Ettekanded

1. Kogumise rõõm, valikute raskus ja säilitamise kohustus

Riina Reinvelt

Vaata ettekannet

Loe ettekande teksti(pdf, 225 KiB)

Muuseumid on üks olulisemaid institutsioone ühiskonna kollektiivse mälu säilitajana ja kujundajana, tehes seda läbi oma kogude loomise, säilitamise, läbitöötamise ja saadud teadmiste tagasivahendamise ühiskonnale. Muuseum suhtleb ühiskonnaga läbi mitme kanali, millest kõige tuntumad on näitused, neile lisanduvad aga erinevad temaatilised programmid, infokandjad (trükised, filmid jm), kuid kindlasti ka muuseumikogud, millega töötades nii muuseumisisesed kui välised uurijad saavad luua uusi teadmisi, millele tuginedes toimub kultuuripärandi vahendamine avalikkusele. Seega on selge, et ilma kogudeta oleks ju kõik muuseumid ilma oma peamisest funktsioonist – kultuuripärandi vahendamisest.

Sellest lähtuvalt seatakse uue muuseumi asutamise järel sageli eesmärgiks kiire kogude loomine ja kohati võib kogumine toimuda ilma suurema valikuta, st kogutakse kõike, mis tundub muuseumi profiiliga sobivat. Mida vanem on muuseum, seda suuremaks on tema kogud paisunud. Teatavaid kuhjumisi võivad põhjustada ka ühiskonnas kehtivad ideoloogiad või erinevates muuseumikogudega seotud teadusalades valitsevad metodoloogilised suunad.

Varem või hiljem tuleb aga hakata tegema järjest täpsemaid valikuid, sest napib säilitamiseks vajalikke ressursse või selgub, et osade museaalide museaalne ja kultuurilooline väärtus on kaheldav. Valikute tegemine on aga alati raske, sest see nõuab otsustusjulgust ja vastutuse võtmist mitte ainult meie enda aja, vaid ka meie järeltulijate ees. Kas me oleme piisavalt targad ja mis võiks olla meie tarkuse lähtepunkt?

2. Kaasaja kogumine ja kogumine kaasajal Eesti Ajaloomuuseumis

Sirje Pallo

Vaata ettekannet

Loe ettekande teksti(pdf, 507 KiB)

1. Mis on kaasaeg?

Inimese seisukohalt võttes nimetatakse kaasajaks  tema eluajaga  samaaegset  ajajärku.

Kaasaeg ajaloo mõistes on aga hoopis teise tähendusega. Nimelt, kui me jagame praeguse ajaloo perioodi ehk lähiajaloo (algusdaatumiks  aasta  1918.) Eesti ajaloo seisukohalt suuremateks etappideks, saame:

1. omariiklus 1918.-1940.
2. nõukogude periood 1940-1991
3. iseseisvuse taastamine 1991-2011

Ajaloo mõistes on kaasaeg käesolev ajalooline etapp ehk siis aastad 1991-2011.

2. Kuidas jõuda otsusteni,  mida koguda, mida mitte?

Otsused formuleeritakse kogumispoliitikas. Otsuste tegemise aluseks on:

• Olemasolevate muuseumikogude analüüs.
• Ülevaade teiste muuseumide kogumistööst
• Poliitiline, kultuuriline ja majanduslik ülevaade kaasajast.

Näiteks Eesti Ajaloomuuseumi põhikogud saab jagada materjali alusel eseme-ja arhiivmaterjalide kogudeks ning lähtuvalt kogumispoliitikast:

1. kogudeks, mis kas enam ei täiene, täienevad vähesel määral ja juhuslikult ning milliste puhul me ei saa rääkida aktiivsest kogumistegevusest ning
2. kogudeks, mida on võimalik plaanipäraselt täiendada.

3. Mida kogub ajaloomuuseum kaasajast?

Ajaloomuuseum kogub näiteks kaasaja olmet endise Eestimaa kubermangu aladelt ning Tallinnast,  Eesti riigi poliitilist ajalugu (Eesti Kongress, Rahvarinne, parteide valimismaterjalid jne), kaasaja kodaniku isikudokumente.

Kasvab pabermaterjalide osakaal kogudes.

3. Kogude poliitika ja kogumispoliitika

Marju Reismaa

Vaata ettekannet

Loe ettekande slaide(pdf, 933 KiB)

4. Kogumispoliitika koostamise kogemustest Valga Muuseumis

Rain Soosaar

Vaata ettekannet

Loe ettekande slaide(pdf, 149 KiB)

Valga Muuseum töötas oma kogumispoliitika välja 2010. aastal ja see jõustus 2011. aasta mais. Protsessis osalesid direktor, peavarahoidja, teadur ja teadur-pedagoog. Kogumispoliitika koostamisel tugineti suuresti ICOM-i eetikakoodeksile ja oma praktilise töö kogemustele, ent kasutati ka museoloogiaalast kirjandust ning internetist leitud Eesti ja välismaa muuseumide kogumispoliitikaid.

Kogumispoliitika eesmärkidena sõnastati muuseumi igapäevatöö professionaalsuse tagamine ning avalikkuse teavitamine kogumistegevuse iseloomust ja põhimõtetest.

Seni on neid eesmärke õnnestunud saavutada vaid osaliselt. Seetõttu on vajalik kogumispoliitika edasine täiendamine ja parandamine.

Saadud kogemuste põhjal võib öelda, et toimiva kogumispoliitika väljatöötamiseks on vaja piisavalt aega, tunda hästi oma muuseumi kogusid, tugineda võimalikult palju varasematele igapäevatöö kogemustele, teha koostööd teiste muuseumidega ning eelkõige omada kindlat ettekujutust muuseumi tuleviku kohta.

Kui need eeltingimused täitmata, on mõistlik üksikasjalikuma kogumispoliitika väljatöötamine edasi lükata.

5. Väärtuste dilemma arhitektuuri musealiseerimisel

Leele Välja

Vaata ettekannet

Loe ettekande slaide(pdf, 3.7 MiB)

Arhitektuur museaalsel maastikul on mõnevõrra vastuoluline valdkond. Olulisimad arhitektuuri kandjad ja väljendajad on ehitatud objektid, mis on väärtuslikud eelkõige oma autentsel kujul ja algupärases asukohas. Nende säilimisel on olulisimaks võtmeks kasutuses püsimine, musealiseerimine on selles kontekstis üks ebasoovitavamaid arenguid. Olemasolevate füüsiliste arhitektuuriväärtustega tegeleb meil muinsuskaitse. Mis jääb siis arhitektuurimuuseumi pärusmaaks?
Arhitektuurimuuseumi olulisemad museaalid on projektid ja joonised, ajaloolised fotod jm arhitektuuriga seotud materjalid. Traditsiooniliste museaalidena saab käsitleda ajaloolisi makette ja mööblikogus olevaid esemeid, märksa vastuolulisem on küsimus jooniste ja fotodega. Kas nende väärtus seisneb neis endis või pigem infos mida nad kannavad? Kui objekt, mida neil on kujutatud, kuulub meie arhitektuuripärandi tippu, siis on ka seda kujutavad fotod väärtuslikumad. Või kui hoone on üldse hävinud ja meile ongi jäänud vaid selle kujutised? Muudab see seda kujutava museaali väärtuslikumaks?
Väärtuste mõõtmine on alati väga keeruline ja subjektiivne, esemeliste museaalide puhul ehk kohati lihtsam – vanuse- ja harulduseväärtus on antiigiturul selgesti mõõdetavad väärtused. Arhitektuuripärand ja sellega seotud materjalide väärtused on mitmekihilisemad ja ajas enam muutumises, peegeldades mh-s ühiskonna arhitektuuriteadlikkust.

6. Aardeleiud Müürivahe tänavalt.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogude kujunemine 90 aasta jooksul.

Ülle Reimets

Vaata ettekannet

Loe ettekande slaide(pdf, 9.8 MiB)

ERMi ehituse saaga on taas tähelepanu osutanud muuseumide kogudele. Seekord ehk teravamaltki kui iial varem. Turumajandus õitsengu nimel on muuseumitegevuse lemmiknäitajaks on käive ja omatulu, mille sisuks on külastajate arv. Rahuliku südamega pannakse ühele stardijoonele kõik see mees, nii need kelle kasutuses tuhanded ruutmeetrid näituse ja õuealasid, kui need kes toimetavad pisikestes –põnevates toakestes. Ja tulemus on ikka puhtalt matemaatiline – kellel suurem number, see saab ordeni.

Selles kirglikus numbrite austamise tuhinas kipub vist ununema muuseumi sisu: mis siis ikkagi on muuseum?

Muuseum kogub, uurib ja säilitab inimese ja tema elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtusega asju teatud ainevaldkonnas ning korraldab nende üldsusele vahendamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel.

Nii et, kogub, uurib ja säilitab.

Ometi tekib aeg-ajalt  poleemikat muuseumide kogude temaatika – mida nad koguvad?  Kui palju ometi on neid õllekappasid vaja? Põder ja potikillud? Aga Euroopas kogutakse hoopis vähem, või mis? Miks on vaja nii suuri hoidlaid? Tuleks ju koguda ainult väärtuslikku. Ükski geenius ei loo vaid šedöövreid, ta ka visandab, kavandab, eksib ja parandab. Kuidas otsustada, kes tänastest suurnimedest ka 50 või 100 aasta pärast suured on?

Mis siis ikkagi on kultuuripärand, kuidas see kujuneb ja kas me oskame seda hinnata?

70-ndatel Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi heliplaatide kogus läbiviidud inventuuris märgiti ühe vana heliplaadi seisundiks väga halb, soovitav muuseumikogust välja arvata.

Jääb vaid õnne tänada, et mingil põhjusel seda ei tehtud - täna esitleme suure uhkusega seda museaali Eesti vanima heliplaadina.

Oleks ehk viimane aeg ka muuseumitöötajatel endil selgeks teha, mis on museaal ja mis muuseumikogu.

Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi.

Muuseumikogu on muuseumis asuvate museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi.

Mis on kultuuriväärtus, kuidas see tekib ja kaob, või kuidas? Kui veel kümme aastat tagasi häiris muuseumitöötajaid Muuseumiseaduse punkt, mis lubas muuseumikogust välja arvata museaali, millel puudub kultuuriväärtus. Kuna jäi selgusetuks, kuhu, kuidas ja mis asjaoludel võiks museaali kultuuriväärtus kaduda, sai see punkt Muuseumiseadusest välja võetud. Nüüd on tekkinud uus poleemika, et muuseumikogudes on suurtes kogustes väärtusetut prahti? Kuidas nii, kus on siis muuseumitöötaja professionaalsus, millest ta lähtub muuseumikogu täiendamisel? Kas traktoristi päevik on tõesti väärtusetu museaal või on küsmus hoopis muuseumitöötaja teadmistes? Mis juhtub siis, kui kogusid asuvad nö puhatama ebapädevad inimesed?.

Mida koguda ja kuidas kujundada muuseumikogu, et kajastada ainevaldkonda kui tervikut?

Näiteid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogumistöödest läbi aastate.

7. Kultuuripärandi ümbermõtestamisest

Heiki Pärdi

Vaata ettekannet