Alates möödunud sajandi 1870. aastatest oli Kaukaasia
Musta mere rannik täis tipitud väiksemaid ja suuremaid eestlaste
kolooniaid. Püsivamateks Eesti kultuurikeskusteks kujunesid neist
1882. a. rajatud Estonia, Ülem-
ja Alam-Linda (1884), Salme
(1884), Sulev (1885) ja Punase-Lageda
ehk Eesti-Aiake (1886). Käesoleva näituse koostaja "avastas"
Kaukaasia eesti asustuse 1984. a. kevadel Musta mere rannikult läbi
sõites. Abhaasia looduse ilust lummatuna tekkis kohe soov ühendada
kasulik meeldivaga. 1984.-97. a. toimus üksteist ekspeditsiooni Kaukaasiasse.
Näitusel on ka pilte ekspeditsioonikaaslastelt Aado Lintropilt 1986.
aastast, Üllas Ehrlichilt ja Leeni Langebraunilt
1996. aastast ja Aivar Jürgensonilt 1997. aastast ning Aime Jakobsonilt
Sulevi külast. |
Vaade Sulevist.
Foto M. Mikkor 1996. |
| SULEV - metsaga kaetud küngastel ja
orgudes asuvad hajali suurte rohuaedade keskel eestlaste talud. Külateedel
hulguvad hobuse ja veisekarjad, mööda mäekülgi turnivad
vabalt karjatatavad sead. Sulevi inimesed on lihtsad ja külalislahked,
igas peres kaetakse võõrale teekäijale laud ning tihti
võidakse talle ka laulda või pilli mängida. Võib-olla
on sulevlaste avatud loomus päritud võrukatelt, kes peale Eesti
põhjarannikult väljarännanute moodustasid ühe mõjukama
rühma külas. Sulevit võib sisuliselt pidada viimaseks
eesti külaks Musta mere rannikul. 1980. aastatel kõnetasid
mind eesti keeles ka külateel kohatud armeenlased. Nad rääkisid
künnitööl ka hobustega eesti keelt. Veel 1995.-96. a. töötas
seal 12 õpilasega algkool, kus õpetati ka eesti keelt. Õppevahendite
ja raha puudusel suleti kool eelmisel aastal. |
Rudolf Hindovi krunt.
Foto Ü. Ehrlich 1996. |
| SALME küla asub Sulevist madalamal,
Musta merre suubuva Psou jõe vasakul kaldal, vahetult Vene-Abhaasia
piiri ääres. Küla esmaasukateks olid Kuusalu kihelkonnast
väljarännanud. 1980. aastail iseloomustas sealseid eestlasi eelkõige
asjalikkus ja orienteeritus turule. Kuigi paljud Sulevi ja Salme inimesed
on omavahel sugulased, on kahe küla vahel pidev nöökimine
- salmelased olevat ihnsad ja uhked, sulevlased seevastu vaesed ja laisad.
Praegusel ajal on salmelased geograafiliselt kõige soodsamas kohas.
Sõja taaspuhkemise korral loodetakse kibekähku üle jõe
Venemaale pageda. Pärast grusiinide põgenemist sai külas
valitsevaks armeenlastest elanikkond. |
Vaade Salmest, vasakpoolne küngas asub Venemaal, paremal on Abhaasia.
Foto M. Mikkor 1987. |
| PUNASE-LAGEDA e EESTI-AIAKE
asub teisel pool Vene piiri, mägedes. Looduslikult on küla maalilisim,
sealsed eestlased olid tuntud mägikütid. Eesti-Aiake jäi
sõjas puutumata, kuid sõja tõttu puudub sealsetel
inimestel võimalus oma Abhaasia poolele jäänud sugulastega
suhelda. |
Hobused Mzõmta jõe ääres.
Foto M. Mikkor 1996. |
Suhhumi ümbruse eesti kolooniatest oli silmapaistvaim linnast
mõnekümne kilomeetri kaugusel Kodori jõe kaldal asuv
ESTONIA, mille asutasid paremaid elupaiku otsivad
Samaara eestlased, neile lisandusid Krimmi eestlased ja Pärnumaalt
väljarännanud. Estonia oli jõukaim Musta mere ranna eesti
küla. 1910. aastatel ehitati seal telliskividest talumaju parkettpõrandatega,
õitses virsikukasvatus ja et turustus polnud kohe piisavalt arenenud,
söödeti virsikuid ka sigadele. Iga küla suurem kultuurisündmus,
näitemäng, sünnipäev , matus või kaklus leidis
kajastamist Eesti ajakirjanduses. 1980. aastatel oli paljudel peredel õuel
kaks kahekorruselist kivimaja, 1990. aastate alguseks, sõja eel,
valmisid mitmetel veel kolmandad ja veelgi suuremad majad. Õuesid
piirasid soliidsed aiad ja raudväravad, mis kutsumata külalise
jaoks vahel suletuks jäid.
Selles muidu vähem lahkes külas nautisin ma idamaist külalislahkust
Elviina Jakobsoni juures türgi-eesti perekonnas,
kus lõunasöögid olid 4-5-käigulised. Elviina mees
Osman Istep-Oglõ oli Türgist Venemaale põgenenud sajandi
algul. Nõukogude ajal, "Gruusia võimu" perioodil
võttis ta endale gruusia rahvuse ja nime - Iosava. 1996. a. kurtis
tädi Elviina, et kuna "mägede pojad" röövisid
talt matuseriided ära, ei saa ta nüüd ära surra. |
Kodori jõe äärde paistavad Gruusias asuvad Svaneetia mäed.
Foto M. Mikkor 1997. |
| Suhhumist umbes 5 km kaugusel asuvas ÜLEM-LINDAS
elas 1980. aastail veel vaid mõnikümmend eestlast ning eestistunud
lätlaste ja sakslaste järeltulijad. Valitsevaks oli mingrelitest
elanikkond, naabriteks kreeklased. Mulle räägiti, et Ülem-Linda
mees Julius Ruusalepp ostis hobuse mingreli, lehma armeenlase ja koera
venelase käest ning rääkis iga loomaga eri keelt, nende
"emakeelt". Ülem-Lindas tutvusin Salme ja Elmar Heimaniga
ning nende tütre Malle perega. Elmari emakeeleks oli läti keel.
1985. a., kui küsitlesin Salmet sünnikombestiku kohta, kandis
Malle viimaseid päevi teist last. Minu lahkumise päeval jõudiski
mahasaamine kätte. Kaks aastat hiljem, kui kohtasin Mallet uuesti,
kuulsin, et tütar Diana tuli ilmale kergelt,
mul olevat "kerge käsi", kuna mina kui võõras
olevat toonud kaasa kerge sünnituse. Tänaseks on enamus Ülem-Linda
kreeklasi asunud Kreekasse, mingrelid Gruusiasse ja eestlased Eestisse.
Raske voodihaigena elas Ülem-Lindas 1996. a. veel Juulius Ruusalepp.
1996. a. novembris pakkus Eesti Punane Rist abi toimetamaks Juulius Ruusaleppa
Eestisse minu koju mulle hooldada, kuna soovisin Punase Risti kaudu abistada
Juuliuse õde Helmi Torohveid. Ma ei tunne Juulius Ruusaleppa isiklikult,
kindlasti vajab aga vana mees abi. |
Kreeklaste kitsed kolhoosi maisikuuri trepil. Ülem-Linda.
Foto M. Mikkor 1987. |
| Ülem-Linda tütarkülas ALAM-LINDAS
elasid 1980. aastatel üksikud eestlased ja eesti-gruusia pered. Tutvusin
lähemalt svaan (gruusia mägihõim) Maroga abielus oleva
Heldur Aigro perega. Helduri kodune keel
oli gruusia keel ja Heldur ise rääkis eesti keelt gruusia aktsendiga.
Laste ametlikuks rahvuseks oli aga märgitud eestlane. Aigrote lihtsad
ja sõbralikud grusiinlastest naabrid tahtsid mu sõbrannale
Teijale kinkida kohalikku loodusimet suurt herilasepesa Soome kaasaviimiseks.
|
|
| Keegi gruusia noormees soovis minuga vestelda poliitikast
ning arvas lõpuks, kui ma poleks naissoost, oleksin ma Stalini laimamise
eest ammu nuga saanud. Üks lesknaine tahtis mind oma pojale naiseks.
Et veenduda mu sobivuses, viis ta mind eestlaste Koobakeste
juurde, kus peretütar Erna uuris kohvipaksu pealt mu hingeelu, olevikku
ja tulevikku... See on Musta mere rannikul igapäevane nähtus
ja ennustajate teeneid kasutavad ka haritud inimesed.
Koobakestega kohtusin taas juhuslikult 1996. a. mais Suhhumi linnas,
kuhu nad olid sõja ajal marodööride eest põgenenud.
Leena Koobakeselt kuulsin, et üht minu tuttavat eesti vanamemme olid
"mägede pojad" grupiviisiliselt vägistanud, misjärel
ta ise end üles poos. Heldur Aigro suri juba enne sõda, tema
pere põgenes aga üle Svaneetia mägede Gruusiasse. Koobakesed
ei julgenud juba paar aastat oma 5 km kaugusel asuvat koduküla külastada.
Leena Koobake palus mind - sa ole hea laps, mine vaata, kas meie majal
on veel katus peal. Alam-Lindasse õnnestus mul siiski minna alles
1997. a. aprillis. 20 dollari eest üürisime "sapika"
ja sõit läks lahti, kaasa võtsime vanaema Leena koos
lapselaste Richardi ja Leenaga. Kuid küla algusest kaugemale polnud
auto mööda mäkketõusvat lagunevat teed võimeline
sõitma. Vanaema koos lastega jäi külaserva ootama, kuni
Marika ja Aivar jooksujalu külas ära käisid. Oma teel ei
kohanud me ei röövleid ega isegi mitte ühtki hüljatud
kodulooma. Koobakeste majal oli siiski katus peal. Aigrote majapidamine
oli hävinud, elumaja varemeil lebasid reformvoodid, milles kümme
aastat tagasi mina ja mu sõbranna Teija olime maganud. Kooboltite
majas lebasid põrandal veel laialipaisatud lasteriided, perenaine
oli end üles poonud, peremees pages Estonia külla, nende grusiinlasega
abiellunud tütar Luisa põgenes koos perega Gruusiasse.
|
Heldur ja Maro Aigro maja varemed. Heldur on surnud, Maro koos lastega
põgenes üle Svaneetia Gruusiasse. Alam-Linda.
Foto M. Mikkor 1997.
Kooboltite maja seisab tühjana ja rüüstatuna, perenaine
poos end üles, peremees asus Estoniasse.
Foto M. Mikkor 1997.
|
| Alam-Linda eesti ja üldse inimasustuse võib
seega lugeda praegu lõppenuks. Perekond Koobakesed pöördusid
Eesti Migratsiooniameti poole palvega abistada neid Eestisse asumisel.
Vastuses lubati neid aidata, juhul kui neil õnnestub kuidagi ületada
Eesti riigipiir. Selles asi ongi, et ei õnnestu, Abhaasia välispasse
ei tunnusta ei Venemaa ega Eesti.
|
|
