Meelis Kihulase meistrikool. Õpipoiste tööde väljapanek
Näitus on ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuses avatud jaanuar–veebruar 2020.
Juba pea kaks inimpõlve on enamik meeste käsitöö traditsioonilistest oskustest kadunud olnud. Ühelt poolt on tinginud selle soov kõike arendada ja mehhaniseerida ning nii muuta meie igapäevaelu lihtsamaks ja mugavamaks. Teisalt põnevus, mis uute asjade väljamõtlemisega kaasneb.
Juba pea kaks inimpõlve on enamik meeste käsitöö traditsioonilistest oskustest kadunud olnud. Ühelt poolt on tinginud selle soov kõike arendada ja mehhaniseerida ning nii muuta meie igapäevaelu lihtsamaks ja mugavamaks. Teisalt põnevus, mis uute asjade väljamõtlemisega kaasneb.
Iseenesest on see tore. Aga sellega oleme muutumas käeliselt järjest enam kirjaoskamatuks – lihtne tööriist ei ole enam abivahend oskuste ja materjali vahel, vaid meie valmistatud abivahend kasutab ise tööriistu. Niisiis – me oleme loonud krati. Halenaljakas on siinjuures see, et isegi kratti ei valmista me enam ammu ise, vaid ostame selle poest, mille omakorda on valmistanud teised kratid.
Aga mis juhtub siis, kui krattidel töö otsa saab …?
Kuidas saada auk puitu, kui ei ole elektrit? Kumb on parem, kas kontpuu või toomingas? Miks on mõnikord kiilu kasutada kasulikum kui saagi? Kas ummik peab vett? Kuidas saada peitel teravaks? Jne, jne … Need on küsimused, mis sada või enam aastat tagasi oleks tekitanud kummastust.
Kolme aasta eest kohtusin ma Indreku, Silveri, Ronaldi ja Edgariga, kellele olen selle aja jooksul jaganud oma teadmisi ja oskusi. Ja ikka selleks, et meil oleks n-ö rehepappe, kellelt nõu küsida, kui masin-kratid liigselt võimu enda kätte hakkavad haarama.
Meelis Kihulane
jaanuar 2020