Eesti Vabadussõda. November 1918 – veebruar 1920
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
Jätkame Eesti Vabadussõja postiajaloo kogu sirvimist.
Sõjapidamise aineliseks toetamiseks tekkis riiklike ja omavalitsusasutuste kõrval aja jooksul ka ühiskondlikke organisatsioone. Eestis tegutses Vabadussõja ajal abiorganisatsioon Ühistöö, mis kutsuti ellu, et tsiviilisikud saaksid omalt poolt vabatahtlikult toetada vabadusvõitlust. Selle asutajaks ja juhiks sai Voldemar Päts. Ühistöö asutamiskoosolek toimus 8. detsembril 1918 Tallinnas ja organisatsioon levis oma osakondade kaudu kiirelt üle maa.
Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sealt hiljem haavatutele ja haigetele abi andmise, tegeva sõjaväe toetamise ja sõjapõgenike ning sõjavangide toetamise osakond. Neist moodustati valitsuse otsusega 18. jaanuaril 1919 iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis esialgu allus Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemale.
Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülemaks määrati 8. aprillil 1919 Eesti sõjameditsiini rajaja dr Arthur-Aleksander Lossmann. Arsti kutse omandas Lossmann Peterburi Keiserlikus Sõjameditsiini Akadeemias, mille lõpetas 1904. aastal.
24. veebruaril 1919 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Punase Risti põhikirja. Seltsi presidendiks valiti I diviisi arst Hans Leesment.
Sõjaväe tervishoiusüsteem Vabadussõjas pidi tagama 100 000-mehelise armee meditsiinilise teenindamise. Sinna kuulusid 27 haiglat kokku 8000 voodikohaga ning väeosade ja diviiside meditsiiniteenistused vahetu abi andmiseks rindel. Haavatuid paigutati ravile ka Punase Risti ja omavalitsuste haiglatesse, samuti erahaiglatesse.
Diviiside juurde loodi nakkushaiguste vastu võitlemise salgad. Evakueerimiseks töötas raudteedel 46 sanitaarvagunit. Sõjaväel oli Vabadussõja jooksul haavatute ja haigete sõdurite paigutamiseks 49 raviasutust, peale nende veel välisriikide nagu Taani ja Soome omad. Sõjaväe juhatusele allus seitse sõjaväehaiglat (kolm Tallinnas, kolm Tartus, üks Viljandis), kolm sidumissalka ja kolm „külgehakkavate haiguste vastu võitlevat lendsalka“ (üks iga diviisi juures), mis tegutsesid haiglatena, üks soomusrongide diviisi haigla, kolm sõjavangide haiglat (Rahumäel, Allikul ja Tartus), kaks sanatooriumi haavatute järelraviks Kuressaares ja Haapsalus ning üks evakuatsiooni- ja karantiinipunkt Tartus. Lisaks nendele raviti haigeid ja haavatuid sõdurid veel kümnes linnahaiglas – kahes Tallinna haiglas, Tartus, Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis. Punase Risti haiglaid oli üheksa (kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus, Viljandis), samuti oli Punase Risti sanatoorium Imastul. Veel raviti sõdureid kahes Tallinna ja kahes Tartu erakliinikus ning viies Tartu ülikooli kliinikus. Lisaks oli Sõjaväe Tervishoiu Valitsusel 500 voodikohta haigetele vangidele laagrite haiglates, haavatud vange raviti sõjaväehaiglates.
Vabadussõja vältel oli sõjaväe tervishoiusüsteemis 250 arsti, 60 proviisorit, üle 300 meditsiiniõe, ligi 700 velskrit ja mitu tuhat sanitari. Paljud staažikad arstid asusid vabatahtlikult sõjaväe teenistusse. Nende hulgas oli ka Lydia Koidula vend Eugen Jannsen, kes 70-aastasena juhatas silmahaiguste osakonda Tallinna I sõjaväehaiglas.
Ulatuslikku materiaalset abi andsid USA, Taani ja Rootsi Punase Risti organisatsioonid. Eriti märkimisväärne oli Ameerika Punase Risti abi, selle korraldamiseks loodi Tallinnas Ameerika Punase Risti osakond.
Näituse teises osas on välja pandud postitemplite jäljendid, mis olid kasutusel 4., 5., 6., 7., 8. ja 9. jalaväepolgu erinevates väeosades ja tervishoiuasutustes.
Head vaatamist!
Tööriistade realt infonupu alt leiab templijäljendi teksti (kursiivis), ajaloolist taustainfot ja selgitusi piltide kohta.
Näituse toimkond
Koostaja: Eve Aab
Konsultant: Ants Linnard, Postimuuseumi Sõprade Seltsi esimees
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja: Ivi Tammaru
Kasutatud kirjandus
- Eesti Rahvaväe 9. jalaväe polk, 16. jaanuarist 1919 –1. jaanuarini 1921. Tallinn: Kool, 1922.
- Eesti Vabadussõda 1918–1920. I–II osa. Vabadussõja Ajaloo Komitee populaarteaduslik väljaanne. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1937, 1939.
- Eesti Wabaduse Sõda XI. 1918 – II. 1920. Terwishoidline osa. Tallinn: Sõjaväe Tervishoiu Valitsus, 1921.
- Juhend Vabadussõja ajaloo materjalide kogumiseks. Eesti riikliku iseseisvuse võitlusajastu sündmuste kronoloogia 1917–1920. Tallinn: Vabadussõja Ajaloo Komitee, 1936.
- Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Vabadussõda 1918–1920. Tallinn: Eesti Ajakirjanikkude Liit, Rahvaülikool. 1930.
- Traksmaa, August. Lühike Vabadussõja ajalugu. Tallinn: Kultuurkoondis, 1939.
- Ühistöö Eesti riigi loomisel. Koost. Ed. Laaman. Tallinn: Tallinna Õpetajate Selts, 1927.
- 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Koost. Jaan Maide, Ernst Valdin. 6. Rahvaväe Polgu Sõjaväelaste Ühing, 1938.
- Eesti Arst 2008, nr 87 (2): 149−153.
Eesrinna Sidumise Salga Wanem arst / vapp
Eesrinna sidumise salka hakati formeerima 1918. aasta novembri keskpaigas ja see alustas tööd 28.11.1918 Tapal raudteekooli ruumides. Samas asusid ka 4. ja 5. jalaväepolgu ambulantsid. Kui vaenlane edasi tungis, viidi 20. detsembril 10–12 haiget ja haavatut üle Aegviitu Benckendorffi suvemajja ja 30.12.1918 Raasiku mõisa valitsejamajja.
10.01.1919 oli võimalik salk tagasi Tapale raudteekooli ruumidesse viia, sest enamlaste pealetung oli likvideeritud.
Eesrinna sidumise salka hakati formeerima 1918. aasta novembri keskpaigas ja see alustas tööd 28.11.1918 Tapal raudteekooli ruumides. Samas asusid ka 4. ja 5. jalaväepolgu ambulantsid. Kui vaenlane edasi tungis, viidi 20. detsembril 10–12 haiget ja haavatut üle Aegviitu Benckendorffi suvemajja ja 30.12.1918 Raasiku mõisa valitsejamajja.
10.01.1919 oli võimalik salk tagasi Tapale raudteekooli ruumidesse viia, sest enamlaste pealetung oli likvideeritud.
Wõru Punase Risti Haigemaja / +
Võru Ühistöö haavatute toimkond dr Lutsuveri juhatusel seadis sisse haigemaja kuni saja voodiga, kus töötas kolm arsti, üks velsker, neli halastajaõde ja kolm sanitari. Kuni 1.07.1919 oli selles haigemajas ravil 1102 haavatut ja haiget. Haigemaja anti üle 1.05.1919 Punasele Ristile.
Punase Risti haiglaid oli kokku üheksa: kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis, lisaks Imastu sanatoorium.
Võru Ühistöö haavatute toimkond dr Lutsuveri juhatusel seadis sisse haigemaja kuni saja voodiga, kus töötas kolm arsti, üks velsker, neli halastajaõde ja kolm sanitari. Kuni 1.07.1919 oli selles haigemajas ravil 1102 haavatut ja haiget. Haigemaja anti üle 1.05.1919 Punasele Ristile.
Punase Risti haiglaid oli kokku üheksa: kolm Tartus ja üks Valgas, Võrus, Haapsalus, Paides, Pärnus ja Viljandis, lisaks Imastu sanatoorium.
Sõjaväe Desinfektsioni Salk / No2
Desinfektsiooniga tegelesid väeosad enamasti ise. Ainult neil juhtudel, kus põhjalikumat puhastust oli vaja teha, näiteks taudide puhul, tulid väeosadele desinfektsiooni salgad appi. Desinfektsiooni salkadel on taudide vastu võitlemisel suured teened.
Desinfektsiooniga tegelesid väeosad enamasti ise. Ainult neil juhtudel, kus põhjalikumat puhastust oli vaja teha, näiteks taudide puhul, tulid väeosadele desinfektsiooni salgad appi. Desinfektsiooni salkadel on taudide vastu võitlemisel suured teened.
1 diwiisi külgehakkaw. Haiguste wastu wõitlew lendsalk / Kirjade jaoks
1. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti Narvas 22.01.1919. Esialgu tegeles salk nakkushaigete saatmisega Kreenholmi vabriku haiglasse.
1. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk formeeriti Narvas 22.01.1919. Esialgu tegeles salk nakkushaigete saatmisega Kreenholmi vabriku haiglasse.
1 diwiisi külgehakkaw. Haiguste wastu wõitlew lendsalk / vapp
1. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitleval lendsalgal oli kaks osakonda: Auveres sügelishaigete osakond 50 voodikohaga ja Rakveres külgehakkavate haigete osakond 50 voodikohaga.
1. diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitleval lendsalgal oli kaks osakonda: Auveres sügelishaigete osakond 50 voodikohaga ja Rakveres külgehakkavate haigete osakond 50 voodikohaga.
I Diwiisi Looma Laatsaret / vapp
1. diviis asus Narvas, loomalaatsaret oli Vaivaras.
Monument Põhjasõjas 1700. a. Narva all langenud vene sõjaväelastele.
1. diviis asus Narvas, loomalaatsaret oli Vaivaras.
Monument Põhjasõjas 1700. a. Narva all langenud vene sõjaväelastele.
1-se Diviisi looma laatsaret / Kirja pitsat
1. diviis formeeriti 21.11.1918. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Aleksander Tõnisson, kes oli ka Viru rinde ülem.
Kilingi-Nõmme.
1. diviis formeeriti 21.11.1918. Diviisi ülemaks määrati kindralmajor Aleksander Tõnisson, kes oli ka Viru rinde ülem.
Kilingi-Nõmme.
2-se diwiisi loomalaatsaret / vapp
2. diviis asus Tartumaal. 2. diviisi loomalaatsaret oli Tartus Vene 30.
Pühajärve kallas.
2. diviis asus Tartumaal. 2. diviisi loomalaatsaret oli Tartus Vene 30.
Pühajärve kallas.
3. Diwiisi loomalaatsaret / vapp
3. diviis asus Viljandi- ja Pärnumaal. 3. diviisi loomalaatsaret oli Viljandis.
Viljandi varemed.
3. diviis asus Viljandi- ja Pärnumaal. 3. diviisi loomalaatsaret oli Viljandis.
Viljandi varemed.
Warustuse Walitsuse Hobuste tagawara ja Laatsaret / Kirjade jaoks
Sõjaväe ülemjuhataja andis 16.01.1919 käsu asuda formeerima 2. ratsapolku, sõjaväekontrolli, suurtükivalitsust ja sõjaväe hobuste tagavaralaatsaretti.
Warustuse Walitsuse Hobuste tagawara ja Laatsaret / Kirjade jaoks
Sõjaväe ülemjuhataja andis 16.01.1919 käsu asuda formeerima 2. ratsapolku, sõjaväekontrolli, suurtükivalitsust ja sõjaväe hobuste tagavaralaatsaretti.
Sõjaväe ülemjuhataja andis 16.01.1919 käsu asuda formeerima 2. ratsapolku, sõjaväekontrolli, suurtükivalitsust ja sõjaväe hobuste tagavaralaatsaretti.
Warustuse Walitsuse Hobuste tagawara ja Laatsaret / Kirjade jaoks
Sõjaväe ülemjuhataja andis 16.01.1919 käsu asuda formeerima 2. ratsapolku, sõjaväekontrolli, suurtükivalitsust ja sõjaväe hobuste tagavaralaatsaretti.