimaa kubermangu kohatäiturile, et valitsuse poolt on Balti raudteelliiklus lubatud alates 24. oktoobrist reisi- ja kaubarongidele kogu Balti Sadama ja S.-Peterburgi läbi Gatšino ning Gatšinost St. Peterburgi-Varsavi-Tosno Peterburi kubermangus Nikolai raudteedel.
Eestimaa Kubermangu Teataja nr 85, 24.10.1870
Eestimaa Kubermangu Teataja nr 85, 24.10.1870