Komi inimesed1 Komi inimesed 2 Asjad ja inimesed Surnute mälestamine Ehitised Esilehele Näitused Püsinäitus Lahtiolekuajad

KOMI HINGUS

Jahionn Ust-Kulomi rajoonis
Parma (Zurgan-nõrõs) küla lähistel.
Ülem-Võt^segda komid,
foto Art Leete 1996.

Näituse pealkiri on "Komi Hingus" seetõttu, et komid on eestlaste jaoks üks üsna kauge, poolemiljoniline rahvas (sürja- ning permi-komid kokku). Eestis teatakse komidest ehk, et nad on eestlaste kauged keelesugulased ning ei palju rohkemat. Eestlaste tegelikud seosed komidega on nii vähesed, haprad, et seda võib nimetada mingiks Hinguseks.

Eesti Rahva Muuseumi on soome-ugri rahvaste kultuuride kohta materjale kogund alates sajandi teisest kümnendist, seega umbes ERMi asutamisest peale. Tõhusamalt on sellega tegeldud aga alles alates 1960-test aastatest. Paljude soome-ugri rahvaste juurde on korraldatud hulgaliselt etnograafilisi ekspeditsioone. Komide sekka on aga jõutud suhteliselt harva.

1967. aastal käidi permi-komide juures, 1969. ja 1983. aastal i^zmakomide juures, 1976. aastal Sõssola ja Luzi komide juures ning 1989 ja 1996 Ülem-Võt^segda komide juures. Peale selle on vähesel määral uuritud ka Lääne-Siberis ning Koola poolsaarel elavaid i^zmalasi.

Seega on Eesti Rahva Muuseumis leiduvad Komi esemed, fotod, videomaterjalid, joonised ja kirjalikud andmed suhteliselt vähesed ning esindavad Komi traditsioonilist kultuuri katkendlikult. Sellinegi asjade seis põhjendab mõnevõrra näituse pealkirja. Väljapanek on Komi kultuuri nõrk imbumine, nõrgumine, kauge paiste ning kaja. Sõnaga - Hingus.

Praegune näitus on valminud ERMi ja Komi Vabariigi Rahvusmuuseumi koostöös. See koostöö on olnud küll katkendlik, ent samas pikaajaline. Paaril puhul on käidud koos välitöödel materjali kogumas. Komi kultuuri kajastav näitus oli ERMis esimest korda üleval 1973-74. al. Siis oli see koostatud täielikult Komi Vabariigi Rahvusmuuseumi kogude baasil. ERMi komi esemete kollektsioon oli tollal selleks veel lihtsalt liiga väike.

Ait, ehitatud 20. sajandi alguses.
Ust-Kulomi rajoon,
Pomösdini külakond, Võlgorti küla,
foto Heiki Pärdi 1989.

Ehitajate päeva tähistamine augustis 1996 Pomösdini külas Ust-Kulomi rajoonis, Ülem-Võtšegda komid,
foto Art Leete.

Ka seekordse näituse ettevalmistus on kulgenud muuseumidevahelise koostöö tähe all. Seekord aga katsetame ainult ERMi kogudega hakkamasaamist. ERMi kollektsioonis on 419 komi eset, tuhatkond fotot, pisut ka käsikirjalisi etnograafilisi kirjeldusi ja mõned välitööde päevikud. Märkimist väärivad ka Tallinna Kunstiakadeemia õppe-ekspeditsioonidel tehtud joonised, millistel mitmel puhul on fikseeritud etnoloogide poolt kahe silma vahele jäetud esemeid. Joonistega on ka pisut esindatud piirkonnad, kuhu muuseumitöötajad komide uurimisel on jõudnud üsna juhuslikult - Koola poolsaar ning Lääne-Siber.

Komide etnograafilised grupid

Kui räägitakse komidest, peetakse eelkõige silmas Vene Föderatsiooni Euroopa-osa kirdenurgas suurel territooriumil elavaid sürja- ehk põhjakomisid.

Osad sürjakomide tänapäevastest etnograafilistest gruppidest on moodustunud juba XVI-XVII sajandiks:

Võmi komid (jemvatas) Võmi jõe basseinis;
Alam-Võt^segda komid (evatas) väikesel alal Eva (Võt^segda) jõel Meogi ja Kokvitsa külade vahel, varasematel sajanditel olnud levinud ka rohkem lääne pool;
Luzi komid (luzsajas) Luzi ning Letka jõgede ülemjooksudel, praeguse Komi Vabariigi edela-osas;
Sõssola komid (sõktõlsajas) Sõssola jõel, eristatakse veel ka Alam- ning Ülem-Sõssola kultuurilisi piirkondi;
Udori komid (udorasajas) Mezeni jõe ülemjooksul ning Vaka jõe orus;

Ülem-Võt^segda tüdrukud
Jugõd-tõ-dor külast.
Pomösdini külakond, foto 1906.

Teised hiljem, alates 17. sajandist, komi asustuse levides ning segunedes:

i^zmalased (iz'vatas), kelle asuala on kõige spetsiifilisem komi kultuuripiirkondadest. I^zmalased on põhjapiirkondade tundrakomid. Palju on nende kultuuris mõjusid neenetsitelt. 17. sajandil omandati samojeedidelt põhjapõdrakasvatus, mida teised komide grupid ei tunne. I^zmalased arendasid põhjapõdrakasvatuse põhielatusallikaks, ilmusid suured karjad. Alul, eelmise sajandi keskpaigaks oli karjades kuni 500 pead, hiljem, 20 sajandil juba 2000 pead. Enne oli neenetsitel vähe kodustatud põhjapõtru, põhiliseks elatusallikaks oli metsikute põhjapõtrade küttimine. Alates 19. sajandist ränneldi Koola poolsaarele ja Lääne-Siberisse Obi basseini;

Ülem-Võt^segda komid (võlõsevasajas), kujunenud alates 17. sajandi lõpust. Asunud endisele manside asualale, segunend ka venelastega;

Pet^soora komid või Ülem-Pet^soora komid (petorasa), piirnevad i^zmalastega, Ülem-Võt^segda komidega ja venelastega.

Komide traditsiooniline kultuur

Jevgenia Karmanova (s. 1909)
oma majas pühasenurgas istumas.
Ust-Kulomi rajoon, Võlgorti küla, Ülem-Võt^segda komid,
foto Aldo Luud 1989.

17. sajandil kogu Põhja-Venes ja Komis traditsioonilise, korraga nii põllundusel, jahindusel kui ka kalandusel põhineva looduskasutuse kriis. Komide naabruses oli veel asustamata territooriume, kuhu sai välja rännelda. Nii ei tulnud komidel üle elada varasema kompleksse anastav-tootva majanduse krahhi ning uue intensiivsema süsteemi juurutamist nagu naabruses asuvatel Vene aladel.

Asustus levis aladele, mis olid vähem sobilikud maaharimiseks kui jahinduseks. Muutus liitmajanduse komponentide osakaal, struktuur iseenesest aga püsis 20. sajandini. Alates 19. sajandist vähenes jahinduse tähtsus aga siiski oluliselt.

Kalapüük oli traditsioonilises majandussüsteemis kolmandal kohal tähtsuselt peale põllumajandust ja küttimist, olles siiski üsna oluline tulundus.

I^zmalastele iseloomulikku, ent komidele tervikuna siiski erandlikku majandusharu - põhjapõdrakasvatust, on juba eespool mainitud.

Selline, mitmetele tulundustele rajatud Komi kultuur on väga kohanemisvõimeline.

Sürja- ehk põhjakomidest eraldi tuleb veel nimetada permikomisid. Nad on vähemalt poolenisti iseseisev rahvas, n.ö. subetnos. Näitusel on nemadki kaasatud, kuid nende osalemine on toimub justkui "kohakaasluse alusel". Eraldi näitust ERMi kogude baasil neist kokku panna ei õnnestuks. Permikomi esemeid on ERMi kogudes ainult paarikümne ringis.

Ristiusk levis Komimaal 14. sajandil ning traditsioonilises Komi kultuuris on sellel märkimisväärne seisund. Seegi tunnus - suhteliselt suurem õigeusu mõju - on eriomane just komidele, võrreldes teiste volga-permi haru soomeugrilastega. ERMi uurimisretkede ajaks (mis on toimunud alates 1967-st aastast) oli sellest küll järel vaid riismeid. Kirikuhooned on kasutusel võitööstuste, kultuurimajade, külanõukogude ja ladudena.

Anna Angunova (s. 1917)
istumas oma majas ahjupealsel.
Ust-Kulomi rajoon, Pomösdini külakond, Sordjõvi küla, Ülem-Võt^segda komid,
foto Aldo Luud 1989.

Pomösdini kirik, praegu kasutusel võitööstusena.
Komi Vabariik,
Ust-Kulomi rajoon,
foto Art Leete 1996.

Teisalt on aga ka suhteliselt vähe teada komide usundi ristiusu-eelsetest kihistustest. Seda hakati uurijate poolt tõsisemalt talletama ka suhteliselt hilja, ehk alles eelmise sajandi lõpust.

Komide eluala geograafiline asend ning tihedad kultuurikontaktid venelastega ei teinud neid piisavalt "eksootilisteks", et sattuda "märkimisväärsetena" varasemate aegade teadlaste ning rändurite kirjeldustesse.

Lühidalt kokku võttes - Komi kultuur on ajalooliselt levind tohutult suurele alale, erinevatesse looduskeskkondadesse, väga kirev ning paljude kontaktidega mõjustatud. Just sellisena - pealtnäha ilma sügavalt staatiliste ning eriliselt omaste, ürgsete tunnusjoonteta - ongi komi kultuur tegelikult väga omapärane. Ainult et see komide kultuurilise erilisuse täpne ning selge haaramine on küllaltki vaevaline. Sest see ongi ju mingi Hingus.

Komi inimesed1 Komi inimesed 2 Asjad ja inimesed Surnute mälestamine Ehitised Esilehele Näitused Püsinäitus Lahtiolekuajad

KOMI HINGUS

Komide etnograafilised grupid

Komide traditsiooniline kultuur

Art Leete, näituse kuraator

Komi inimesed 1 Komi inimesed 2 Asjad ja inimesed Surnute mälestamine Ehitised Esilehele Näitused Püsinäitus Lahtiolekuajad