Saamid
NIMETUSED
Juba vanadest ajalooallikatest võib leida saamide tänapäevase enesenimetuse, mis leidub enam-vähem ühesugusel kujul kõigis saami keele murretes: näiteks põhjamurdes sábme, sábmela´š, pl. sámit, idamurretes saam, samlan´č, pl. saml'a.
Antiikajast alates on muud eurooplased saame nimetanud ka fennideks või finnideks. Esmakordselt mainitakse saame fennide nime all Tacituse 98. aastal ilmunud teoses „Germania", vastandades nende kehva, kuid rikkumatut loodusrahva elu rikutud lääne tsivilisatsioonile. 555. aastal mainib kreeklane Prokopius Thule elanikke skritifinne. Skridfinne mainib ka Paulus Diaconus umbes 750. aastal kui jahimehi ja suusatajaid. Finnide või fennidena olid saamid tuntud ka viikingitele. 13. sajandi Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teoses „Gesta Danorum" räägitakse taas finnidest ja ka „suusatavatest" finnidest. Prokopius ja Paulus Diaconus mainivad „kahte Lapimaad", milles on nähtud viidet saamide asumisele Laadoga lähistel.
Venemaale kuulunud aladel on 11. sajandist ning Rootsi-Soome aladel 13. ja 14. sajandist alates saamide kohta käibel olnud nimetus laplased (rootsi lappar, soome lappalaiset , vene lopari).
Sarnaselt paljudele teistele põlisrahvastele on pärast Teist maailmasõda vana enesenimetuse kasutusele võtnud ka saamid.
ASUALA
Saamid on väheseid maailma põlisrahvaid, kelle põline asuala, osa ajaloolisest Saamimaast, ei moodusta tänapäeval territoriaalset tervikut, vaid on jaotatud nelja riigi vahel.
Saamid elavad Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa piirides laialdasel Põhja-Jäämere äärsel maa-alal, mis ulatub 300-400 kilomeetri laiuse ja 1500 kilomeetri pikkuse ribana Kesk-Skandinaaviast Koola poolsaare idarannikuni. Ajalooline saami ala on ulatunud tunduvalt kaugemale lõunasse, muuhulgas kuni Soome rannikualadeni Läänemere ääres.
Kõige kaugemal lõunas kõneldakse tänapäeval saami keelt Rootsis Dalarna maakonnas Idres ning Norras Rörosi piirkonnas. Koola poolsaare idarannikul asuv Sosnovka küla on kõige idapoolsem koht, kus elab üksikuid saami keele kõnelejaid.
Soomes nimetatakse saami alaks nelja kõige põhjapoolsemat valda, milleks on Sodankylä, Inari, Enontekiö ja Utsjoki vald. Norras räägib suur osa Kautokeino, Karasjoki, Tana, Nesseby ja Porsangeri valla elanikest saami keelt. Administratiivselt peetakse Norras saami aladeks Finnmarki, Tromsö ja Nordlandi maakonda ning osi Nord-Tröndelagi ja Hedmarki maakonnast. Rootsis elab umbes pool saami elanikkonnast Norrbotteni, Västerbotteni ja Jämtlandi maakonnas (need maakonnad on ka administratiivselt saami alad). Vene Föderatsioonis on enamik Koola poolsaare saamidest koondatud Lovozero rajooni.
Vaid Soomes Utsjoe ja Norras Kautokeino, Karasjoki, Tana ja Nesseby vallas moodustavad saamid elanikkonnast enamuse.
ARVUKUS
Kuna saamiks olemise kriteeriumeid on eri riikides mitmeid, pole absoluutselt täpseid arve võimalik nimetada - erinevate allikate kohaselt kõigub saamide koguarv 50 000 ja 100 000 vahel. Norras elab kuni 40 000, Rootsis kuni 17 000, Soomes kuni 5700 ja Vene Föderatsioonis umbes 2000 saami.
KEEL
Saami (varasema nimetusega lapi) keel on läänemeresoome keelte lähim sugulaskeel. Ajaks, mil läänemeresoome keeled ja saami keel ei olnud veel eraldunud, ehk läänemeresoome ühisajaks on arvatud ajavahemikku 1500-1000 eKr. Saami keele iseseisvaks keeleks kujunemine toimus tõenäoliselt aastatel 1000-700 eKr.
Hajali asustus ja suured vahemaad, kuid arvatavasti ka erinevate substraatkultuuride endassesulatamine on põhjustanud erinevusi saami murderühmade vahel ning antropoloogilist mitmekesisust.
Saami murrete erinevusi on viimase aja teaduslikus kirjanduses rõhutatud termini „saami keeled" kasutamise abil (vrd läänemeresoome keeled). Saami autorite saami keelt käsitlevates teostes seevastu kasutatakse endiselt terminit „saami keele murded", mis rõhutab saamide kui rahva ühtsust, mida on pidanud oluliseks ka Saami Parlament oma väljaannetes.
Saami keele murdeid on eristatud kuni kümme. Lõunapoolsetest murretest alates rühmitatakse murded järgnevalt.
Esmalt lõunamurded ehk rootsisaami murded: lõunamurre (jaguneb Jämtlandi ja Åsele murrakuks), uume, piite ja luule murre.
Teiseks põhjamurre ehk norrasaami murre, mis jaguneb Tornio, Ruija ja meresaami murrakuks. Põhjamurret on nimetatud ka kesk- ning läänemurdeks.
Kolmandaks idamurded: inari, kolta (jaguneb Näätämö ehk Neideni, Paatsjoe-Petsamo, Suonikylä ja Nuortijärve murrakuks), akkala, kildini ja turja murre. Kolm viimast on tuntud kui koolasaami murded. Kolta- ja koolasaami murdeid on varasemas kirjanduses nimetatud ka venelapi murreteks.
Enamasti on murrete vahel üleminekualad, kus esineb mõlemale naabermurdele iseloomulikke jooni. Kõige järsemad murdepiirid on põhjasaami ja inarisaami ning inarisaami ja koltasaami murde vahel. Nende murrete vahelised erinevused on sedavõrd suured, et üksteisest arusaamine tekitab raskusi. On oletatud, et kirjeldatud kujul olid murdepiirid välja kujunenud hiljemalt keskajaks.
Mitmed murdepiirid ulatuvad üle suhteliselt hilistekkeliste riigipiiride. Näiteks elavad suurima, põhjasaami murde kõnelejad, keda on 70-80% saami keele kasutajate koguarvust, tänapäeval nii Norras, Rootsis kui Soomes.
Saamikeelse kirjanduse väljaandmine ja saami keele õpetamine Skandinaaviamaade põhjaosa koolides sai alguse juba 1610. aastatel, kuid koges hiljem mitmeid tagasilööke, eriti 20. sajandi alguskümnenditel seoses ümberrahvustamissurve tugevnemisega uute rahvusriikide - Norra ja Soome tekkimise järel.
1960. aastatel alguse saanud maailma vähemusrahvaste rahvusliku eneseteadvuse tõus Euroopa nn esindamata rahvaste seas leidis vastukaja ka Põhjamaades. 1970. aastatel hakati saami keelt laialdasemalt õpetama koolides nn saami alal ehk neis omavalitsustes, kus elas enamik Skandinaavia saamidest. 1978. aastal võeti kasutusele ühtne kirjaviis kõige suurema kõnelejate arvuga põhjasaami murde jaoks. Põhjasaami kirjakeele loomine andis tõuke koolasaami kirjakeele taasloomisele 1980. aastate Nõukogude Liidus (ladina tähestikuga koolasaami ühiskirjakeele loomise katse tehti juba aastatel 1933-35, kuid tegevus lõpetati stalinlike repressioonide survel).
AJALUGU
Saamide esivanematega on ühendatud Põhjala vanimat teadaolevat inimasustust, varase kiviaja Komsa kultuuri, mille leidude vanuseks on hinnatud kuni 10 000 aastat. Aastatel 7000-2500 eKr laiemalt levinud Komsa kultuuri leiukohad asuvad Põhja-Jäämere ääres Finnmarki rannikul, ulatudes idas Koola fjordini.
Kontaktid lõunapoolsete kammkeraamika kultuuri kandjatega algasid umbes 4000 aastat eKr. Pronksiajastu algas 1600 eKr ning saami rauaaeg 1500-1000 eKr.
Saami aladele levinud alepõllunduslik maaviljelus muutis võimatuks saamide peamise elatusala - metsikute põhjapõtrade küttimise - ning sundis neid maaharijate survel lõunast üha kaugemale põhja poole taganema.
Saamid elasid nii Lõuna-Soomes kui Karjalas veel ajaloolisel ajal. Kesk- ja Ida-Soomeni ning Kesk-Rootsini ulatus saamide asuala vähemalt 16.-17. sajandini.
Kesk- ja uusaegsed ajaloosündmused
Tänu oma rikkustele oli Saamimaa eurooplastele hästi tuntud. Kaubavahetuse tulemusel jõudsid karusnahad ja vääriskala Kesk-Euroopasse.
Saamide rahuarmastus ja relvastuse puudulikkus ahvatles tugevamaid naabreid röövretkedele. Saamimaale korraldasid röövretki nii karjalased, rootslased, norralased kui venelased. Riigivõimu tugevnedes muutus maksukogumine osaks riiklikust poliitikast. Püüd haarata võimalikult suuri alasid tõi kaasa teatud alade mitmekordse maksustamise naaberriikide poolt.
Mitmekordse maksustamise all kannatas eriti inarisaamide ala, kus makse kogusid nii norralased ja Novgorodi värvatud karjalased kui ka pirkalased ehk Teno jõeoru soomlased (birkarlid), kelle rootslased olid värvanud maksukogujateks pärast seda, kui Rootsi kuningas Magnus Eriksson algatas 14. sajandil saamide alistamise. Maksustajad pakkusid kaubaveo kindlustamist ja kaitset teiste maksukogujate eest. Maksu nimetati algul „kingituseks", hiljem lunarahaks ehk tollimaksuks. Koola poolsaarel olid maksukogujateks Novgorodi mehed. Koola poolsaare alade tegelik hõlvamine novgorodlaste poolt toimus arvatavasti 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi alguses. Sissetung toimus pidevas võistluses skandinaavlastega: kokkupõrgetes norralastega kala- ja vaalapüügikohtaderikka ookeaniranniku pärast ning piiritülides norralaste ja rootslastega. Sagedastele röövkallaletungidele ja mitmekordsele maksustamisele vaatamata säilitasid saamid iseseisvuse võrdlemisi pikaks ajaks. Kohapeal kehtinud saami vanemate võimu püsimisele aitasid kaasa keerukad looduslikud tingimused.
Vaenulikud jõud piirasid Saamimaa ümber 13. sajandi lõpuks. 1326. aastal jaotasid Norra ja Novgorod omavahel lepinguga maksustatavad maad. Lepingu järgi oli novgorodlastel õigus makse koguda Tromsø läänis kuni Kilpisjärveni ning Norra kuningal omakorda kuni Koola poolsaare idarannikuni ning Kantalaheni kõigilt neilt, kellel oli saami ema. Mõlema riigi õigus koguda makse ühiselt maa-alalt jäi kehtima kolmesajaks aastaks, kajastades olukorda, kus kumbki pool polnud saavutanud ülemvõimu ning saamid olid säilitanud suhtelise iseseisvuse. Novgorodi ja Rootsi vaheliste piiride kindlaksmääramist mõjutas ka 1323. aastal sõlmitud Pähkinäsaari rahu. Tugevnev kuningavõim püüdis haarata maksustamist enda kätte nii Rootsis kui Venemaal. Alates 1471. aastast pidid Koola poolsaare saamid maksma andamit otse Moskvasse ja selle ka ise kohale viima.
17. ja 18. sajandil tõi suurriikide ekspansiivne põhja-alade vallutamise poliitika vältimatult kaasa omavahelised sõjad. Aastatel 1611-1613 toimunud Rootsi ja Taani vahelise Kalmari sõja tulemusena loobus Rootsi nõudmistest rannikualadele ning Venemaa Varangerile, Norra lõpetas maksude kogumise Koola poolsaarel. Sõjategevuses ei hoolitud enam saami külade säästmisest. Andmed selle kohta, kui palju saame hukkus, puuduvad, sest neid lihtsalt „ei loendatud". Ühtlasi püüdsid kõik konflikti osalised esitada saame oma liitlastena, keda riik oma kaitse alla võtab, mis andis võimaluse õigustada sissetungi ning eitada saamide õigust iseseisvusele. Samas ei võimaldanud riigipoolne nn kaitse kuidagi ära hoida maksukogujate või kaupmeeste ja kloostrite omavoli. Mitmed saami külad olid 19. sajandi lõpuks sattunud sõltuvusse Kola linna vene kaupmeestest, „peremeestest", kes andsid neile kaupu võlgu ning müüsid kallimalt edasi võla katteks võetud vääriskala. Sageli esines hinnapettusi, saamide purjujootmist kaubategemisel ja saamide käest topelthinna võtmist, et neid võlaorjuses hoida.
Kokkupuuted ristiusuga
Esimestele ümberasujatele hilisel keskajal järgnes Skandinaavia aladel kiriku misjonitegevus. Saamimaal leidus juba hilisel keskajal skandinaavlastest ning soomlastest ja venelastest ümberasujaid. Ümberasumisele järgnes kiriku misjonitegevus, kloostrite ja kirikute asutamine ning terav võitlus vene õigeusu ja luteri kiriku vahel. Vastukaaluks mitmete õigeusu kloostrite asutamisele algatati reformatsiooniliikumise käigus Rootsis 17. sajandil ja Taani-Norra alal 18. sajandi alguses pietistlik võitlus paganlusega. Riiklikku ekspansiooni toetav kiriklik tegevus surus alla põlisrahva vaimse iseseisvuse ja iidsed tavad ning uskumused. Koola poolsaarel oli kloostrite asutamine soodustavaks teguriks vene (pomoori) asustuse tekkele Valge mere ja Kantalahe ääres ning 15. sajandi teisel poolel Koola poolsaare lõunaosas Varsuga jõe ääres ning Umba asulas. Vene asulad hakkasid saami asulaid välja tõrjuma ning muutusid saamide ümberrahvustamise keskusteks. Kloostrid haarasid enda kätte suuri maavaldusi ning sundisid kloostrite lähedal elanud saame elama pärisorjuses. Suurim maavalduste ja pärisorjade omanik oli 16. sajandil asutatatud Petsamo klooster.
Kokkulepped riigipiiride osas
Tugevnevad suurriigid püüdsid oma riigipiire kindlustada omavaheliste piirilepete abil. Rootsi-Soome ja Venemaa vaheline piir oli 1595. aasta lepinguga määratud kuni Jäämere rannikuni, kuigi tegelikult ulatus see vaid Kuusamoni. 17. sajandil määras Stolbovo rahuleping Koola saamid veel kord Rootsi kuningriigi maksumaksjateks. 1751. aastal sõlmiti kahe suurriigi - Taani (sh Norra) ja Rootsi (sh Soome) vahel Strömstrandi leping. Lepingus arvestati saamide põlise õigusega vabalt üle piiride liikuda. Ebakindel piir suurriikide vahel püsis 18. sajandi teise pooleni.
Rootsi ja Venemaa vaheline piir määrati lõplikult kindlaks 1826. aastal. Pärast Soome Venemaaga liitmist jäi piir Soome ja Venemaa vahel esialgu lahtiseks ning suleti alles 1849. aastal.
Venemaa ja Norra vaheline piir suleti aastal 1826. Seejärel suleti 1854. aastal soomlastest ja norralastest uusasukate nõudmisel Soome ja Norra piir ning 1889. aastal piir Soome ja Rootsi vahel.
Piiride sulgemisel, mis tõkestas põhjapõtrade vaba rände suve- ja talvekarjamaade vahel, olid saamide jaoks rasked tagajärjed, kuna paljudel peredel tuli uute põdrakarjamaade leidmiseks ümber asuda ning põhjapõtrade arvukus vähenes tunduvalt.
Riiklik toetus Saamimaa koloniseerimisele
16.-17. sajand tõi kaasa suuri muudatusi saamide suhetes riigiesindajatega. Selleks ajaks moodustunud suurriigid, mis olid Saamimaa omavahel ära jaganud, hakkasid organiseeritud uusasustuse toel saamide maid omastama. Seni olid talupojad põhja poole ümber asunud juhuslikult. Ümberasumiseks andsid talupoegadele tõuke sagedased näljahädad ning feodaalse rõhumise suurenemine lõunapoolsetel aladel. Kuid lisaks juhuslikule sisserändele hakati uusasustust toetama riikliku poliitika abil, kuna tugevnedes hakkasid suurriigid üha enam tähelepanu pöörama oma piirialadele hõlvamisele.
Näiteks oli 17. sajandi Rootsi kuningriigis eesmärgiks seatud vähemusrahvuste täielik assimileerimine. Ideaalriigis pidi olema üks religioon, üks seadus ja üht keelt kõnelev rahvas. Ideaalseks kodanikuks peeti paikset talupoega, kes maksis korrapäraselt makse ja oli täiesti kohanduv. Ümberrahvustamine pidi lihtsustama valitsemist ja võimaldama riigikeelset asjaajamist. Piirialadelt pidid kaduma muulased, kellel võis teisel pool piiri olla sugulasi ja keda ei saanud seetõttu riigile täiesti lojaalseks pidada.
Eriliseks probleemiks, iseäranis maksukogujatele, olid rändleva eluviisiga rahvad: mustlased ja saamid. Saamid, kelle jaoks riigipiire ei eksisteerinud, rändlesid suguvõsale kuuluvate suve- ja talveasulate vahel kalapüügi ja jahipidamise eesmärgil. Järgiti ka metsloomade rännet, küttides püünisaukude abil ja jõgede koolmekohtadel metsikuid põhjapõtru.
Siiski ei rakendanud Rootsi ega Vene riik saamide suhtes erilisi karistusmeetmeid (nagu rakendati Rootsis näiteks mustlaste suhtes), sest ekstreemsetes põhja oludes vajati saami teejuhte, saamide külalislahkust ja nende põhjapõtru edasiliikumiseks. Rootsis üritas riik probleemi lahendada ristiusustamisega. Venemaal piirdus keskvõim lisaks ristiusustamisele karistamatute pisiülemuste manitsemisega, et nad saame ülearu ei hirmutaks, sest muidu nad põgenevad ega ole enam kättesaadavad. Uusasustuse levikut põhja poole toetati riiklikult kõigi Skandinaavia riikide saami aladel. Uusasukatele anti mitmeid eelisõigusi maade ja vete kasutamisel ning neid võidi pikaajaliselt vabastada maksudest ning väeteenistusest. Riigivõimu seisukohalt käsitleti saami kogukondade maid tühjade ja kasutamata seisvate aladena. Kui 17. sajandi lõpuni tunnustas Rootsi kuningavõim saamide õigust maale ja vetele „vana ja mäletamata aegadest" kehtiva õigusena, siis edasine areng viis saamide õiguste tühistamiseni.
Assimilatsioonipoliitika rakendamine
19. sajandi algusest kuni Teise maailmasõja lõpuni ja hiljemgi oli Skandinaavia maade saami aladel intensiivselt rakendatava assimilatsioonipoliitika üheks oluliseks põhjuseks hirm naaberriikide ees. Assimilatsioonipoliitikat põhjendati ka sellega, et haridust ja heaolu olevat võimalik saavutada ainult suurrahva keelt osates. Kõige kauem säilis status quo Rootsis, kus jäi kehtima nn lapi piir - sellest kaugemal põhja pool polnud uusasukatel lubatud põhjapõdrakasvatust harrastada (kuigi tegelikult asusid uusasukad peagi elama ka teisele poole piiri).
Noored rahvusriigid - 1906. aastal iseseisvunud Norra ja 1917. aastal iseseisvunud Soome - hakkasid enneolematult suurt tähelepanu pöörama põhjaalade hõlvamisele. Majandusliku ekspansiooniga kaasnes intensiivne kolonisatsioon ning vähemusrahvuste aktiivne assimileerimine. Norras oli ümberrahvustamispoliitika alanud juba 19. sajandi esimesel poolel ning üldiseks muutunud alates 1880. aastatest. Assimilatsioonipoliitika kulminatsiooniks on peetud 1902. aastal vastu võetud seadust, mille kohaselt tohtis maad omada ainult Taani-Norra kodakondsusega, norra keelt oskav ja seda igapäevaelus kasutav kodanik. 1905. aastal lõpetati Norras saamikeelne kooliharidus kaheks aastakümneks.
20. sajandi alguseks jõudis ümberrahvustamine haripunkti ka Rootsis, kuigi seal rakendati karmimat poliitikat pigem rootsisoomlaste kui saamide suhtes. Kuid saami keele õpetamist koolides vähendati sealgi, asudes saami lapsi õpetama koos rootsi lastega.
Soomes 1925. aastal toimunud maade ümberjaotamise (nn. isojako) eel lõpetati 1924. aastal maamaksude ja sealhulgas traditsioonilise nn lapi maksu kogumine saami külakogukondadelt, mis võimaldas jätta arvestamata saami kogukondade traditsioonilise maaõigusega - sest nad ei tasunud makse. „Lapi maksu" kaotamise ja saamide eemaldamisega kinnisvararegistritest kaotasid saamid seni kehtinud eriõiguse põhjapõdrakasvatusele, mida laiendati soomlastest uusasunikele. Maade ümberjaotamise käigus eraldati osa saami külakogukonna maadest ning jagati välja uusasunikele.
Kui Tsaari-Venemaal oli saame vastukaaluks Koola poolsaarele elama asunud soome ja norra uusasunikele mõnevõrra isegi soositud, siis 1868. aasta tõi kaasa otsustava muudatuse asustuspoliitikas. Riigivõim hakkas soodustama venelaste ümberasumist Koola poolsaare saami aladele ning saamide paikselt elamaasumist. Tsaarivalitsus andis venelastest ümberasujatele rea soodustusi, mis laienesid neile saamidele, kes nõustusid paikselt elama. Saamide paikselt elamaasumine, peamiselt endistesse talveküladesse, teostus Koola poolsaarel alles 19. sajandi lõpul ja osalt ka 20. sajandi alguses.
Komide ja neenetsite ümberasumine Koola poolsaarele
Koola saamide olukorda halvendas 1886.-1887. aasta talvel alanud põdrakatku eest põgenevate komide ja nende neenetsitest põdrakarjuste sisseränd Petšora aladelt. Erinevalt varasematest, põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevatest uusasukatest olid komid ja neenetsid põhjapõdrakasvatajad nagu saamidki, muutudes saamide peamisteks konkurentideks. Põhjapõdrakasvatusest saigi peamine vastuolude allikas. Kui saamide põhjapõdrakarjades oli olnud keskmiselt 100-500 ning kõige rohkem kuni 2500 põhjapõtra, siis komide suure, kokku kuni 9000-pealise põdrakarja tulek muutis senist olukorda drastiliselt, muutudes ohuks eriti idapoolsetele karjamaadele.
Komid muutusid Koola poolsaare mittevenelaste seas domineerivaks rahvusrühmaks. Kinnistus ühiskonnasisene hierarhia, mis kehtis kogu 20. sajandi vältel, kus kergesti kohanevad ja jõukad komid asusid venelaste või teiste venekeelsete uusasukate järel või kohati nendega samal astmel, neist allpool aga saamid ja neenetsid (neenetsi põdrakarjuste olukorda komi peremeeste juures on koguni võrreldud orjade olukorraga).
Muudatused Koola poolsaarel 20. sajandi alguskümnenditel
Suuremaid muudatusi koolasaamide jaoks tõi kaasa Peterburi-Murmanski raudtee valmimine 1916. aastal. Pärast raudtee ja jäävaba kaubasadama rajamist muutus Kola linna asemel poolsaare uueks keskuseks Murmansk. Raudteeäärsete asulate ehitamise ja uute linnade rajamisega suurenes uusasukate arv poolsaarel. Kasvas poolsaare strateegiline tähtsus, hakkasid arenema tööstus ja väliskaubandus.
Kuid raudtee-ehitus ja metsalangetamine vähendasid põhjapõtrade karjamaid, eriti kannatasid selle all kildinisaamid, kes olid seetõttu sunnitud ida poole ümber asuma. Ka Murmanski linn ehitati kildinisaamide põlistele maadele. Põhjapõtrade arvukust vähendas salaküttimine. Pidevalt jätkusid saamide kokkupõrked komide-neenetsitega põdrakarjamaade ja kalapüügikohtade pärast.
Esimeses maailmasõja ajal vedasid Koola poolsaare saamid, komid ja neenetsid peamiselt kaupasid ja sõjamoona. Transpordiks vajati tuhandeid põhjapõtrasid, kellest paljud surid ülejõu käiva töö tõttu.
Suurema osa koolasaamide traditsiooniline eluviis jätkus siiski võrdlemisi häirimatult kuni 1920. aastani. Kodusõja aastatel 1918. aasta teisest poolest kuni 1920. aastani kuulus võim Koola poolsaarel liitlasriikidele ja vene valgekaartlastele.
Nõukogude ajajärgu algus Koola poolsaarel
1917. aasta revolutsiooni tagajärjel kaotasid koolasaamid seni nii riigi kui uusasukate poolt tunnustust leidnud põlise õiguse maale ja vetele. 1918. aasta alguses kuulutasid nõukogude võimu pooldajad maa riigi omandiks ja viisid läbi uue maakorralduse. Kui varem pidid uusasunikud saamidelt maad rentima, siis maade riigistamise ning kolhoseerimise käigus see vajadus kadus.
1920. aastate nn sõjakommunismi poliitika algatas põhjapõtrade rekvireerimise, mille käigus tapeti palju põhjapõtru. Äravõtmise hirmus tapsid põhjapõtru ka omanikud ise. Osa jõukamatest ja ettevõtlikumatest saamidest, eriti Soome piiri lähedal elanud koltasaamid, kuid ka kaugemal elavad suurkarjade omanikud põgenesid üle piiri Soome. Aastaks 1921 oli põhjapõtrade arv 1914. aastaga võrreldes 2,5 korda vähenenud, mis viis vältimatult saamide vaesumisele.
Petsamo ala ühendamine Soomega
1920. aasta Tartu rahuleping määras Petsamo alad Soomele. Joonlauaga piiri tõmbamine Korvatunturi keskmisest tipust Kalastajasaareni ei arvestanud koltasaamide huvidega. Näiteks jäi Vene poolele neljandik Suonikylä maadest koos seal asunud talvekülaga. Nuortijärvi ja Muotka küla maadest jäi vaid väike osa Soome poolele. Piir jaotas pooleks Muotka talveküla. Soome poolele jäänud Suonikylä saamid kaotasid tähtsaima lõhepüügipaiga, Patuna (Padun) kose.
Kahe maailmasõja vahelisel ajal elasid koltasaamid kolme riigi piirides, kuna peale Soome ja tollase Nõukogude Liidu elas koltasid ka Norra poolele jäänud Neideni (Näätämö) külas. Neideni koltasaamid jäid piiride sulgemise tõttu ilma suuremast osast talvekarjamaadest. Koltasaamide vaesumine tõi kaasa põdrakasvatuse ülemineku norralaste ja kveenide ehk kohalike soomlaste kätte. Saamid töötasid nende põdrakarjuste ja sulastena ning kaotasid kiiresti oma murdekeele. Kuigi praegugi elab Neideni alal koltade järeltulijaid, hääbus murdekeel 1970. aastatel.
Venemaa rahvuspoliitika rakendamine
Kuigi 1920. aastate Venemaa rahvuspoliitika oli tsaaririigi ajaga võrreldes tunduvalt liberaalsem ning asetas tunduvalt suuremat rõhku haridusele, asudes likvideerima kirjaoskamatust ning looma kirjakeeli, käsitas riiklik ideoloogia põlisrahvaid, nende keelt ja kultuuri primitiivsena.
1925. aasta erimäärusega arvati Koola poolsaare saamid „Põhja väikerahvaste" rühma, mida iseloomustati kui „majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt mahajäänuid".
Kultuurirevolutsiooni poliitikat rakendades korraldati ka Koola poolsaarel kirjaoskamatuse likvideerimise kursusi ja asutati lugemistaresid ning koole vähese kirjaoskusega inimestele. Lisaks enne revolutsiooni saami külades tegutsenud kuuele koolile avati mitmeid algkoole, paar rändkooli, mis liikusid suve- ja talvekülade vahet ning juba 1920. aastate teisel poolel ka internaatkoole, kus õpetajateks olid sageli umbkeelsed venelased. Alles 1930. aastast alates asusid koolides õpetama esimesed Leningradi Põhjarahvaste Instituudis hariduse saanud saami õpetajad. Noored saami haritlased õppisid nii Murmanskis kui ka Leningradis ja Moskvas.
1920.-1930. aastatest alates hakkas riik üha enam sekkuma põlisrahvaste perekonnaellu. Lastel tuli kooliskäimise ajaks internaati elama jääda, mis rebis neid lahti perekonnast ja traditsioonilisest eluviisist ning nõrgendas nende keeleoskust. Internaadis elades tuli harjuda dominantrahva kultuuriga, sealhulgas uute toitumisharjumustega, kus traditsioonilisi toite, milleks olid kala, põdraliha ja marjad, asendasid kartulid ja mannapuder. Sõjaeelsed koolid olid reeglina siiski õpilaste arvu poolest väikesed ja asusid kodu lähedal.
Koolasaami kirjakeele loomise katse
Vassili Alõmovi juhtimisel algatati aastatel 1933-1935 ladina tähestikul põhineva koolasaami kirjakeele loomine. Saamikeelset algõpetust anti neljas koolis. 1936. aastal loobuti ladina tähestikust „saami avalikkuse palvel". Võeti kasutusele kirillitsa. 1937. aasta tõi kaasa üldise stalinliku kampaania väikerahvaste ladina tähestikul põhinevate kirjakeelte kaotamiseks, mis toimus samaaegselt ka paljude teiste soome-ugri ja muude väikerahvaste juures. Saamikeelne õppetöö koolides lõpetati „lapsevanemate soovil" ning mindi üle vene keelele. Lõpetati saamikeelsete raamatute avaldamine, tuues ettekäändeks suurtest murdeerinevustest põhjustatud raskused kirjakeelest arusaamisel.
Kolhooside moodustamine ja industrialiseerimine
Kolhoose ja kalapüügiartelle moodustati ähvarduste ja vägivallaga. Ühiseks kuulutati kõik põhjapõdrad ja kogu vara, kaasa arvatud kalapüügivahendid, võeti ära jahipüssid. Koolasaamid jaotati põhjapõtrade arvu järgi kehvikuteks, keskmikeks ja kulakuteks. Kulakuteks tunnistatud põhjapõdrakasvatajad, samuti kaupmehed vangistati, tapeti või saadeti välja nende rahvusele vaatamata. Represseeriti ka kulakuks tunnistatute pered, nende täiskasvanud järeltulijad. Kolhooside moodustamise esimene laine ei suutnud siiski haarata kõiki saame, osa neist säilitas vana rändleva eluviisi. 1932. aastaks kuulusid kolhoosidesse pooled põdrakasvatajatest.
1934. aastal hakkas kehtima uus maakorraldus, mille tulemusena kaotasid koolasaamid lõplikult õiguse nii külakogukonna maadele kui kalapüügikohtadele. Traditsiooniline saami kogukonnasüsteem lagunes selle tulemusena lõplikult. Uue maakorralduse üks eesmärke oli varustada kolhoose paremate karjamaade ja kalapüügikohtadega.
Kolhooside moodustamise tagajärjel algas saamide sunniviisiline ümberasustamine. Väikeste külade elanikud viidi üle suurematesse asulatesse ning saamid muudeti paikseks, kohustades neid elama kindlates talvekülades. Venemaale jäänud piirialade elanikke - kolta- ja akkalasaame - püüti asustada Soome piirist kaugemale.
Maavarade poolest väga rikkal Koola poolsaarel algas maavarade otsimine ja kaevanduste ning töötlevate tehaste rajamine juba 1920. aastatel. Protsessi tulemusena kasvas kiiresti sisserändajate, eriti linnaelanike arv.
Stalinlikud repressioonid
1937. aastast alates langesid Koola poolsaare saamid nagu paljud teisedki Venemaa väikerahvad stalinlike repressioonide alla. Ettekäändena repressioonideks fabritseeriti „saamide natsionalistlik ülestõus", mille juhiks kuulutati tuntud kodu-uurija Vassili Alõmov.
Koltasaamide evakuatsiooniteekond
Talvesõja puhkedes 1939. aastal evakueeriti Soome poolele jäänud koltasaamid sõja jalust Rovaniemi lähistele. Petsamo küla koltasaamid evakueeris Nõukogude armee itta, Pulljärve kolhoosikeskusse. Osa Paatsjoe koltasaamidest evakueeriti Norrasse Narviki lähistele, kuna Soome poolele polnud enam võimalik liikuda.
Petsamo koltasaamid tulid järgmisel suvel veel koduküladesse tagasi. Lõplikult tuli neil kodukohast lahkuda Jätkusõja lõpul, 1944. aastal, mil Soome pidi 1944. aasta vaherahulepinguga Petsamo ala uuesti Nõukogude Liidule loovutama. 1944. aasta talve veetsid koltasaamid Oulu lähistel. 1945. aasta sügisest asustati nad ümber Inari valda ning sealt kolme aasta pärast edasi Nellimi ja Sevettijärve külasse, mis on tänaseni koltasaamide peamised keskused Soomes.
Teine maailmasõda ja sõjajärgne periood
Teine maailmasõda põhjustas kogu saami ühiskonnale suuri muudatusi. Esimest korda ajaloo jooksul pidid rahumeelsed saamid astuma nii Venemaa, Soome kui ka Norra sõjaväkke. Vastasrinnetel (näiteks Petsamo rindel) võisid ühe maa saamid sattuda sõdima teise maa saamide vastu.
Sõja-aastad vapustasid Skandinaavia saami ühiskonda, kuna aastatel 1944-1945 oldi sunnitud asuma evakuatsiooniteekonnale. Sõjapaos soome peredes elades puututi kokku uute kommete ja oskustega, kuid olulisema tagajärjena andis võõrsil kogetud kaitsetus tõuke ühistegevuse arendamiseks. Norras ei olnud maa põhjaosa elanike evakueerimine nii valdav, osa saamidest pages evakuatsiooni eest tundrukarjamaadele. Kuid nii ühtesid kui teisi ootas koju tagasi pöördudes ees taganeva Saksa armee poolt paljaks põletatud maa. Sõjajärgne ülesehitustöö tõi kaasa uusasukate voolu, uued elamud rajati soome- või norrapäraste tüüpmajadena. Põhjapõdrakasvatuse asendas sageli maaharimine ja karjakasvatus. Elulaadi muutus tõi kaasa püsiva elamaasumise talveküladesse. Ainelises kultuuris hakati kodusvalmistatule eelistama poest ostetud esemeid ja rõivaid.
Oli ka positiivseid muutusi: sõjas võidelnud saami meeste eneseteadvus kasvas tunduvalt. Paranenud teeolud ja suhtlemisvõimalused aitasid kaasa sellele, et Saamimaad hakati nägema jagamatu tervikuna. Küla- ja rühmaidentiteedi asemel hakati mõistma saami rahva ühist etnilist identiteeti. Ühisidentiteedi arengu märgiks oli iidse enesenimetuse saam, saami järkjärguline kasutuselevõtmine võõraste pandud nimetuse laplane, lapi asemel - põlisrahvas nõudis õigust omaenda käsitlusele oma rahvast ja kultuurist. Juba 1945. aastast alates kannavad saami ühingud nimesid nagu Same-Ätnam (Saamimaa) Rootsis ja Samii Litto (Saami Liit) Soomes.
Koola saamidele tõi sõda kaasa suuri kaotusi: koltasaamid kaotasid oma kodupaigad Petsamo lähistel, paljud koolasaami mehed saadeti rindele, naised, noorukid ja vanurid pidid neid asendades tegema ülejõu käivat tööd. Rinde heaks tuli ära anda põhjapõtrasid, aga ka toiduaineid (kala, metsaande, juurvilju) ning jalanõusid ja sooje rõivaid ning teha rahalisi annetusi kaitsefondi.
1941. aasta novembrist alates hakati saame suunama Koola poolsaarel moodustatud transpordiväeosadesse, kus veoloomadena kasutati põhjapõtrasid. Väeosade ülesandeks oli transportida toidumoona, sõjavarustust ja kütust ning vedada tagalasse haavatuid, külmunuid ja haigeid.
Sõjajärgsetel 1950. aastatel sai alguse teine Koola saamide sundümberasustamine, mille üheks eesmärgiks oli majanduslik tsentraliseerimine. Väikesed kolhoosid asusid enamasti suguvõsade põlistel aladel ning seal tegeldi lisaks põhjapõdrakasvatusele teatud määral ka piimakarjakasvatuse ja põlluharimisega ning kalapüügiga. Enamasti suudeti oma elanikke kohalike toiduainetega varustada, mitte lootma jäädes lõuna poolt sisseveetavatele toiduainetele. Enamasti oli külas ka väike kool, pood ja velskripunkt. Suurmajandite moodustamisega kaotasid koolasaamid senisegi vähese majandusliku iseseisvuse. Kolhooside tsentraliseerimine päädis monopolistliku hiigelsovhoosi „Tundra" moodustamisega, kuhu 1970.-1980. aastateks koondati enamjagu poolsaare põhjapõtradest ja karjamaadest.
Teiseks tsentraliseerimise eesmärgiks oli tühjendada rannikualad seoses sõjaväebaaside rajamisega. Soome ja Norra piiri äärsed alad on tänaseni paljude kilomeetrite kaupa peaaegu inimtühjad, kui mitte arvestada sõjaväge ja piirivalveväeosi. Vanade asulakohtade kadumist ja elanike ümberasustamisi põhjustas ka hüdroelektrijaamade rajamine.
Koola poolsaare saamide sotsiaalsed ja rahvusprobleemid
Sunnitud ümberasumine koduküladest „heakorrastatud keskasulate" mitmekorruselistesse kivimajadesse, mida esitati elamistingimuste parandamisena, tõi kaasa mitmesuguseid keerulisi ja osalt seni lahendamata sotsiaalseid probleeme. Paljude koolasaamide jaoks tähendas ümberasumine sotsiaalse staatuse langust, kuna sobiva töökoha puududes tuli leppida vähem tasuvate madala staatusega töökohtadega. Mõnigi kord oli tegemist varjatud tööpuudusega. Löögi alla langes ümberasujate majanduslik toimetulek - elades keskasula mitmekordses kivimajas ning lahtirebituna kodustest maadest, oli raske ja kohati võimatu tegelda seniste elatusaladega. Kohanemine võttis aega aastakümneid. Raskeks kaotuseks oli külakogukondade lagunemine. Lahendamata sotsiaalprobleemid tõid kaasa alkoholismi. Kuritegevusel, mille ohvriks sageli langesid just saamid, oli kohalike elanike iseloomustuse järgi genotsiidi jooni. Traditsioonilise elulaadi murenemise üheks tagajärjeks oli laste võõrdumine vanematest ja nende traditsioonilisest elulaadist ning kultuurist. Riigi erilise abina tõsteti nõukogude propagandas esile asjaolu, et nn põhja väikerahvaste (Koola poolsaarel loeti nendeks nii saame, komisid kui neenetseid) lapsed olid täielikul riiklikul ülalpidamisel, saades tasuta koolivormi ja koolitoidu ning võimaluse õppida internaatkoolides. Samasugust poliitikat rakendati ka Skandinaavia saamide ning mitmete maailma põlisrahvaste suhtes, kelle jaoks internaatidest sai ümberrahvustamise võrdkuju - „rahvuse surm".
Keskkonnaprobleemid Koola poolsaarel
Rahvuslike ja sotsiaalsete probleemide kõrval on Koola poolsaarel suurimaks probleemiks aatomienergia, sõjaväe ja tööstusega seotud keskkonnareostus. Pikaajaline kaevandus- ja tööstustegevus on tekitanud pöördumatut kahju poolsaare loodusele. Ulatuslikud looduskahjustuste alad asuvad Montšegorski ja Nikkeli ümbruses.
Sõjajärgsed arengud Skandinaavia saami aladel
Pärast Teist maailmasõda algasid Skandinaavia maades positiivsed kultuurilised ja ühiskondlikud muutused: Soomes hakati saamikeelseid raadiosaateid edastama, algas ühise kirjaviisi väljatöötamine põhjasaami murde jaoks. 1953. aastal toimus Rootsis Jokkmokis esimene Põhjamaade saame ühendav saami konverents. Konverentsi tulemusena asutati 1956. aastal Põhjamaade Saami Nõukogu. Pärast Koola saamide Nõukoguga ühinemist 1992. aastal muudeti nimetus Saami Nõukoguks. Iga kolme aasta järel korraldab Saami Nõukogu saami konverentsi.
Teine maailmasõda näitas toorele jõule toetuva natsionalistliku ideoloogia ohtusid. Seisukohtade muutumine inimõiguste ja väike- ning vähemusrahvaste õiguste suhtes tõi kaasa ÜRO põhikirja täiendamise põlisrahvaste õiguste suhtes.
1960. aastate maailma vähemusrahvaste rahvusliku ärkamise laine ulatus 1970.-80. aastatel ka Skandinaavia maadesse. Koloniaalsüsteem oli kokku varisenud, väikerahvaste identiteet tugevnes ja nad hakkasid nõudma oma õiguste tunnustamist. Samal ajal toimunud noorsoorevolutsioon tõi kaasa uued väärtushinnangud. Looduse ja loomulikkuse juurde tagasi püüeldes hakati hindama põlisrahvaste loodussäästlikke eluviise ja maailmanägemist.
Esimestel sõjajärgsetel kümnenditel oli saamide seas veel levinud püüe sulanduda suurrahvaste hulka ning unustada oma kultuuripärand. Vastureaktsiooniks assimilatsioonisurvele oli 1970.-80. aastate saami kultuuri läbimurre saami identiteedi säilitamiseks nii poliitikas, meedias kui ühistegevuses. Eriline koht selles nn saami renessansis oli kirjandusel ja muusikal.
Kuigi 1970.-80. aastate Skandinaaviamaade saami noored kuulusid nn esimesse internaatkooli põlvkonda, tõstsid nad mässu seniste hoiakute vastu. Noored ei olnud enam nõus saami kultuuri kadumisega. Selle asemel, et võtta omaks suurrahvaste kultuuri, hakkasid nad elustama iidset saami kultuuri ja selle väärtusi. Paljude jaoks sai otsustavaks murranguhetkeks võitlus Alta jõele hüdroelektrijaama ehitamise vastu aastatel 1980-81. Hüdroelektrijaama tammi tõttu oleksid paisjärve alla jäänud iidsed Alta kaljujoonised ja lähedalasuvad põhjapõtrade karjamaad. Oluliseks küsimuseks oli saamide õigus ise otsustada oma maade kasutuse üle ja saamide poliitilised nõudmised. Norra riigitegelased otsustasid meeleavaldajate vastu jõudu kasutada: jaanuaris 1981 tühjendasid politseijõud meeleavaldajate laagri, ehitustööd jätkusid ja 1987. aastal avati hüdroelektrijaam. Riigipoolne vägivald avas paljude saamide silmad ning kujundas eriti noortest uue põlvkonna saami kultuuri- ja poliitikategelasi.
1971. aastal saami konverentsi poolt heaks kiidetud saami kultuuripoliitika programm sõnastas jõuliselt uue põlvkonna seisukohad: „Me oleme ja tahame olla saamid, me ei ole väiksem või teistsugune rahvas kui teised maailma rahvad. Me oleme üks rahvas, meil on oma keel ja oma kultuuri- ning ühiskonnakord."
Saami keele olukorrast
1970. aastatel jõudis saami keel uuesti koolidesse, seda küll peamiselt nn saami aladel. Saami keeleseaduste vastuvõtmine Norras 1990. aastal ja Soomes 1992. aastal on tunduvalt kindlustanud saami keele asendit Põhjamaade ühiskonnas. Võib oletada, et põhjasaami kirjakeele loomine andis tõuke ka koolasaami kirjakeele taasloomisele 1980. aastate Nõukogude Liidus. Vene tähestikuga kirjakeeles, mis põhines peamiselt kildini murdel, avaldati 1982. aastal aabits, mõned õpikud ja luuleraamatud ning saami-vene sõnaraamat. Viimasel aastakümnel on saamikeelse õppe- ja ilukirjanduse väljaandmine peaaegu lõppenud, üksikuid koolasaami autorite teoseid on avaldatud Skandinaaviamaades. Kuna saami keele kasutusvõimalused igapäevaelus olid 1980. aastateks peaaegu olematuks kahanenud, alustati 1987. aastal Lovozero koolis saami keele õpetamist lisaõppeainena võõrkeele õpetamise programmide alusel. Praegu õpetatakse saami keelt paari kooli algklassides, toimuvad saami keele kursused täiskasvanutele.
Viimaste kümnendite majandusraskused Koola poolsaarel
Koola poolsaare saamide olukorda halvendasid Vene Föderatsiooni üldised majandusraskused ja senise süsteemi kokkuvarisemine. Viimast kümnendit iseloomustavad tööpuudus, massiline salaküttimine, seaduste täitmatajätmine ning loodusressursside haaramine välismaiste kompaniide poolt. Samas on Venemaa majanduse üldine liberaliseerimine hakanud majandusarengule ka soodsamat mõju avaldama. Näiteks on koolasaamidel mitmetele raskustele vaatamata 1985. aastast alates olnud võimalik pidada väikesi eraomanduses olevaid põhjapõdrakarju.
Gorbatšovi ajastust alates muutusid järk-järgult võimalikuks kontaktid Skandinaavia saamidega, millel on olnud suur positiivne mõju eelkõige koolasaamide enesehinnangu tõusule, kuid see on ka parandanud saamide positsiooni ühiskonnas. Üha rohkem koolasaame on huvitatud oma saami päritolust, saami keelest ning kultuurist.
ELATUSALAD
Saamide toimetuleku on aastatuhandete vältel taganud nende kohanemine arktilise ja subarktilise looduse karmide oludega. Oma sõnul elasid saamid „looduse varal".
Saamid elavad nii vähese taimestikuga arktilistel tundraaladel kui subarktilises metsavööndis. Metsavööndis kasvavad okaspuudest peamiselt kuused ja männid, lehtpuudest kased ja pajud. Saamimaa elu mõjutavad 7-8 kuud kestev lumekate, igikelts, pimedad külmad talved ja võrdlemisi soojad valgete öödega suved. Siiski erineb Fennoskandia regioon teistest sama laiuskraadi aladest, kuna seda soojendab Golfi hoovus ja õhumasside liikumist suunavad Köleni mäeaheliku mäed. Taimestik võib osutuda üllatavalt liigirikkaks: näiteks Inaris on leitud üle 500 taimeliigi. Metsavöönd ulatub kaugele põhja, olles soodsaks elupaigaks nii arvukatele loomapopulatsioonidele kui inimestele.
Saamide asualal on eristatavad kolm geograafilist vööndit. Soome ja Rootsi põhjaaladelt Koola poolsaarele levib lai okasmetsavöönd. Sellest põhja ja lääne pool asub kõrgete tundrute, sügavate fjordide ja viljakate orgudega rannikuala, mis ulatub Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämereni. Okasmetsavööndi ja rannikuala vahel asub tundruala, millele on iseloomulikud vaevakasemetsad ja tundrud. Lääne pool Norra ranniku lähedal muutuvad mäed kõrgeteks ja järskudeks.
Maastikutüübid on jätnud oma jälje erinevatele saamide rühmadele. Sageli on need märkinud kultuuripiire, millest tänapäeval annavad veel tunnistust elatusalade, keele ja rõivastuse erijooned. Erinevaid saamide rühmasid ühendab kohanemine looduse aastaringi ja kohaliku loodusega. Saamide eluviis põhines looduse, ilmastikuolude, maastiku, looma- ja taimeliikide heal tundmisel. Väga tähtis oli loodusvarade säästlik kasutamine.
Saamide poolt asustatud maastikutüüpide ja saamide elatusalade järgi on saame jaotatud metsa-, mere- tundru- ja jõesaamideks. Peamiselt jahisaagist ja kalastusest elatuvad inarisaamid ja koltasaamid on liigitatud metsasaamideks, kuid inarisaame on kutsutud ka järvesaamideks. Üle poole saamide koguarvust on olnud meresaame, kelle peamiseks elatusaladeks olid merekalastus, laevaehitus ja kauplemine ja kes rändlesid suhteliselt väikesel rannikualal fjordide ja sisemaa vahel. Tundrusaamideks nimetati rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajaid, kelle rännuteed võisid olla sadu kilomeetreid pikad, ulatudes tundrualadelt Põhja-Jäämere rannikule. Jõesaamid asustasid suurte jõgede kaldaid, elatusid varem põhiliselt kalapüügist ning loobusid esimestena rändeluviisist, asudes paikselt elama ning muutudes talupidajateks, võttes uusasukatelt üle maaharimise ja piimakarjakasvatuse. Talupidajateks on nimetatud ka teistesse rühmadesse kuuluvaid saame, kes loobusid täis- või poolrändlevast eluviisist ja kelle omanduses oli maa ja majapidamine. Üleminekut paiksele eluviisile mõjutas oluliselt riigi ja kiriku üha suurenev aktiivsus põhjaaladel.
Varasemal ajalooperioodil tagas väikesearvulise elanikkonna toimetuleku liikumine laialdasel maa-alal, mis võimaldas võimalikult efektiivselt ära kasutada looduse iga-aastast juurdekasvu. Oma tegevustes pidid saamid pidevalt arvestama arktilise looduse tundlikkuse ja haavatavusega, kus kahjustava tegevuse jälgede paranemiseks kulub aastakümneid. Loodust ei püritud muutma või ümber kujundama, kuna seda peeti loodusvaimude häirimiseks ja jumala töö asjatuks muutmiseks. Loodusega seotud uskumused olid omalaadne sugupõlvelt sugupõlvele edasiantav ökoloogiline informatsioon, mis aitas kaasa kultuuri ja keskkonna aastatuhandeid kestvale tasakaalustatud kooseksisteerimisele. Looduskeskkonnaga kohanenud majandust iseloomustas majanduslik iseseisvus, väike kapitalivajadus ja suhteliselt lähedalasuvate loodusressursside säästlik kasutamine.
Kahe aastatuhande jooksul oli saamide üheks peamiseks elatusalaks metsikute põhjapõtrade küttimine. Rauaajast alates muutus tähtsaks sissetulekuallikaks karusnahakaubandus lõunapoolsete Euroopa maadega. Keskajast on teateid, et saamidel kui laevaehitajatel ja meresõitjatel oli kaubavahetus Islandiga. Ranniku jäävabad sadamad meelitasid ligi kaupmehi: kaubavahetust peeti inglise, saksa, hollandi, vene ja karjala kaupmeestega.
16.-17. sajand tähistab olulist muudatust. Kuna metsikute põhjapõtrade arv vähenes, hakkas osa saamidest tegelema põhjapõdrakasvatusega. Algselt kasvatati vähesel arvul kodustatud põhjapõtrasid (neid võidi esialgu kodustada eelkõige metsikute põhjapõtrade ligimeelitamiseks). Karjade suurenesid liikusid põhjapõdrakasvatajad kaasa põhjapõtrade iga-aastase rändega, samas õppides karjasid juhtima vastavalt oma vajadustele.
Rändeluviisiga põhjapõdrakasvatajate juures on eristatud kahte rühma: Rootsi saamide ainult metsavööndis kitsamal maa-alal toimunud rändlemist ja tundrusaamide liikumist pikkadel kitsastel maaribadel leht- või okaspuuvööndis asuvatest talvepaikadest suvepaikadesse, mis asusid kas kõrgetel tundrutel või Jäämere rannikul.
Peamiste talve- ja suvepaikade kõrval jäid oluliseks ka kalapüügi ja korilusega (marjade korjamine, söödavate taimede ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele, rebasele, koprale, kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada.
Jahipidamine ühe peamise elatusallikana lõppes Skandinaavia saamidel 19. sajandi alguses, kuid säilis idasaamide juures 20. sajandi alguseni. Jahipidamisega tegelevate saami külakogukondade (siidade) kadumise põhjusteks oli nii uusasustuse ja põhjapõdrakasvatuse levimine kui jahiloomade arvu kiire vähenemine (kui jahti enam ei piiranud seni kehtinud jahiloomi kaitsvad kirjutamata seadused, järgnes kobraste väljasuremine ja metsikute põhjapõtrade ning hüljeste arvu kiire vähenemine). Tänapäeval on jaht kõrvaltegevus, peamiselt peetakse jahti põtradele, rabapüüdele ja veelindudele, kasutades selleks küllalt laialdaselt ka igivana lõksudega püüki.
Nendel aladel, kus karmide loodustingimuste tõttu polnud maaharimine võimalik, on saamide looduse kasutamisel põhinevad ja kohalike ökosüsteemidega kooskõlas olevad elatusalad osutunud konkurentsivõimelisteks. Põhjapõtrade, lammaste, kitsede ja veiste kasvatamine ning maaharimine on suhteliselt noored elatusalad
Põhjapõdrakasvatuse levik sõltus sobivatest looduslikest tingimustest ega muutunud peamiseks sugugi kõigi saami kogukondade jaoks, kus enamasti oli tegemist segamajandusega ja tegevused vaheldusid vastavalt aastaaegadele. Näiteks ei levinud põhjapõdrakasvatus idapoolsete metsasaamideni, kelle peamiseks elatusalaks jäi jahipidamine ja kalapüük, ega kalastajateni mererannikul ja jõgede-järvede ääres.
Suurte põhjapõdrakarjade levik oli kiire ja ekspansiivne ning tõi kaasa kogukondade omavahelise võistluse karjamaade pärast. See tingis omakorda põhjapõdrakasvatajate ümberasumised teiste saami rühmade maadele. Varasemad ringikujulised siida-maad muutusid suguvõsade vahel jaotatud pikkadeks ribadeks, mis järgisid veekogude, orgude ja tundrute loomulikke piire ning mida oli võimalik pärandada järgmisele sugupõlvele.
Ekspansiivne põhjapõdrakasvatus suurendas sotsiaalseid erinevusi kogukondade sees. Lisaks suurte karjade, toidu, rõivaste ja muu varandusega hästi varustatud suurkarjapidajatele oli peresid, kellel põhjapõdrad puudusid või oli ainult paar sõidupõtra. Selliste perede mehed said tööd põhjapõdrakasvatajate juures karjuste ja sulastena. Ühtviisi äkki võidi rikastuda või vaeseks jääda. Kui kogu kari juhtus otsa saama, siis võeti üle metsa- või jõesaamide eluviis, elatudes kala- ja jahipüügist ning vähesest karjakasvatusest (kitsed, lambad ja lehmad) ning asudes elama kodade asemel maakodadesse. Kui põhjapõtrade arv suurenes, pöörduti tagasi suurkarjakasvatuse juurde. Põhjapõtrade arvukus oli tähtis staatusesümbol, samuti oli seda vaeste abistamine. Rikas põhjapõdrakasvataja võis vaestele saamidele või uusasukatele annetamiseks varuda aastas kuni sada põhjapõtra.
Kuna põhjapõdrakasvatajad tootsid peamiselt põhjapõdralihast saadusi, mida oli tunduvalt rohkem, kui oma tarbeks vajati, sõlmisid nad koostöösuhteid muude elatusalade harrastajatega, ka uusasukatega, kes nälja-aastatel sageli põhjapõdrakasvatajatest sõltusid. Põhjapõdrasaaduste vastu vahetati piimakarja tooteid. Talupojad andsid saamidele karjatada oma vähesed põhjapõdrad, vastuteenena said saamid elada osa talvest uusasukate juures.
Ekspansiivse põhjapõdrakasvatuse ajal tekkinud asjade korraldus on olnud aluseks kaasaegsele põhjapõdrakasvatusele Norras ja Rootsis. Soomes jagunevad põhjapõdrakasvatajad ühistutesse (paliskunta), mis järgib rohkem soome kui saami põhjapõdrakasvatuse traditsiooni, kuna soomlased on suures osas põhjapõdrakasvatuse üle võtnud. Vanade rändeteede kasutamine on kõikjal peaaegu täiesti kadunud. 20. sajandil kujunes põhjapõdrakasvatus elulaadist äriliseks tööstusharuks. 1960. aastad tõid kaasa moderniseerimislaine: kasutusele võeti kaasaegsed liiklusvahendid (mootorsaanid ja autod, hiljem ka helikopterid), mis võimaldasid kasutusele võtta uusi karjamaid, sest vanade karjamaade ala vähenes pidevalt (põhjuseks ulatuslikud metsaraied, teedeehitus, kaevanduste, hüdroelektrijaamade ja nende paisjärvede rajamine jm.). Traditsioonilise rõivastuse vahetas välja euroopalik rõivastus. Põhjapõdrakasvatajate arv vähenes, kuid suurenes põtrade hulk, mida saami pere toimetulekuks vajas. Tavaliseks muutus põhjapõdrakasvatuse ühendamine tulu saamisega muudest sissetulekuallikatest, näiteks maaharimisest, metsatöödest, käsitööst, ehitustegevusest, väikeettevõtlusest või muust palgatööst (näiteks kaubanduses või tööstuses), mis erinevatel aastatel võivad varieeruda.
Kuigi tänapäeval on põhjapõdrakasvatuses hõivatud suhteliselt väike arv saamidest (teadaolevalt umbes 10% Norras, 20% Rootsis), peetakse põhjapõdrakasvatust senini saami kultuuri üldtunnustatud traditsiooniliseks aluspõhjaks. Põhjapõdrakasvatuse säilimine, mis tagab suurele osale saamidest majandusliku toimetuleku, on saami kultuuri ja keele säilimise ja elujõu oluline eeldus.
Põllumajandusega tegelevatel saamidel olid peamisteks tegevusaladeks vähene karjakasvatus (mõned lehmad, lambad-kitsed ja väike kari põhjapõtrasid) ja maaharimine (heinategu, kartuli-, naeri-, odra- ja kanepikasvatus). Saamid on üks väheseid põhjarahvaid, kellel üldse on võimalik põllumajandusega tegeleda tänu soodsatele loodustingimustele, eriti tänu pikale valgusküllasele suveperioodile, mis võimaldab piisavat taimekasvu.
Põllumajanduse ja karjakasvatuse moderniseerimine saami aladel algas 1930. aastatel. Sõja-aastatel kaotasid saamid peaaegu kogu veisekarja. Sõja järel suurenes veisekarjakasvatus seoses uusasustuse levimisega. Moderniseerimine hoogustus 1950. aastatel. Kasutusele võeti uued tehnilised vahendid ja väikepõllundus spetsialiseerus. 1960. aastatest alates on piimakarjakasvatuse osatähtsus vähenenud.
Saamimaa kesk- ja lõunaosades harrastasid saamid muu tegevuse kõrval ka metsandust, kuid see ei muutunud neile kunagi nii oluliseks kui näiteks sealsetele soomlastele. Metsandus on siiski sageli osutunud looduskasutusel põhinevate elatusalade ja eriti põhjapõdrakasvatuse kahjustajaks (metsaraied ja maapinna kündmisega segipööramine).
Meresaamide jaoks jäid talupidamise kõrval olulisteks tegevusaladeks kalastamine fjordides ning jõgedes-järvedes, jahipidamine jm., kuna nende majapidamised osutusid sageli liiga väikesteks, et moderniseerimisega kaasas käia. Merekalapüügi osas tuli neil võistelda suurte kaasaegse varustusega kalalaevadega. Intensiivne kalastamine on viinud kalavarude vähenemiseni.
Saami aladel on juba 1950. aastatest alates eriti kiiresti arenevaks elatusalaks olnud turism. Kuid Saamimaa looduse ja saamide jaoks on turism tulutoova tegevuse kõrval ka kahjustaja. Turistid ja üha suurenev linnaelanikkond kasutavad ära puutumatut loodust ja loodusvarusid ning on jahti, kalapüüki ja marjakorjamist harrastades saamide jaoks võistlejad. Loodusressursside hoolimatu ekspluateerimine on mõnel pool kaasa toonud nende tunduva vähenemise. Turismiettevõtted kuuluvad lõviosas mitte saamidele, vaid enamusrahvaste esindajatele, kes saami kultuuri ja traditsioone tundmata püüavad neid oma äri huvides ära kasutada. Näiteks kantakse valesti saami rahvariideid või äritsetakse võlts-saami suveniiridega.
Kuigi saamid on teenuste osutamise sfääris alaesindatud, kasvab nende osatähtsus selles valdkonnas pidevalt (umbes kakskümmend viis protsenti saamidest saavad praegu sissetulekut teenindusest).
Tänapäevased saami elatusalad on viimaste aastakümnete jooksul integreerunud rahvusvahelise majandussüsteemiga. Uute tehnoloogiate, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on ka saami aladel olnud väga kiire ning loonud saamidele uusi töökohti. Koolitusvõimaluste kasv on toonud kaasa saamide suhteliselt kõrge hõivatuse haridus- ja koolitussektoris. Ühiskonna bürokratiseerumine on tekitanud saamidele töökohti ka kohaliku omavalitsuse ja riigi sektoris, kuigi saamide esindatus seal pole kaugeltki piisav.
Koola poolsaarel elati sarnaselt Skandinaavia saamidele aastasadu jahi- ja kalastusega tegelevates kogukondades. Põhjapõdrakasvatus oli suhteliselt hiline nähtus, mis levis Koola poolsaarele Finnmarki aladelt rahvastikurände tulemusena. Üldisemalt võeti põhjapõdrakasvatus omaks alles 19. sajandil, pärast seda, kui metsikute põhjapõtrade arvukus oli oluliselt vähenenud. Vaid Ponoi ja Semiostrovski aladel olid suured põhjapõdrakarjad levinud juba 19. sajandi alguses. Tegevust laiendati suurperedele kuulunud maa-aladele, võttes kasutusele ühiskarjapidamise, mida oli võimalik harrastada talvekülades elades. Enamikul koolasaami peredest olid kuni sajapealised karjad. Mõnes kogukonnas, näiteks akkalasaami aladel, jäi siiski valdavaks kalapüük ning jahipidamine.
Koola saamide majanduslikule toimetulekule (eriti põhjapõdrakasvatusele) tekitas tõsiseid raskusi põhjapõdrakatku eest põgenevate komide ja neenetsite sisseränd Petšoora aladelt 1886. aastast alates. Komid ja neenetsid tegelesid samuti põhjapõdrakasvatusega, muutudes saamide peamisteks konkurentideks. Intensiivse põhjapõdrakarjatamisega tegelevad komid omastasid saamide vabapidamisel olevaid põtrasid, mille tagajärjel kaotasid eriti poolsaare idaosas elavad turjasaamid suurel arvul põhjapõtrasid ja vaesusid kiiresti. Komid muutusid poolsaare põlisrahvaste seas domineerivaks rahvusrühmaks.
Löögiks saamide põlistele elatusaladele on olnud maa riigistamine, kolhooside ja sovhooside vägivaldne moodustamine, mis algas 1930. aastatel, Teise maailmasõja aastad, tööstuse plahvatuslik kasv ning saamide sundümberasustamine küladest keskustesse. Kõik need tegurid on kaasa aidanud sellele, et külakogukonnad on lagunenud ja suuremal osal saamidest pole juba aastakümneid olnud võimalik tegeleda põliste tegevusaladega. 1990. aastad tõid kaasa senise nõukogude majandussüsteemi lagunemise, mis põhjustas põhjapõdrakasvatuse drastilise vähenemise ja tööpuuduse eriti saami meeste hulgas. Kuigi praegu põhjapõdrakasvatus kooperatiivide ja ühistute kujul kõigile raskustele vaatamata siiski eksisteerib ja 1985. aastast alates on jälle lubatud pidada põhjapõtru eraomandina, on saamidest põhjapõdrakasvatajaid vähe ja neid ohustab pidevalt massiline salaküttimine.
Tööpuudus sundis koolasaame tagasi pöörduma loodusvarade kasutamisel põhinevate elatusalade juurde (kalapüük, jahipidamine, marjade korjamine). Uuteks konkurentideks loodusvarade kasutamisel on poolsaarel tegutsema asunud välismaised kompaniid.
Rohkem kui varasematel kümnenditel püütakse sissetulekut saada käsitööst ja turismist. Nagu Skandinaavias, nii on ka koolasaamid hõivatud tööstuses, kaubanduses, haridussüsteemis ja väga vähesel määral avalikus sektoris.
TOIT
Saamid on aastatuhandete vältel oma toidu saanud arktilisest loodusest, mis erinevatel Saamimaa aladel võib olla ootamatult rikkalik ja mitmekesine.
Varasematel aegadel sõltus saamide toimetulek jahiloomade hulgast. Kütiti nii metsikuid põhjapõtru, kopraid, põtru, metsa- ja veelinde kui karusid, oravaid, jäneseid, saarmaid ja hülgeid. Metsikute põhjapõtrade kõrval oli kuni peaaegu täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras.
Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel, söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks.
Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks.
Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati.
Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused - ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi. Põhjapõdraliha küpsetati vardas, praeti, keedeti, kuivatati ja suitsutati. Olulisteks saadusteks olid põhjapõdrapiim ning sellest valmistatud vadak, juust ning või (välja arvatud Koola poolsaarel, kus põhjapõtrade lüpsmist ei tuntud). Külmutades saadi nn jääpiim.
Suuremaarvulisel saami perel kulus äraelamiseks umbkaudu üks põhjapõder nädalas. Kui elatuti ainult põdrakasvatusest, pidi kari olema vähemalt kolmesajapealine. Põhjapõtru tapeti enamasti sügisest kevadtalveni. Jõulu- ja uusaasta paiku toimunud suurema põhjapõtrade veristamisega varuti kevadeks liha ja muid lihasaadusi.
Veekogude ääres elavate saamide peamiseks elatusalaks kujunes kalastamine, Põhja-Jäämere-äärsetel aladel ka vaala- ja hülgepüük. Uusasukatest naabritelt võtsid piimakarja- ja lambakasvatuse ning põllumajanduse üle peamiselt kalastajatest saamid. Suhteliselt hiljuti hakati kasvatama naereid, hiljem kartuleid.
Põhjapõdraliha vastu vahetati koduloomade saadusi, peamiselt veise- ja lambaliha. Kalastajatel oli omakorda võimalus kalade või murakate vastu põhjapõdratooteid vahetada.
Leiva aseainena oli muiste laialdaselt kasutusel männikoorealune männimähk, mida algul kuivatati, seejärel küpsetati sütel ja tambiti. Männimähk sobis segamiseks liha- ja kalasuppidesse ning pudru valmistamiseks koos kalarasvaga. Sellest küpsetati kakkusid või segati selle hulka jahu ja kalamarja, selle kasutamist toidus peeti tervislikuks.
Jahu kasutuselevõtmise järel hakati küpsetama hapendamata taignast kakkusid. Taignale võidi lisada põhjapõdra verd või aju. Valmistati ka muna- ja kalamarjakakkusid. Jahu lisati suppidele ja sellest tehti putru, kuid üldiselt kasutati jahu ja leiba vähe, peamiselt toituti lihast ja kalast.
Jahu, soola ja suhkrut osteti, samuti tubakat, mida tunti juba kakssada aastat tagasi. Umbes sada aastat tagasi hakkasid Skandinaavia saamid pruukima joogiks kohvi, idapoolsete saamide joogiks on olnud tee. Alkohol on olnud saamide nagu paljude teistegi arktiliste rahvaste ohtlik nõrkus. Skandinaavia aladel piirati alkoholi tarbimist juba 18. sajandil. Soomes kehtis saami aladel täielik kuiv seadus 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni. Skandinaavia saamide liigset alkoholitarbimist pidurdas lestadiuslaste pietistliku usulahu levik, mis alkoholipruukimise täielikult välistab.
Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid, on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad.
ASULAD JA EHITISED
Kõige varasemaks peavarjuks on tõenäoliselt olnud koopad. Koobastesse varjuti ka siis, kui halb ilm ootamatult üllatas, koopaid nimetati „hädakodadeks". Kuid see polnud ainus võimalus ennast halva ilma eest kaitsta: näiteks pikakarvaliste soojade kasukatega varustatud põdrakarjused kaevasid talvel väljas ööbides lume sisse koopa, võttes katteriide või põdrasaani katuseks, või ööbisid põdrasaanis, kas kahe põhjapõdranaha vahel või paksu villase teki all.
Varasematest aegadest on saamide aladelt teateid maa-alustest kodadest, kust leiti peavarju röövlite eest varjudes ja sõjaajal. Selliste kodade kohad on säilinud koltasaamide aladel. Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus veidi maapinnast kõrgemale ning oli põdrasamblaga kaetud. Tunti ka suuremaid n-ö asulaid, kus keskse „koridori" pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa-aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni.
Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema.
Koola poolsaarelt on teada, et lühiajalistes peatuspaikades võidi lihtne varje moodustada kahe jämedama puu alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega.
Riidega kaetud „poolkoja" (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. „Poolkoda" oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase.
Kojakangaga kaetud püstkoda (laavvu, kovas) koosnes 7-12 (Koola poolsaarel 12-25) umbes kolme meetri pikkusest ridvast. Koja püstitamist alustati kolmest haralise otsaga ridvast, mis ülal üksteise vastu toetusid. Vähema arvu lattide puhul lisati neile üks sirge ritv, igasse vahesse kaks ritva ning lõpuks veel üks ritv ukse jaoks. Koja põrand oli pikuti 4-5 ja põigiti kuni neli sammu. Kividest nelinurkne või ümmargune tulease asus koja keskel. Koda kaeti kahe suure kangatükiga (kangamaterjali hangiti juba vähemalt rauaajast peale kaupmeestelt, varasemal ajal kaeti koda tõenäoliselt nahkadest kokkuõmmeldud katetega). Kojakangad tõmmati uksest kuni koja taguseni. Ülalt ulatusid need üksteise peale ning olid seotud sõrestiku ritvade külge. Koja katmiseks oli vaja kahte inimest, kes esiteks (ukse poole vaadates) parempoolse ja seejärel vasakpoolse katte teivastele peale viskasid. Ukse moodustas tavaliselt kottidest tehtud kate, millele olid lisatud põiklatid, kuid uks võis ka puududa, siis asendasid seda ukseava kohal üksteise peale tõmmatud kojakanga nurgad. Suuremasse kotta mahtus elama kuni kümme inimest. Kui inimesi oli rohkem, siis võidi koda suurendada, tõmmates kojalatte kaugemale. Kui kojalatid olid tehtud heast puust, võidi need edasi rännates kaasa võtta, muidu jäeti kord juba püstitatud kojasõrestik omale kohale (lähtudes tõdemusest, et „kord juba ehitatud asja ei hakka keegi lammutama").
Nii püstkoja sisemuses kui koja lähemas ümbruses valitses väljakujunenud kord. Koja sisemus oli jaotatud kindlateks osadeks. Lävepakust koja tagaseinani olid laotatud kaks pikemat puud, nende vahel hoiti lõkkepuid. Kolde taga asus hoiukoht (poaššu), seal säilitati toiduvarusid ja majatarbeid. Koldetagust osa on peetud n-ö „puhtaks kohaks", koolasaamid hoidsid seal ka pühasid esemeid, hilisemal ajal näiteks ikooni. Kolde asemel kasutasid koolasaamid hilisemal ajal suitsuavast välja ulatuva korstnaga raudahju.
Kahel pool tuleaset olid kohad, kus päeval istuti ja öösel magati (loaidu) ja mis kaeti suvel vaevakase okstega, talvel lehtpuuvitstega ja põdranahkadega. Oksi vahetati suvel iga päev, talvel kord nädalas. Tagumises vasakpoolses osas oli peremehe koht, tema vastas tagumises parempoolses osas istus perenaine koos väiksemate lastega. Peremehest järgmistena ukse pool olid vanemate laste ja vanainimeste kohad, uksele kõige lähemal elasid teenijad, peremehe poolel sulane ja perenaise poolel tüdruk. Inari põhjapõdrakasvatajate püstkojas võis jaotus olla järgmine: vasakul tagumises osas peremees ja perenaine, ukse pool nooremad lapsed, tagumises parempoolses osas suuremad lapsed, siis teenijad ja juhuslikud külalised. Kui kojas elas kaks peret, siis kuulus kummalegi perele üks pool kojast.
Magama heites võeti pea alla kotid, mis muidu kojapuude küljes rippusid, või olid patjadeks põdrakarvaga täidetud kotid. Peale võeti villased või lambanahksed tekid, põdrakarjustel olid kaasas purjekangast katted. Sügisest peale magati põdranahksetes kasukates ja kinnitamata paeltega nahkjalatsites. Nii kojas kui muudes magamispaikades võidi suvel sääskedest vabanemiseks ja talvel pakasega kasutada puuvillasest riidest õmmeldud sisemist „telki", mis kinnitati katuse või lae külge ja tõmmati alumises osas pingule seinte ja püstiste puukeppide vahele.
Koja püstitamiseks kulus kahel mehel umbes veerand tundi. Samal ajal raiusid naised lõkkepuid. Kui meestel oli karja juures tegemist, püstitasid koja naised. Koda püüti püstitada lõunapoolsele samblikuga kattunud nõlvale, kus polnud kände ega kasvavaid puid. Lähedal pidi asuma oja või muu veevõtukoht; kui see jäätus, raiuti kirvega jäässe auk. Koda viidi üle teise kohta, kui põhjapõtradel lõppes toit või ei jätkunud enam küllaldaselt lõkkepuid. Koja taga vasakul pool tapeti loomi, vasakul asusid ka küttepuud ja sealt läks rada metsa küttepuude järele. Koja taga paremal olid prügihunnik ja käimlakoht, kuhu mehed läksid paremalt, naised vasakult poolt. Kojauksest paremal pool hoiti suuski ja põdrasaane.
Iseloomulik saami püstkoja variatsioon, mis muutis koja ruumikamaks, oli koda, mille ehitamiseks kasutati nelja kaardus jämedamat tugipuud, mis olid omavahel kolme õrre ja ühe põikpuuga ühendatud Tavaliselt ühendati tugipuud nööri või vitsaga kokku sidudes või puust tapiga. Tugipuudevahelistele õrtele ja põikpuudele toetusid viltuselt asetatud 15-17 lahtist kojaritva, mille vahele jäi võrdlemisi suur lahtine suitsuava. Koda kaeti suvel kangaga, talvine kate oli valmistatud villastest tekkidest. Kui soojemal ajal ei ulatunud kate päris maani, et suits paremini üles tõuseks, siis talvel asetati väljapoole kummulikeeratud kelgud ja katet paigal hoidvad kasepakud, sissepoole koja serva äärde suur hulk kotte ja kirste. Koja keskel asus kividest laotud tulease, mille kohal rippusid keedunõud.
Lahtivõetavast kojast vanemateks ehitisteks on peetud ühe koha peal püsivaid püstkodasid. Sellise koja ehituseks kulus samuti vähe aega ja neid võidi ehitada ajutisteks peavarjudeks kalapüügi või jahi ajaks. Igas järgmises peatuspaigas ehitati uus koda. Selliseid kodasid püstitati sarnaselt tavalise kojaga, kuid kaeti väljastpoolt mitte kanga, vaid tohu, kuusekoore või turbaga ning seda paigal hoidvate puutüvede ja hagudega. Koonusekujulise koja ülaosasse asetati paar põikpuud, nende vastu laoti umbes nelikümmend lõhestatud puutüve. Teiseks võimaluseks oli koja alumine osa katta turbaga, ülemine osa üksteise peale asetatud tohuga.
Maakojad, mis olid pindala poolest tavalisest kojast suuremad, võidi ehitada samuti, kasutades otstest kõveraid tugipuid. Maakoja alumine osa võis olla mulla- või kivivall, ülevalpool olid kas lõhestatud puutüved või toht, mis kaeti turbapätsidega ja mille peale asetati raskused. Maakoja põhi võis olla ümara või pikerguse põhiplaaniga, uksega esisein tahapoole kaldu ja muud seinad püstised. Koola poolsaare maakoja variandil võis sõrestik olla tugevdatud koja ülemises osas tugipuid ühendavate lattide ja põikpuudega ning lahtiste ritvadega koja ees ja taga; tugipuude ülaossa tehtud aukudest pandi läbi nn suitsupuu, mis tugipuud kokku sidus, koja põhi kaeti kuue- või seitsmenurkse laudadest põrandaga. Koja katteks kasutati laudu, kasetohtu ja mättaid. Koolasaamide maakojal oli varasemal ajal koja tagaseinas väiksem uks, mida peeti pühaks ja mida kasutasid mehed jahile või kalale minnes ja sealt tulles. Kahekümnenda sajandi alguses asendus see kalapõiega kaetud aknaga. Magamisasemeteks olid põrandale asetatud kuuse- ja kaseoksad ning neile laotatud põdranahad. Tuleaseme taga asuv „puhas koht" oli koolasaamidel kolmest küljest laudäärisega ümbritsetud. Sealse koja sisemises jaotuses oli „puhtast kohast" vasakul peremehe koht, tema kõrval istus perenaine koos väiksemate lastega, paremal tagumises osas elasid perekonna teised meesliikmed, ukse lähedal olid naiste kohad.
Ka Skandinaavia saamide maakodadel ja taredel on hilisemal ajal olnud vilgukivist või klaasist väikesed aknad, laudpõrand ning ukse kõrval saviga kokkuliidetud kividest laotud kolle või lahtine kamin, mille kohal oli lai, ülalt kitsenev ja katuseava kaudu väljuv maakividest korsten. Skandinaavia metsasaamide ja Koola poolsaare idaosa saamide juures võis maakoja sõrestik toetuda 4-6 ristpalgist koosnevale nelinurksele alumisele osale.
Siit oli vaid lühike samm üleni palkidest ehitatud kodadeni. Ka nende alumine osa koosnes nelinurkselt asetatud ristpalkidest, mille peale püstitati tugipuudele n-ö katus, mis koosnes madalamal püstiasetatud laudadest ja pealpool põigiti laudadest. Katuse keskele jäi umbes küünrapikkune suitsuava, mis pakase või tormi korral suleti laudadest luugi või puukoortega.
Nelinurkse palkidest koja edasiarendused olid kuus- ja kaheksanurksed palkkojad, mida esines kolta-, luule-, piite- ja kemisaamide juures ning mida on peetud hilisemaks nähtuseks, mis said mõjutusi naaberrahvaste ristpalkehitustest.
Väikeste ristpalkidest tarede ehitamise on saamid samuti üle võtnud naaberrahvastelt, ehitades neid juba 18. sajandist alates (Koola poolsaarel 19. sajandi teisest poolest). Madalates taredes elati enamasti talviti. Tare põrand oli varasemal ajal muldpõrand, hiljem laudpõrand. Sisustus oli lihtne: ukse kõrval nurgas asus kolle (lahtine kamin), tagumise seina ääres pink, selle kohal väike kahe poolega aken. Külgseinte ääres seisid lavatsid, kus istuti ja magati. Akna all võis seista laud, sisustusse kuulusid veel mõned kirstud ja järid ning kolde kõrval veenõu, mis talvel täideti lumega. Kolde kõrval võisid seista ka toidunõud, külgseintel olid riiulid ja varnad esemete jaoks. Hiljem kuulusid tare sisustusse ka sängid ja toolid. Taresse pidid ära mahtuma ka suuremaarvulised pered ja pakasega loomad (samas kojas või tares võis elada kaks peret). Lammastele leiti koht lavatsi all või ukse kõrval nurgas, kass võis samuti tares soojas elada; koera hoiti väljas tare nurga külge seotuna. Lambad võisid koha leida ka tare eesruumis, kui selline oli ehitatud.
Koola poolsaarel ehitati palktared tavaliselt talveküladesse. Sealse tare tagaseina ja koja vahel asus nagu kojaski „puhas koht". Alates 19. sajandi lõpust hakkasid koolasaamid talveküladesse püstitama ka nn vene tare tüüpi elamuid. Need koosnesid kahest vaheseinaga eraldatud poolest - lahtise kaminaga tare-tüüpi ruumist ja vene ahjuga ruumist. Selline elamutüüp levis 20. sajandi esimesel veerandil kõigisse koolasaami küladesse ning on kaugemates külades tänapäevani kasutusel.
Inarisaamidel võisid tared asuda n-ö suve- ja talvepaikades, mille vahet oli paar kilomeetrit. Suvine elupaik asus kalapüügikoha lähedal, talvine elupaik valiti kohta, kus leidus piisavalt küttepuid.
Talupidamisega tegelevatel saamidel olid tare kõrvale rajatud majandusehitised: aidad, lehma- ja lambalaut, tall, küün heinte ja põdrasambliku jaoks, saun, puukuur ja käimla. Soome eeskujude järgi ehitatud saunad olid suhteliselt hiline nähtus. Suvel valmistati toitu õue peal asuvas väliköögis, milleks võidi kasutada katteta või kattega püstkojasõrestikku. Erinevad aidad asusid enamasti talvepaikades tarede juures, suvepaikades leidus rohkem varjualuseid.
Esimesed looduslikud säilituskohad olid allikad, kus hoiti põdra- ja linnuliha tagavara ning piimapütte. Kui põdraliha võeti allikast välja enne talve, siis kuivatati seda tuule käes. Tundrualadel hoiti põdraliha maasse või kivihunnikutesse kaevatud koobastes, mille sissekäik kaeti okste, liiva ja kividega. Kolta- ja inarisaamid kaevasid sügispaigas soolakala säilitamiseks kivide ja tohuga vooderdatud koopa, mis kaeti tohu, turba, puude ja kividega ning mis avati enne talvekülla siirdumist. Inarisaamidel võis maasse kaevatud panipaik olla vooderdatud paari ristpalkide reaga.
Lihtsaim võimalus kala, liha või loomanahka üles riputada oli puuoks. Näiteks võis kingaheinu, jalatseid ja riideid kuivatada kuivanud oksliku männi küljes. Teise samasuguse puu küljes kuivatati kalu ja võrkusid.
Hoiukohtadena kasutati mitmesuguseid raame, lavasid ja varjualuseid.
Suurimaks ristpalkehitiste eelseks ehitiseks olid koltasaamide suvepaikadesse ehitatud põhjapõtrade varjualused, kuhu põdrad said koguneda sääskede eest varjule ning mis koosnesid pealt lamedast katusest ja seintest, mis moodustusid kõrgete tugipuude ning põikpuude peale kaldu laotud puutüvedest. Ehitis kaeti pealt turbaga.
Varjualuste ehk nn katuste edasiarendus oli 4-6 küünra kõrguse kuivanud ja siledaks kooritud puutüve otsas asuv nelinurkne laudkatusega sammasait, milles säilitati sügiseti põdraliha. Kui sammasait asus elukoha lähedal, asetses ta madalama puutüve otsas, metsas oli puutüvi kõrgem. Aita pääseti redeli abil, mida metsas hoiti kõrvalises kohas. Sammasaidas säilitati põdraliha või kuivatatud liha ja kala ning nahku ja rõivaid.
Suuremad, madalamal asuvad 9-11 ristpalgi kõrgused sammasaidad võisid samuti toetuda kahele kuivanud kännule või puutüvele, mis oli ilmselt kõige algsem vorm, edaspidi ehitati sammasait neljale juurtega kännule, puutüvele või kivihunnikule. Luugiga kaetud ukseava võis mõnikord asetseda ka põranda keskel. Aidas hoiti võrkusid, nootasid ja muud vajaminevat: valjaid, nahku, rõivaid, kingaheinu, tohtusid, astjaid ja põdrasaane. Suvel võidi aidas ka magada. Erineva otstarbega aitasid võis majapidamises olla rohkesti: tavaliselt oli majapidamises vähemalt kaks aita - ühes säilitati toiduaineid, teises loomanahku ja rõivaid ning jalatseid. Kuid aitasid võis olla kuni kümme - näiteks eraldi aidad rõivastele, võrkudele, toiduainetele, jahule, lihale, kalale jne. Aida all hoiti põdrasarvi ja suvel põdrasaane ning regesid. Koltasaamid ehitasid Ida-Karjala eeskujul ka kahekorruselisi aitu, mille alumisel korrusel säilitati põdrasamblikku ja heina, ülemist osa kasutati teiste aitade kombel.
Talvekülade ehitised olid tugevamalt ja hoolikamalt püstitatud ning ainult neis leidus näiteks lambalautu ja heinaküüne.
Tänapäeval on saamidel vanadest elamuvormidest aktiivses kasutuses püstkojad, mida kaetakse enamasti presendiga, kuid erandjuhtudel ka näiteks läbipaistva kilega. Skandinaavias seisavad kojad maja õuel, olles pere kasutuses või kutsudes ligi turiste ja suveniiriostjaid. Nii Skandinaavia kui Koola poolsaare saamide jaoks on aga püstkoda ka kergesti püstitatav suveelamu ja hädavajalik peavari põhjapõdrakasvatajatele ning kalastajatele-jahipidajatele. Mõnel pool Koola poolsaarel kasutatakse kas ajutiselt või püsivalt ka tare tüüpi ehitisi.
RÕIVAD
Saami rõivaste vanimat kihistust esindavad nahast rõivad, mida tunti juba eelajaloolisel ajal. Tollal olid kõik rõivaesemed - särgid, püksid, peakatted, kindad ja jalatsid - valmistatud loomanahkadest. Rõivaste valmistamiseks kasutati nii parkimata kui ka pargitud ja pehmitatud põhjapõdranahka. Kasutati ka põdranahka ning hilisemal ajal lehma- ja lambanahka.
Põhjapõdranahast riietuse ja jalatsite valmistamisel kasutati nahk võimalikult täielikult ära. Ökonoomsus väljalõikamisel annab tunnistust aastatuhandete pikkusest kogemusest. Õmblemiseks kasutati luust nõela ja põhjapõdra selja- ja jalasoontest valmistatud niiti.
Rõivaste ja jalatsite õmblemine ning villast esemete valmistamine oli traditsiooniliselt naiste töö. Osavamad meistrid võisid oma kätetööd ka müüa ning sellest lisasissetulekut saada. Traditsiooniliste põhjapõdranahksete jalatsite valmistamine on saami naiste seas au sees tänapäevalgi. Kui Skandinaavia saamidel on säilinud varasemad madalad jalatsid, siis koolasaamide juures on praegusel ajal valdavaks saanud kõrgema säärega nahksaapad, mis on laenulist päritolu.
Väljastpoolt karvaseid jalatseid valmistati põhjapõdra peanahast või säärenahkadest. Põhjapõdra peanahast jalatsid (kalluh) olid suuremad ja soojemad ning paksemast nahast, argipäeva- ja tööjalatsid, mida kasutati ka suusatades ja pakaseliste ilmadega, põhjapõdra säärenahast jalatsid (nuhttoh) on pidulikumad või pehmemate ilmade jalanõud. Saami jalatsite iseloomulik tunnus on kitsad ülespoole painutatud ninad. Jalatseid valmistati ka põdra-, lehma- ja hülgenahast. Vettpidavaid parknahast jalatseid saadi neid tõrvates. Madalad jalatsid kinnitati sääre külge mitmevärviliste villasest lõngast paeltega. Suur tähtsus oli suvel suuremal hulgal tagavaruks varutud „kingaheintel", mis hoidsid jalad kuivas ja soojas.
Kinnituspaelte peale tõmmati pikad säärised, mida valmistati nii parkimata kui pargitud nahast ning hiljem on valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge. Kolta- ja koolasaamid kasutasid pükste külge kinnitatud pikemaid nahksaapaid (jiere),mis on tõenäoliselt samojeedi päritolu ja mis moodustasid omalaadsed saabaspüksid. Kangast õmmeldud püksid olid varem valgest või hallist, hilisemal ajal sinisest või mustast kalevist.
Põhjapõdra säärenahast valmistati ka kindad, mille sisse peideti kasuka varrukasuud. Kinnaste sees kanti enamasti samuti heinu, harvem kootud kindaid.
Uusasukatelt võeti juba varakult üle lammaste ja kitsede pidamine, mis võimaldas kasutada villa. Villasest lõngast kooti käpikuid, punuti ja kooti mitmevärvilisi paelu ja vöid.
Kootud kindaid on saamidele tuntud juba aastasadu. Neid kanti kaasas ka suvel, siis olid nad vöö vahel, kaunistatud randmepool allapoole. Oma lammaste villast saadud paksust lõngast kooti ka sukad-sokid, mis meestel ulatusid poole sääreni, naistel üle põlve. Villased sukad ja sokid asendasid osaliselt kingaheinu, mida siiski kanti jalatsites sokkidele lisaks.
Tähtis talvine rõivaese oli parkimata põhjapõdranahkadest pealiskasukas, mille karv oli väljapoole. See tõmmati üle pea selga nagu särk ja talle võidi vöö peale tõmmata. Pealiskasuka all kanti särki või põhjapõdravasika nahast aluskasukat, millel oli karv seespool. Aluskasuka peal võidi kanda ka kalevist jakki, naised võisid kasutada aluskasukat kleidi asemel.
Inarisaamidel oli suviseks pealetõmmatavaks rõivaks parknahast jakk, mida võiti kalarasvaga, et seda vettpidavaks muuta.
Varakamad mehed kasutasid pealiskasuka õlgade katmiseks karu-, ahmi- või põdravasikanahast katet, mis oli eriti omal kohal tuisuse ilmaga. Naistel oli sarnane riietusese kalevist. Hilisemal ajal asendati see keskaegsest Skandinaaviast Saamimaale levinud kalevist keebiga, mis oli varustatud kapuutsiga.
Naised võisid ümber kaela kanda „oravasabakaelust", mis valmistati paarikümnest oravasabast.
Kangastest rõivaste valmistamine algas Saamimaal keskajal, kui kaupmeestelt saadi kalevit osta. Edaspidi kooti ja vanutati kalevit ise.
Kalevist meestejakke ja naistekleite õmmeldi väheste õmblustega lihtsa pontšolaadse lõike järgi sarnaselt pealiskasuka lõikele, mis on Euroopas kasutusel olnud juba eelajaloolisest ajast alates. Hilisemal ajal hakati lisama külgedele ja tagumisele tükile vahesiile, nii et alumine osa laienes tunduvalt. Meestel ulatus vöötamata jakk allapoole põlvi, vöötatud jakk tõmmati vöö kohale kergelt puhevile. Jaki põues kanti väikseid tarbeesemeid nagu suitsetamistarbed, niit ja nõel, köietükid või koguni pikksilm.
Naiste plisseeritud alläärega kleit ulatus poole sääreni (1970. aastatel on naiste kleidid mõnikord miniseeliku mõõtu olnud). Utsjoe vanemad naistekleidid on triibulisest kangast pruunikaspunase pihikuosaga. Kleite võidi külma ilmaga kanda kaks tükki pealekuti.
Kui varasemal ajal olid peamised värvid valge ja hall, siis rikkamatel võisid jakid-kleidi olla punased, sinised, pruunid või rohelised. 18. sajandil kaunistati naiste piduliku kleidi kaelus tina-, hõbe- või villase lõngaga, rinnaosa kaunistasid kuldsed või kullatud messingrõngad, hõbedased lehekujulised ehted ja hõbedased kerakesed või kellukesed, nii et naiste liikumist saatis pidev helin.
Jakke on kaunistatud ka mitmevärviliste kalevist õlatükkidega, ribade, siilude ja paeltega. Jakkide valmistamiseks on 20. sajandil kasutatud peamiselt tumesinist ja musta kalevit. Näiteks olid nii inarisaamide kui ka lõunasaamide meeste jakid ja naiste kleidid sageli mustast kalevist, sarnanedes kaunistuste ja lõike poolest põhjasaamide rõivastusele. Siiski pole need ehispaelte ja ehetega nii rikkalikult kaunistatud kui põhjasaami rahvarõivad. Lõunasaami jakke ja kleite iseloomustab metall-lõngadega kaunistatud rinnaesine esitükk ja kõrgem kaelus.
Kangast särki hakati kandma umbes 1880. aastatest alates.
Nii meeste kui naiste peakatted erinesid piirkonniti märgatavalt. 1820. aastateni oli meeste suviseks peakatteks ümmarguse põhjaga pottmüts või varrastel kootud müts, mille asemele tuli vildist müts. Talvine peakate oli varem tõenäoliselt karusnahkne.
Põhjasaami mehe peakatteks sai nii suvel kui talvel kantav kalevist nelinurkne „neljatuulemüts", mis võis igas külaski erinev olla. Mütsi alaosa on karusnahast. „Neljatuulemütsi" mudel pärineb Ida-Euroopast, kust see jõudis põhjasaamideni vene kaupmeeste ja meremeeste vahendusel 19. sajandil. Rootsi Saamimaal levinud sirmiga tuttmütsi algne vorm oli veelgi vanem, pärinedes keskajast.
Kolta- ja koolasaami meeste rõivaste juurde kuulus ainult talvel kantav pealt neljakandiline ning koheva karusnahast äärisega müts, mille kujunemist mõjutasid samuti Ida-Euroopa eeskujud.
Naiste varasemad peakatted olid lõuendist tanud või kurrutatud mütsid, mida kaunistati siidpaelte ja hõbelõngaga. Omapärane oli „sarvetanu", millel oli umbes vaksakõrgune tugevasti etteulatuv ülaosa (selle moodustas mütsi sees olev nahast või puust tugi). Arvatavasti Skandinaavia algupära oleva „sarvetanu" kasutamine lõppes 1870.-80. aastatel, kui levis lestadiusluse äratusliikumine ja jutlustajad kuulutasid „sarvetanu" „kuradi sarveks". Pärast „sarvetanu" kadumist valmistati tanud mitmevärvilisest, tänapäeval peamiselt punasest kalevist, mis pealael meenutab kotti ja mille alumine osa on kurrutatud. Rootsi saamidel on tanu kaunistatud allservas pitsiga, Soome saamidel erivärviliste paeltega. Kaunistuspaelad valmistati varasemal ajal ise, hiljem osteti. Sõitude ajal kanti tanu peal veel teist, suuremat kalevist tanu, mille hiljem asendas villane kirju rätik.
Kolta- ja koolasaami naistel on veel 18. sajandi alguses olnud kasutusel pea kuju järgiv tanu, mida kaunistati siidi ja kullatud lõngadega. Hilisemal ajal on olnud kasutusel venemõjulised peakatted. Neiud kandsid viieteistkümnendast eluaastast alates kuni pulmadeni tohust alusel, punase kaleviga kaetud pärga (perevesk, pervesk), mis on tagant avatud ja paeltega kokkuseotud ning pärltikandi nööpide ja brokaadiga kaunistatud. Naine saab tanu (šamšad, samš) laulatusel. See on punasest kalevist, veidi etteulatuva ülaosaga ning rikkalikult kaunistatud geomeetrilise pärltikandi, portselannööpide ja kuld- ning hõbebrokaadiga. Lesed kandsid Karjala naiste peakatet meenutavat mütsi (pove(d)nik), mis oli tumedat, tavaliselt tumesinist värvi ja kaunistatud ainult pealael oleva lillelise hõbebrokaadiga. Naise- ja lesetanude peal võidi kanda venemõjulist mütsi (soarak), sõidu ajaks kaeti tanu punasest või sinisest kalevist ja rebasenahkse äärisega kõrvikmütsiga.
Põhjasaamide rõivastuse juurde kuulusid luust kaunistused ja hõbeehted. Luust ja hõbedast plaadikesi kasutati meeste laiade nahkvööde kaunistamiseks. Linna hõbeseppadelt telliti ehted: nii naistele kui meestele sõled jaki- ja kleidikaeluse kinnitamiseks, sõrmused ning hõbekaunistused meeste nahkvöödele. Naised võisid kanda ülestikku mitut hõbesõlge. Kui varasemal ajal järgiti hõbeehete valmistamisel keskajale ja renessansile iseloomulikke stiilijooni, siis aja jooksul hakkasid hõbesepad valmistama ehteid, mis vastasid saami tellijate maitsele, nii et saami hõbeehted on eristatavad näiteks Skandinaavia päritolu ehetest. Eriti populaarsed on läbi aegade olnud hõbesõrmused. Väikeste rõngastega kaunistatud hõbesõrmus oli pruudi kosjakink. Koola poolsaare saami naised kandsid sageli kõrvarõngaid, mida võidi kaunistada udusulgedega.
Kesk-Skandinaavia aladel elanud saamid kasutasid kaunistamiseks tinalõnga, mille valmistamise tehnikat tunti - tina oli „vaese mehe kuld". Tina- ja hõbelõnga kasutati laialdaselt jakkide ja kleitide rinnaesiste, kaeluste, mütside, vööde ja nahkkottide kaunistamiseks.
Skandinaavia saami naisel rippusid vöö küljes tupes pussnuga ja vasest või sarvest loomamotiiviga kaunistatud rõngas ning selle küljes luust või vasest nõelakoda, käärid ja sooneniidid. Mehe vöö küljes rippus samuti pussnuga, kuid põhjapõdrakarjustel võis olla ka nõelakoda.
Naiste kostüümi juurde on hilisemal ajal kuulunud õlgadel kantav pikkade narmastega siidrätik, mida hoidis koos hõbesõlg. Meeste kalevist jaki kaelusest pidi samuti paistma väiksem villane või puuvillane rätik, mida kanti aasta läbi ning mille ühte nurka kasutati raha ja vajalike tarbeesemete hoidmiseks.
Värvide, lõigete, kaunistuste ja erinevate rõivaelementide põhjal võib kindlaks määrata, millisest piirkonnast ollakse pärit. Jõukate põhjapõdrakasvatajate jaoks muutusid riietus ja ehted rikkuse ja sotsiaalse staatuse märgiks. Riietuse põhjal otsustati selle kandja isikuomaduste üle: kas oli tegemist tagasihoidliku või uhkeldava inimesega, hoolsa või hooletuga.
Tänapäeval on põhjasaami meeste pidulik rõivastus enamasti traditsiooniline, kalevist või nahast. Naised on säilitanud traditsioonilise kleidilõike, kuid võivad endale lubada eksperimenteerimist erinevate materjalidega, valmistades kleite näiteks valgest siidist või rohelisest sametist. Suvel kannavad naised traditsioonilise lõikega kleite, mille materjaliks on väikesemustriline puuvillane kangas. Nagu varasematel aegadel on ka praegu Saamimaa moepealinnad Karasjok ja Kautokeino Põhja-Norras.
Koolasaamidel olid materjalidena alates 17. sajandist vene kaupmeeste kaudu kasutusele tulnud villane kalev, linane ja trükitud sits. Meeste riietuses leidsid koha venepärane kaftan ja riidest püksid. 1890. aastatest alates võtsid mehed üle tavalise euroopaliku riietuse. Põhjapõdrakasvatajate riietuses säilis siiski pealiskasukas ja aluskasukas. 19. sajandil toimunud komide ja neenetsite sisserändega hakkasid levima külgeõmmeldud kinnaste ja kapuutsiga vöötatud pealiskasukas, mis kaetakse pealetõmmatava puuvillriidest särgiga, ning värviliste kangaribadega kaunistatud kõrged karvasaapad.
Naiste riietuses asendas varasema põhjasaami naiste rõivastele sarnaneva kalevist kleidi tõenäoliselt karjalastelt üle võetud pihikseelik (sarafan), mille all käis valge pikkade käistega pluus. 20. sajandi algusest peale oli kasutusel väikesemustrilisest puuvillriidest pikkade käistega pluus ja seelik ning põll. Tänapäevane naiste rahvarõivas on kujunenud eelistavalt heledaks ja ühevärviliseks. Traditsioonilise lõikega pluusid ja seelikud on enamasti roosades, rohelistes, kollastes ja helesinistes toonides siidist. On tehtud katseid taastada varasemaid kalevist meestejakke ja naistekleite, valmistades neid tumesinisest kalevist. Pidulikel puhkudel on naistel säilinud pärltikandiga kaunistatud tanude, neidudel vähemal määral pärgade kandmine.
PERE JA ÜHISKOND
Kuni 16. sajandini jagunes Fennoskandia põhjaosa saami külakogukondadeks ehk siidadeks. Koola poolsaarel kestis siidasüsteem kuni 1920. aastateni. Jahi- ja korilusühiskonna aegadest pärinevat külakogukonda on peetud üldse vanimaks inimühiskonna põhjamaiste oludega kohanemise vormiks. Kogukonda kuuluvate inimeste arv oli suhteliselt väike, sinna kuulus keskmiselt umbes kümme peret, igas peres oli viis-kuus inimest.
Siida, mille piire märkisid teatud maamärgid nagu tundrud, mäed või veekogud, moodustas omavahel tihedalt seotud perede ja suguvõsade ühenduse. Siida majanduslikuks aluspõhjaks olid talle kuuluvad jahi- ja kalastuspaigad, mille külakoosolek või külavanem jaotas suguvõsadele ja peredele kasutamiseks. Siida liikmeid käsitleti kohtu-, maksu-, usu- ja abieluasjades ühtse tervikuna.
Siidade vahel olid täpselt kindlaksmääratud piirid, mis olid kõigile teada, kuigi neid polnud maastikule maha märgitud. Naabersiida alale ei mindud isegi põdrajahi ajal, kuid kokku leppides võisid paar-kolm kogukonda võtta ühiselt ette jahiretki. Kui jahiretke ajal juhtus, et saakloom põgenes naabrite maale, siis kuulus maaomanikule saagist teatud osa.
Iga siida keskus oli talveküla, kuhu koguneti külmaks ja pimedaks ajaks. Talvekülas toimus siida ühiskondlik elu. Sinna tulid papid ja misjonärid, kaupmehed, maksukogujad ja riigi ametimehed. Talvekülas kogunes ka külakoosolek (kodakärajad), kus otsustati siida tähtsamate asjade üle. Kirikud ehitati samuti talvekülasse.
Siidasüsteemi tekkimisele võis kaasa aidata vajadus korraldada ühiseid püügiretki põtradele ja kobrastele. Ühist tegutsemist nõudis ka kevadine kalapüük ja rannaäärne vaalapüük. Varasemal ajal said kõik siida liikmed osa saagist, ka vanad, haiged, lapsed ja sellised pered, kellel polnud saata meest jahiretkele või kalapüügile, hiljem said teatud osa saagist need, kellel oli tõsine põhjus, miks neil ei olnud võimalik meest jahile saata. Laisad jäeti saagiosast ilma.
Varasema jahile spetsialiseerunud siidasüsteemi lagunemist 19. sajandi Skandinaavias mõjutasid uusasukate talupojakultuuri ja suurpõhjapõdrakasvatuse levik, samuti jahiloomade vähenemine ja 16. sajandil Jäämere rannikul elavnenud karusnahakaubandus. Koola poolsaarel säilisid siidad kõige kauem ja kõige algupärasemal kujul, kuna sealsete saamide poolrändav eluviis püsis suhteliselt kaua.
Pered elasid suurema osa aastast hajali oma suguvõsa maadel, mis enamasti asusid kalastuskohtade lähedal. Suguvõsa maad olid omakorda jaotatud perede kasutatavateks maadeks, mida võidi pärandada. Perede eraomandiks olid püünised, liikumisvahendid ja põhjapõdrad. Igal perel olid oma kevad-, suve- ja sügispaigad, mis olid valitud vastavalt kalade kudemisajale, jahiaegadele ja jahiloomade, hiljem põhjapõtrade liikumisele. Peatuspaiku võis olla ka rohkem, näiteks oli igal metsasaamide perel vähemalt kaks, kuid enamasti kolm kuni viis peatuspaika.
Koola poolsaare koltasaamide juures püsis külakoosoleku (norrös ehk sobbar) tähtsus kõige kauem. See tuli kokku kord aastas, mõne perekonnapea nõudmisel ka sagedamini. Külakoosolekul valiti oma esindajad kogu Koola poolsaare koosolekule, kus kord aastas koguti riigile minevat maksu ja lahendati küladevahelised tüliküsimused.
Skandinaavia saamidel kandis põhimõtteliselt samasugune nende elu korraldav institutsioon nimetust kodakärajad, mis tuli kokku umbes viis korda aastas.
Külakoosolekul esindas peret perekonnapea. Peremehe puudumise korral asendas teda lesknaine või täiskasvanud poeg. Isa või äia juures elavatel abielus poegadel puudus õigus koosolekust osa võtta.
Koosolekutel lahendasid suure autoriteediga vanemad peaaegu kõik tüliküsimused, üleastumisi karistati enamasti trahvidega (näiteks põhjapõdra varguse korral tuli kahjukannatajale kahju hüvitada, samuti trahviti võõrale maale elamaasumise või seal kalastamise eest). Raskete kuritegude lahendamine anti üle riigivõimu esindajatele (varasemal ajal võidi tapjaid ise surmanuhtlusega karistada või suuri põdravargaid külast lahkuma sundida). Külakoosolekul jaotas üheks kuni kolmeks aastaks valitud külavanem või vanemad siidale kuuluvad maad suguvõsade vahel. Jaotus sõltus suguvõsa suurusest ning maade jaotus võidi ümber vaadata, andes arvukamale suguvõsale suuremad maad ja kalastamiskohad ning piirates väiksemaarvuliste suguvõsade maakasutust. Enamasti oli siiski teada, millised maad ja veekogud teatud suguvõsale juba pikka aega kuulusid.
Koosolekul koguti makse ja otsustati küüdi korraldusse puutuvad küsimused, abielu või adopteerimise kaudu kogukonda uute liikmete vastuvõtmine ning kopra- ja kalapüügiga seonduvad probleemid.
Abielludes asusid pojad omaette elama, kuigi võidi jääda elama ka vanemate juurde. Kui vanemad pojad kodust lahkusid, pidi noorim poeg koju jääma ja vanemate eest hoolitseda. Abielludes said pojad teatud osa isa omandist ja ema kaasavarast. Ajapikku sai vanemast pojast perekonnapea, kuid noorim poeg päris isakodu ja puumärgi. On teada, et saamidel on olnud suurperesid, kus abiellunud vendade pered või isa ja täiskasvanud poegade-pojapoegade pered elasid koos, näiteks suuremas maakojas. Sageli võeti kasulasteks vaesemate sugulaste lapsi või võtsid vaderid orbude eest hoolitsemise oma hooleks.
Lapsed kuuletusid isale täielikult. Varasematel aegadel oli isal öelda viimane sõna laste abiellumise kohta. Isa suguvõsa peeti tähtsamaks, kuid abielluda oli näiteks koltasaamidel lubatud ainult ema suguvõsa liikmetega. Naiste asend perekonnas oli madalam, naised oli teatud mõttes „ostetud". Siiski on alati olnud tugeva iseloomuga emandaid, kes on pereelu juhtimise oma kätte võtnud. Naiste abi töö juures on alati olnud hädavajalik ning seetõttu on naised üsnagi võrdsetena meeste kõrval seisnud. Eriti paistsid nii majandusliku kui muu sõltumatuse poolest silma suurte põhjapõdrakarjade jõukate omanike naised. Võrdselt meestega võisid nad omada raha, põhjapõtru ja liikumisvahendeid, kuid neil võis olla ka oma koer, püss, püünised, paat ja võrgud-noodad ning neile võis kuuluda pool kojast.
20. sajandi alguses kirjeldas N. Haruzin koolasaamide pereelu harmoonilisena, rõhutades eriti saami meeste armastust oma naise ja laste vastu. Kõrvalekaldeid tavalisest perekonnaelust peeti sedavõrd märkimisväärseiks, et selliseid inimesi kirjeldati nende kohta tehtud lauludes.
Tavaliselt kuulus lõviosa perekonna omandist peremehele (põhjapõdrad, püütud linnud, karusnahad), perenaisele kuulusid lambad ja kogu käsitööga seotud omand, riided, kingaheinad, tööriistad, võrgud, sööginõud ja kaasavaraks saadud esemed ning pulmakingid. Pulmakingiks võidi mõrsjale kinkida ka paar põhjapõtra. Pere omand märgiti peremehe puumärgiga. Isa kojast lahkudes tegi poeg isa puumärgile väikese lisanduse. Omandit tähistavateks märkideiks on põhjapõtrade märgid, millest kõrvamärke peetakse tähtsaimateks.
Jõukamates peredes olid tähtsateks pereliikmeteks sulased, kes olid mõnikord aastakümneid sama peremehe juures teenistuses. Kui sulane asutas pere, võis ta jääda peremehe naabrusse elama, hoida oma põhjapõtru peremehe karjas ja abistada karjatamisel.
Rikaste Skandinaavia saami põhjapõdrakasvatajate juures on täheldatud teatud seisusevahet, kus rikkaid peetakse ülemateks ja vaeseid ja palgalisi alamateks.
Samas on rikkad suurte põhjapõdrakarjade omanikud olnud abivalmid tuttavate ja eriti sugulaste suhtes ning abistanud vaeseid, varustades neid põhjapõdralihaga vastutasuks väikeste teenete eest või lastes neil pikemat aega enda juures elada. Kui vaesematel peredel oli nälg varuks, ei peetud võõra põhjapõdra tapmist toidu saamiseks kuriteoks, kui omanikule sellest teada anti. Rändava eluviisiga pered püüdsid turvata oma haigeid ja vanu pereliikmeid, tasudes nende hooldamise eest mõnes paikselt elavas peres.
USK
Saamide ürgne usund oli loodususk (animism, šamanism). Selle asemele asus koos uusasustuse levimisega ristiusk.
Esimesed kirikud ja kloostrid kerkisid Skandinaavia saamide aladele juba 11. sajandil, idasaami aladele Karjalas ja Äänisjärve idarannikul 13. sajandil ning Koola poolsaarel 16. sajandil.
Skandinaavia aladel järgnes kiriklik misjonitegevus juba esimestele ümberasujatele hilisel keskajal, kuid enamasti ei püütud Skandinaavia saame keskajal jõuga ristiusku pöörata, sest kasulikum oli „paganlikke laplasi" mitmekordselt maksustada. Saamide ristiusku astumine oleks tähendanud, et neile oleksid laienenud kristlastele osaks saavad hüved ja õigused, kaasas arvatud õigus isiklikule vabadusele. Kui 1335. aastal keelustati Rootsis orjus, siis ei laienenud see otsus saamidele. Veel nii hilisel ajal kui 1540. aastal kirjutas hispaania humanist Damianus á Goes, et võimu juures olijad püüavad takistada saamide ristiusku pöördumist, kuna selles nähti ohtu oma õigusele saamidelt andamit koguda.
Saamide vägivaldne ristiusustamine riigi kaasabil toimus Skandinaavias peamiselt 17.-18. sajandil, mille taustaks oli terav võitlus luteri ja vene õigeusu kirikute vahel. Vastukaaluks mitmete õigeusu kloostrite asutamisele käis reformatsioonijärgsetel 18. sajandi alguse Rootsi ja Taani-Norra aladel pietistlik võitlus paganlusega, mida juhtis Thomas von Westen ja kus peamiste vastastena nähti saami nõidasid kui oma rahva vaimseid juhte. Koguti suur hulk nõiatrumme, mis põletati pidulikult tuleriidal. Samade seaduste alusel toimusid nõiaprotsessid nii Rootsile kuuluval Saamimaal kui Eestis. Positiivsete arengutena võib samast ajajärgust ära märkida esimeste koolide asutamise ning esimeste saamikeelsete raamatute trükkimise (1619 aabits ja lauluraamat).
Pärast reformatsiooni kuni tänapäevani on Skandinaavia saamide asualal valitsevaks usundiks luterlus. Skandinaavia saamide seas on tänapäevani palju lestadiuse usulahu järgijaid. Lestadiusluse alusepanijaks oli saami päritolu kirikuõpetaja Lars Levi Laestadius (1800-1861).
Vene õigeusk oli enne Oktoobrirevolutsiooni Koola poolsaarel kolta- ja koolasaamide n-ö ametlik usund, mõjutades tuntavamalt Petsamo kloostri mõjupiirkonnas elavaid koltasid. Tänapäeval on õigeusu järgijad peamiselt need koltasaamid, kes elavad Soomes ja Norras. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on misjonärid püüdnud Koola poolsaare saamide seas levitada nii õigeusku kui luterlust.
Saamide loodususundi, ainelise ja vaimse kultuuri aluseks on olnud hingestatud elus loodus, mille lõid ja mida asustasid vaimolendid. Loodust ei tohtinud kahjustada ega ümber muuta, sest see oleks tähendanud vahelesegamist jumalate ja vaimude tegevusse ja neid ei tohtinud solvata ega vihastada. Kui vaimolendeid vihastada, siis võisid nad kätte maksta, tekitades veetulva või metsatulekahju või kaotades põdrakarja. Jahi- ja kalasaaki peeti pühaks ning jahipidamisse ja kalapüüki suhtuti austavamalt kui muudesse tegevustesse.
Vanimad saami loodususundi ja püügikultuuri mälestusmärgid on kaljujoonised, mida saamide asualadelt on leitud tuhandeid. Peamiselt kujutavad kaljujoonised loomi, inimesi, venesid ning abstraktseid sümboleid.
Loodust võidi kasutada inimestele tarvilikel eesmärkidel, kuid selleks tuli loodusega suhelda. Vahendajateks inimeste maailma ning üleloomulike jõudude, vaimude ja jumalate sealpoolse maailma vahel olid nõiad (noaidi) ehk šamaanid.
Saami nõidade kuulsus on ulatunud kaugele üle Euroopa, olles tuttav teema ka eesti rahvausundis. Saamid ise on eriti vägevaiks pidanud Koola poolsaare nõidasid.
Nõid pidi haigusi ravima, ohverdama, ennustama, tagama jahi- ja kalaõnne, leidma kadunud omandi, eriti põhjapõdrad, mõjutama ilma, tõrjuma paha ja teada saama jumalate tahte ning saladused. 17. sajandi teadete kohaselt oli sellal šamaanide peamiseks ülesandeks loves olles laskuda alumisse ilma, et saata sinna surnute hingi ning otsida sealt haigeksjäänud inimeste hingi. Rännak alumisse ilma algas minekuga suure mäe juurde, mis sümboliseeris maailma keskpunkti. Usuti, et raskemaid haigusi, mille puhul inimesed langevad koomasse või on kõrges palavikus, põhjustab hingekaotus: surnud on varastanud inimeselt hinge, hoiavad seda allilmas vangistuses ega taha tagasi anda. Nõida abistasid raskel teekonnal tema abivaimud. Et haige hinge tagasi saada, tuli tuua ohvriande kas surnutele või manala naissoost valitsejale, kelleks oli Jabmeakka. Kergemaid haigusi raviti ravimtaimede või maagiliste toimingutega.
Šamaanil ei olnud erilist kostüümi, lovesse langemiseks võidi mõnikord kasutada abivahenditena kärbseseeni, leelist või alkoholi. Transiks valmistudes paastuti. Transsi langemiseks kasutas saami nõid peamiselt trummilöömist ja laulmist, kutsudes sellega appi oma abivaime. Abivaimudega nõu pidades oli nõid kergemas transis, hinge tagasitoomise retkeks vajas ta sügavamat kataleptilist transsi, mille jooksul nõid lamas otsekui teadvusetult.
Lovesse võidi langeda ka ilma abivahenditeta, kasutades ainult laule kas jumala või seida (vt pikemalt allpool) auks või lauldes erilisel, metsise hüüdu meenutaval toonil, kuid enamasti kasutati nõiatrummi (kobdas) ja sarvest valmistatud T-tähe kujulist trummivasarat. Ennustamiseks ehk arbumiseks kasutati metallrõngaid, mida vasarat lüües hüpitati trummile joonistatud kujunditel. Trummi kattev pargitud põhjapõdranahk oli jaotatud kolmeks osaks, mis sümboliseerisid ülemist, keskmist ja alumist ilma.
Nõiaks võis saada sünnipärase ande poolest, need inimesed õppisid haiguste põdemise kaudu. Samuti võis nõiaks saada isalt pojale edasiantavate või õpitavate teadmiste abil. Kõige vägevamaks peeti lendnõidasid, kes võisid liikuda tuulehoo või lindude-loomade kujul. Neist nõrgemaiks peeti lovesse langevaid nõidasid, kelle hing suutis liikuda väljaspool keha, enamasti looma või kala kujul. Kõige vähem vägevaiks peeti nõidasid, kes suutsid sõna jõul tuua tagasi varastatud asju. Arvati, et nõidu oli nii häid kui halbu nagu ka nende abivaimusid. Nõiad võisid end muuta lindudeks, loomadeks või kaladeks, et vabalt ringi liikuda kolmes erinevas maailmas. Nõidadel võis olla mitmeidki loomadest abivaime, keda nad mõnikord omavahel võitlema saatsid (enamasti põhjapõtrade kujul). Nõidade inimesekujulised kaitsevaimud olid „pühad ehk üleloomulikud inimesed" või „pühade tundrute inimesed", kes andsid nõu ja muutsid nõia vägevaks, kuid kutsusid ka nõia tema ülesannete juurde. Oma abilisi võisid nõiad pärandada ka järeltulijatele.
Trummi oskas teatud määral kasutada iga saami mees, kuid tähtsamatel puhkudel kutsuti kohale nõid. Kui asi puudutas kogu külakogukonda, siis tulid kohale kõik külaelanikud. Trummi on varasematel aegadel kasutanud ka naisnõiad, hiljem oli täisealistel naistel keelatud trummi kasutada, kuid naisnõidadel olid omad töövahendid: nuga, kirves, kivi, vöö.
E. Mankeri teadetel on Euroopa muuseumides säilinud 71 tervet saami trummi. Palju trumme põletasid ja hävitasid misjonärid.
Peamisteks ja arvatavasti kõige vanemateks jumalateks olid saamide jaoks Äike (Tiermes), Päike ja mitmesugused looduslikud objektid, mis äratasid tähelepanu oma vormi või värvi poolest (suured kivid, kaljud, kännud), mille üldiseks nimetuseks oli seid (sieidi) ja kus arvati elutsevat „Suur Püha" (Stuorra Passe, Norra ja Rootsi aladel Stuorrajunkare). Inimest meenutavaid kive kutsuti „kiviinimesteks". Kändudele võidi anda osaliselt inimese kuju või vooliti puust sambad ehk „puujumalad". Sompio aladelt on üles kirjutatud teade, mille kohaselt võis jumal olla kõige esimene asi, mida hommikul kojast välja tules nähti, oli see siis kivi või känd. Järgmisel hommikul nähti uut jumalat jne. Koltasaamidele oli Päike jumal, mida hommikul kummardades tervitati ja Päikese loojudes öeldi: „Jumalat pole enam näha." Päikesele on ohvriande toodud eeskätt põhjapõtrade hea käekäigu tagamiseks. Ohvriloomaks oli enamasti valge emane põhjapõder. Päikesele võidi ohverdada ka haiguse puhul, iseäranis kui tegemist oli meelehaigusega.
Äikest, mille nimetusteks olid ka Paijan ehk „See, kes on üleval," ja Äijih ehk Vanaisa, on ühendatud nii hantide ja manside taevajumalaga kui Skandinaavia Tor-jumalusega (sest ka saamide jumalal on vasar, millega ta halbu vaime karistab). Luteri usku Soome saamidel oli tema nimetuseks Ukko. Tiermese vibuks oli vikerkaar, noolteks välgud. Siiski on T. I. Itkonen avaldanud arvamust, et saamide Tiermes võis küll võtta üle teatud lisajooni skandinaavlaste uskumustest, kuid on siiski looduseilmingu ja selle haldjana saami uskumustele iseloomulik. Tiermes annab inimestele elu ja kaitseb nende tervist ning hoiab jahilkäikude ja kalapüügi ajal pahad vaimud eemal, seepärast peetakse teda eriti tähtsaks muude jumalolendite seas. Nõiatrummidel esineb Äike antropomorfse olendina, kes hoiab käes vasarat.
Äikese abikaasana austati Akkat, kellel olid omad ohvrikohad.
Päikese (Päeivi) uuesti ilmumist pärast südatalvist pimeduseaega on pühitsetud pidutsedes. Perenaine küpsetas jahust ning põhjapõdraverest ja -rasvast ümmarguse kaku ning sidus selle koja ukse kohale Päikesele ohvriks ning kogu pere tervitas Päikest joigudega. Selline kakk võidi siduda koja kõrvale kase otsa ka paar päeva enne Päikese taasilmumist.
Päikesele toodi ohvreid jaanipäeval ja sügisel, aga ka suvel, et rohi hästi kasvaks. Päikesele joonistati teatud pilt, mis ümbritseti põhjapõdrasarvedest „aiaga".
Laiemalt tuntud olid veel Tuulejumal ehk Tuulemees (Piegg-olmai), kes võis tuule abil juhtida põhjapõtru teatud suunas. Koltasaamidel on olnud tuntud Tuule-ema, nimetust kasutati eriti lõunatuule kohta.
Veejumala ehk Veemehe (Tšähtts-olmai) poole pöörduti jaaniööl koskede läheduses.
Tuntud olid veel naisjumalused Maddar-ahkku ja Wirku-Accha, keda on peetud laenulisteks tegelasteks soome mütoloogiast. Maddar-ahkku tähendas ka esiema ning see on muutunud tänapäevases keeles peamiseks tähenduseks. Wirku-Acchat austati kui jahiõnne andjat.
Seidas (sieidi, ka šihtti ehk hiis) arvati elutsevat seida jumalat või koha haldjat. Seida asupaika, mäge, tundrut, saart, neeme, allika ümbrust või koobast, peeti pühaks. Pühad võisid olla ka metsasalud ja suured seidapuud (kuused, männid, pihlakad). Varasemal ajal oli igal perel koja läheduses oma Äikesele või Päikesele pühendatud seid, hiljem oli külal või mitmel külal ohvripaigas ühine seid. Inimesekujulisi kive peeti eriti pühadeks, teisi kiviseidasid nimetati „pühadeks kivideks". Kiviseidad olid tavalisemad ja pühamad kui puujumalad. Kiviseida juurde ehitati lavataoline altar, puuseid võidi ka sellele lavatsile asetada, ümber laoti hulk põhjapõdrasarvi. Seida juurde viiv jalgrada kaunistati suvel kase-, talvel okaspuuokstega. Väikesi kiviseidasid võidi põdrasaaniga rännakule kaasa võtta. Puuseidad asetsesid saamide jaoks tähtsates kohtades nagu kalapüügikohtade rannal või elukohtades, nad võisid olla kas puud, mille alumised oksad olid maha võetud; käsitsi töödeldud puutüükad või puust postid, millele mõnikord anti inimese näojooned.
Saamid ei uskunud, et kivi- või puuseida ise võiks kuidagi asjade kulgu mõjutada, mõjutajaks oli seidas elutsev jumalus. Seid võis anda jahi- või kalapüügiõnne. Kui oli tegemist väikese kiviseidaga, kasutati seda arbumiseks ehk ennustamiseks, nimetades erinevaid kohanimesid ja kaaludes kivi käes: kui kivi oli kerge, oli see hea õnne märgiks, ebaõnne ennustades polnud võimalik kivi tõsta. Seidale toodi ohvreid teatud aastaaegadel ja pühadel või kriisiolukordades. Seida juures võidi ohverdada ka surnud esivanematele, manala asukatele jm. Ohvri tõi kas peremees, külavanem või nõid, kes määris seida põhjapõdra- või põdraverega ja karu-, kopra- või kalarasvaga. Ohvrianniks võisid olla ka paremad lihapalad ja rasv ning nahad sarvede ja sõrgadega. Kui oli tegemist ohvrilooma lihaga, siis keetsid ja sõid ohverdajad ülejäänud liha kohapeal. Kombeks oli lubada osa tulevast saagist seidale: põdrasarved, kalapead või suurim kala, kalastajad võisid anda heast loomusest ohvriks ühe neljandiku. Seidale ohverdati kadunud põhjapõtrade leidmiseks, tänutäheks, kui põdrad üles leiti, ja noorte põhjapõtrade ellujäämiseks. Seidakohast mööda sõites toodi ohvriks söödavat kraami, kui seda ei olnud, tuli anda kas sõlg või nõel. Uuemal ajal on ohvriandideks olnud ka raha ja tubakas.
Seidale ohverdamist peeti tähtsamaks kui kirikupühi, sest mängus oli nii maapealne varandus kui ohverdaja hing. Kodused pidid kogu südamest ohverdajaga kaasas olema, muidu võis juhtuda, et ta ei jõudnudki enam koju. Kui peremees ohvritalituselt tagasi tuli, siis sisenes ta kotta tagumise sissepääsu kaudu ja perenaine valmistas talle erilise rikkaliku õhtusöögi, sest ükskõik kui palju ohverdajad seida juures ei söönud, jäid nad ikka näljasteks. Naistel oli lubatud ohvreid tuua ainult teatud naisjumalustele. Üldiselt pidid naised ja täisealised neiud seidasid vältima, mida on seletatud ka sooviga naisi kaitsta, sest kuigi seid võis ka põhjapõdrakontidest või kalaluudest uued olevused luua, peeti teda karmiks jumalaks, kes nõudis täpset ja pidevat austamist. Seidakultust on nimetatud „siida poolt korraldatud perekondlikuks organisatsiooniks, mis aktualiseerub pere või klanni vanema tegevuse toimel eriolukordades" (J. Pentikäinen).
Omapäraseid kaljuseinu ja koopaid on peetud vaimude või „maa-aluste inimeste" elukohaks, kus tuli säilitada vaikust ja haldjale ohverdada. Pühadeks peeti ka teatud jõgesid, allikaid, koskesid ja selge veega järvesid (saiva), mis asuvad mägedes või orgudes ja kuhu ei voola sisse ega välja jõgesid ning millel on kaks põhja. Saiva-sõna on võinud tähistada ka magedat vett vastandina mereveele, koolasaamidel tähistab sõna lõuna- või edelakaart. Saiva-kultust on ühendatud saamide surnutekultusega.
Norra ja Rootsi saamidelt on jõudnud J. Schefferuse 1674. aastal ilmunud „Lapponia" raamatusse veel mitmeid jumalusi (Radien ačče, Horagalles, naisjumalused Sarakka, Uksakka, Juksakka ja Rana nieida), kes pole muudes Saamimaa osades tuntud, kuid kellest mõne puhul võib leiduda paralleel Siberi rahvaste, näiteks mansi jumaluste seas (saamide Maylmen ehk Varalden Olmai ja manside „Maailma Vaatav Mees") on olnud maailmakorralduse eest hoolitsejaks ja jumalate tegevuse ülevaatajaks, keda on peetud põhjagermaani- ning ristiusumõjuliseks hilisemaks tegelaseks, kes aga on endale saanud osa algupärasema Tiermes-taevajumala funktsioonidest. Sarakka, Uksakka, Juksakka juurde kuulub Madderakka. Kõigi nende naisjumaluste peamiseks ülesandeks oli inimeste ja loomade sünni eest hoolitsemine. Usuti, et Radien ačče saadab inimese hinge naisjumaluste kätte, kes kasvatavad emaüsas hingele liha ümber.
Peale jumalate oli saamidel suur hulk haldjaid, kes hilisemal ajal esinevad enamasti muinasjuttudes ja muistendites või kellega hirmutati vallatuid lapsi. Varasemate uskumuste järgi oli õhul, maal, igal kohal, ehitisel, salul, mäel, kivil, järvel, jõel või kosel oma haldjas nagu ka igal puul ja metsloomal. Haldjad elutsesid maa all, koja või tare põranda all, metsas, tundrus, vees ja õhus. Haldajate hulka on arvatud ka selliseid tegelasi nagu kummitused, painajad, katkuolend Ruto, lindude kaitsehaldjas, hiiglased, vanapaganataoline staallu, õnnelikku elu elavad „maa-alused" jm. Maa-alused (ulda, kufihtar) elavad maa all tagurpidi pööratud maailmas põhjapõtru karjatades üsna samasugust elu kui saamid, olles inimestest väiksemad ja väga rikkad. Mõnikord on neid ja nende suuri põdrakarju võimalik näha või kuulda ka maa peal, tundrutel. Inimesed võisid maa-aluste karja endale saada, maa-alused võisid saada ka abikaasadeks. Nad võisid aidata ja nõu anda, hoiatada, kaitsta ja lohutada, kuid vihastudes olla hirmutavad ja pahatahtlikud. Et neid mitte pahandada, tuli ausalt ja õiglaselt käituda, osata neid kõnetada ja vaikusest lugu pidada.
Skandinaavia saamid uskusid, et igal inimesel on kaitsevaim või haldjas, „teekaaslane" (farrosaš), kes võib vahel muutuda inimese ees (oudasaš) või taga (mannasaš) käivaks endeks ning kes võib inimest õnnetuste eest kaitsta, kuid ka surmasuhu viia. „Teekaaslane" on surematu, ta jääb maa peale ja võib päranduda lastele. „Teekaaslane" on inimese isand ja sellisena otsekohene, hoides alal inimese südametunnistust.
Nähtamatud loomakujulised abivaimud võisid olla mitte ainult nõidadel, vaid igal suguvõsal või igal inimesel, neid pärandati isalt pojale ja emalt tütrele, kuid teistele ei saanud neid loovutada. Abivaimusid nähti unes, ainult nõid võis neid ka ilmsi näha. Nad liikusid omanikuga igal pool koos, tema ees joostes või lennates.
Saami mütoloogias on nähtud mitmeid mõjutusi Skandinaavia mütoloogiast ja kommetest ning uskumustest, kuid palju vähem on uuritud saami usundite mõju Skandinaavia usunditele. Viimasest võib ära märkida Skandinaavias tuntud seidhr-kombestiku. Lisaks on saami usundite puhul eristatud muid kihistusi: Põhja-Euraasia rahvastega ühiseid jooni; selgelt kristlikke elemente ning ainuüksi saamidele omast.
KIRJANDUS
Aarseth, Bjørn 1992. The Sami - Past and Present. Norsk Folkemuseum. Oslo, 1993.
Aikio, Samuli. Olbmot ovdal min. Ohcejohka.
Aikio, S., Aikio-Puoskari, U., Helander, J. 1994. The Sami Culture in Finland. Helsinki.
Bryleva, Z. I. 1996. The History of the Kola peninsular Komi-izhemets. - Essays on Indigenous Identity and Rights. Ed. by I. Seurujärvi-Kari & U.-M. Kulonen. Helsinki. Pp. 157-169.
Carpelan, Christian 1984. Katsaus saamelaisten esihistoriaan. - Suomen väestön esihistorialliset juuret. Suomen tiedeseura 131. Helsinki.
Cultural minorities in Finland. 1985. An Overview towards Cultural Policy. Ed. by J. Pentikäinen and V. Anttonen. Publications of the Finnish National Commission for UNESCO 32.
Eliade, Mircea 1989. Shamanism. Archaic techniques of ecstasy. London-New York.
Haruzin, N. 1890. Russkie lopari. Izvestia Russkogo Imperatorskogo obshchestwa lubitelei estestvoznania, antropologii i etnografii. T. 56. Trudy Etnograficheskogo otdela 10. Moskva.
Itkonen, T. I. 1948. Suomen lappalaiset vuoteen 1945. I-II. Porvoo.
Itkonen, T. I. 1958. Koltan- ja kuolanlapin sanakirja. I-II. Lexica Societatis Fenno-Ugricae 15. Helsinki.
Jávorszky, Béla 1991. The silence of the Sámi. - Parnasso 7. Pp. 385-390.
Kiselev, A., Kiseleva, T. 1987. Sovetskie saamy: istoria, ekonomika, kultura. Murmansk.
Koltat, karjalaiset ja setukaiset. Pienet kansat maailmojen rajoilla. 1995. Toim. T. Saarinen ja S. Suhonen. Snellman-Instituutti A-Sarja 19. Kuopio.
Korhonen, Mikko 1981. Johdatus lapin kielen historiaan. SUST 370. Helsinki.
Kulonen, Ulla-Maija 1994. Saame kielikunnassaan. - Johdatus saamentutkimukseen. Tietolipas 131. SKS. Toim. U.-M. Kulonen, J. Pentikäinen, I. Seurujärvi-Kari. Pieksamäki, s. 87-100.
Lazarev, J., Paatsia, J. 1982. Sotsialnõje aspektõ žiznedejatelnosti na Kolskom severe. (Käsikiri).
Lehtola, Veli-Pekka 1994. Saamelainen evakko. Vaasa.
Lumisalmi, Erkki. 1996. The Skolt Saami Culture - From History to Present. - Essays on Indigenous Identity and Rights. Ed. by I. Seurujärvi-Kari & U.-M. Kulonen. Helsinki, pp. 126-130.
Nickul, Karl. 1970. Saamelaiset kansana ja kansalaisina. Helsinki.
Pentikäinen, Juha. 1994. Saamelaisten uskomusmaailma. - Johdatus saamentutkimukseen. Tietolipas 131. SKS. Toim. U.-M. Kulonen, J. Pentikäinen, I. Seurujärvi-Kari. Pieksamäki, s. 130-162.
Raidma, Mare 1982. Koolalaplaste pealisrõivad. - Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 31/2. Tallinn, lk 126-129.
Rantala, Leif. 1996. Saamõ Rossii segodnja. - Narodõ i kulturõ Barentseva regiona. Red. kollegia Tromsø, s. 56-62.
Rasmussen, Hans-Erik. 1996. Saamõ Kolskogo poluostrova. - Narodõ i kulturõ Barentseva regiona. Red. kollegia I. Bjørklund, J. Møller, P. K. Reymert. Tromsø, s. 48-55.
Robinson, Michael P., Kassam, Karim-Ali. 2000. Saamskaja kartoška: žizn´ sredi olenei vo vremja perestroiki. Moskva.
Roomet, Kalev 1982. Lapi ehitised. - Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateadused 31/2. Tallinn, lk 129-133.
Sámikultuvradoaibmagotti smiehttamus. Saamelais-kulttuuritoimikunnan mietintö. 1990. Komiteanmietintö 1985: 66. Opetusministeriö. Helsinki.
Sápmelaččat. 1993. Doammaheaddji: A. Solbakk. Sámi instituhtta. Karasjok.
Sarmela, Martti. 1977. Suomen maalait ja saamen oikeudet. - Suomen antropologi 2. S. 100-111.
Sarv, Marju 1990. Geat leat gielddasámit. - Sápmelas 6-7. S. 36-39.
Sarv, Marju 1993. Saamimaa on vanem teda valitsevatest riikidest. - Eesti Aeg nr 12.
Sarv, Marju 1994. Koola saamid - „Punase raamatu" rahvas. - Akadeemia nr 7. Lk 1529-1533.
Sarv, Marju 1996. Changes in the Social Life of the Kola Saami. - Essays on Indigenous Identity and Rights. Ed. by I. Seurujärvi-Kari & U.-M. Kulonen. Helsinki. S. 131-140.
Sarv, Marju 2002. Koola saamid. Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskuse üllitised 1. Tartu.
Sovinnolliset sopeutujat. Lapin maakuntamuseon julkaisuja 5. 1987. Oulu.
The Sami People. 1990. Sámi instituhtta. Karasjok.
Ushakov, I., Dashchinski, S. 1988. Lovozero. Murmansk.