Topograafiline arhiiv

TA

Topograafilises arhiivis hoitakse välitööde päevikuid ja reisimärkmeid alates muuseumi asutamisest 1909. aastas. Need sisaldavad kogumismatka teekonda, st läbikäidud külasid-talusid, kohalike inimeste suhtumist korjajatesse, teavet saadud ja saamata esemetest, legende ja jooniseid esemetest, üldisi etnograafilisi tähelepanekuid kohalike inimeste, kommete, suhtlemise, rõivastuse, olustiku, looduse, ehitiste jm kohta.

Topograafiline arhiiv on süstematiseeritud kihelkondade kaupa. Lisaks Eestile ja eesti keelesaartele on välitööde päevikuid ka soome-ugri aladelt.

Kõrvuti etnograafide ja muuseumitöötajate ning etnograafiaüliõpilaste välitööde päevikutega leidub kogus ka mitmete kunstnike ja kultuuritegelaste välitööde muljed. Viimased osalesid eriti aktiivselt kogumistegevuses muuseumi loomise järel enne I maailmasõda.

Näiteid topograafilisest arhiivist:

• "On ka neid kohtasi, kus põlgusega vanade mälestuste peale vaadatakse. Nii rääkis keegi peretuttav, et 200aastase kirjatud kapi sellepärast olla ära põletanud, et neil käia noored inimesed ja vana asi olla väga inetu. Teises kohas pajatas keegi vana eit, kellel üks õllekann oli: "Kuidas niisugused ilusad poisid julgevad seesugust kraami korjata, säratse kannuga ei julge te külast läbigi minna, teile jookseb kohe keegi kõblaga järele."
  (TA 5: Kampus ja Kuriks, Rannu, 1910).
• "Vastutulek rahva poolt oli võrdlemisi väga lahke, kuigi paljudes kohtades ka umbusaldusega pääle vaadati, aru ei saadud, mis tähtsus vanavaral ja selle korjamisel on, Elistvere vallas Läti talus ei lastud õuegi. Vanavara olla seal palju, kuid pererahvas usub nõidust ka kardab kurja silma. Üleüldine mulje jäi, et Äksi vast üks haritum kihelkond ja sellepärast ka vanavarast vaene, sest et meie haridus ei õpetanud rahvale enesest, kodumaast ja emakeelest lugupidamist"
  (TA 63: Marie Heiberg, Äksi, 1912)
• "Iga[küla] - kõige suurem küla Muhus, tuletab vene külasid meelde oma kokkukuhjatud hoonetega, suur kaev keset küla, kust kõik vett võtavad. Paar kiiget, õhtuti noored kiigel. Poisid kiiguvad, tüdrukud istuvad. Tüdrukud, nagu siin, nii ka igal pool Muhus, kannavad lihtsaid rätikuid peas, nii et nad rohkem vanaeitede moodi välja näevad, kui noorikud, kel kenakesed tanud alati peas. Lühikesi juukseid kantakse noorte hulgas päris vähe. Vanemad peale 40 kannavad veel neid. Käiakse ka kuskil jalutamas: tüdrukud ees omaette, poisid sammu 10 järel, omaette nagu venelasedki. Amüseerimist ei näikse veel tekkinud olevat. Naist võetakse ikka vana kosjapruugiga - päris tundmatu mees tulla äkki sisse - kosja ja rääkida ennast umbes päeva jooksul vanade ees klaariks"
  (TA 203: Jans, Muhu, 1920)
• "Proua Piht (kooliõp.) annab süüa - seeni. See proua on mulk - sööb seeni. Saarlased seeni ei söö. Neid vedeleb metsades mis hirmus. Jälle üks asi, mida annab uurida. Lugu aga seisab vist ses, et nad veel nii kaugele pole "jõudnud". Siin käiakse alles esiisadest pärandat kõvade reeglite järgi ja ebausk ei luba suurt neist kõrvale kalduda. Igal päeval näituseks on oma "menu" ammust ajast kindlaks määrat. Seeni ses "menus"ei ole. Nii siis - pole tarvis. Pealegi on saarlasel kui alles alamal astmel asuval olevusel kõva karja instinkt: keegi ei võta omapead midagi ette. Keedaks seeniga näljaga, aga, nät teised keegi ei põle keetnud ega keeda."
  (TA 203: Jans, Muhu, 1920)
• "Ja, võib olla, oleks pidanud päevaraamat teist moodi kirjutatud saama. Ma ei tea. Ma kirjutasin mis mulle ette tuli ja huvitas vahest kolm neli päeva pärast seda (muljed peavad enne küpsema). Nojah olen omaga läbi. Põle suve näinudki selle korjamisega. Muhu suvi? Kes neid muhulasi või Muhu suve vahib? Muhulane vaatab kudas pilved käivad, kas tuleb vihma, kudas hein kasvab, et kevade oli külma, siis arvab, et palav suvi saab olema, arvab, et heina saab selle tõttu "ühe jooniga" ära teha ning ei võta teisa töid vahele. Keegi ei vaata, kudas siin saare peal palavuses vahest kadaks higistab. Higistab nimelt ja paisub rohetades ja ilutsedes. Kadakeale näikse see kuumus hea olevat, kuna kõrval maa praguneb ja rohi tuhaks kõduneb. Ja kui tuulelehk jookseb vahest üle nende kadakapõõsaste tõmbuvad heameelega seda higihaisu ninasse. Tuleb meelde kadaka marja viin. Jah kadakas on siis peremees. Igal pool ta kikerdab kivi otsas ja kivi aia otsas. Ei karda leili ega külma. Kivi on ajast kärniliseks jäenud, vesi tungib augukestesse, jäetab seal ja lõhub kivi - terve Muhu on neid kiva täis - kärnilised, tuhmis paed, aga kadakas! Ah kui vast mõni üleannetu poiss paneb kadakapõõsa põlema aga seesuguseid poisse o Muhus vähe. Loomad söövad rohu puudusel tema latvu, aga seda ilusam ja paksem ta on. Ja jah kui kurb ja kõle näeks suvel Muhu nõmm kui kadakat ep oleks tema selga katmas oma vatiga.' Teine kadakas Muhus on Muhu naine. Kas temagi ei kasva pae peal. Iga teise naise juured kuivaksid pea siisnel pinnal. Aga tema saab läbi - Teda ei murra ükski kuumus ega pakane. Külmavereliselt liigub ta oma põleva seelikuga ja roosiliste - ah nii roosade roosiliste sukkadega, siin nälja maal, kui ei oleks midagi iseäralikku. Just ikka kui kadakas - Ja tema süda? Teie teate missuguste keerude ja sõlmede taga on kadaka süda. Ja kes on võõrastest teed leidnud Muhu naise südamesse? Ei keegi. Ehk kes on seda näinud. Ta näitab teile oma juurikaid - oma käsi, mis soonetades kirjatud särgi käisest välja tungivad ja nii suured on kui tööjumalannalgi. Käsi ongi tema süda. Südant kui seesugust temal ei olegi, seda pole temal tarviski. Käed täidavad täiesti südame kohuseid niipalju kui neid Muhus siin on. Käed liiguvad alatasa, ilmlõpmata, kui südagi. Näe - hobune jäi saha ees seisma, kas naise käed saha taga seisavad? Ruttu, ruttu lükkavad sõrmed lõnga varraste peale. Käed ei tohi seista. Hobune ei seisa enam, sukk ripub sahakäe pideme küljes, käed juhivad sahka nüüd, silma viiskümmend on sukal juures. Ja ikka nii kiriku teel, kirikuski, öösel unes. Sina "väljamaalane" kes sa ehk tahad tundmusi neist kätest otsida, jäta see tegemata, käed neid südame kohuseid ep kanna. Mis tundmusi sa otsid siit?! Kui sa tahad, võta käed, vii kodu, las rõhtavad, neid just ka ei keelata, küll sa näed, kuidas need tundmuseta käed sulle viimaks meeldima hakkavad, rohkem kui ükski tundmusterikas süda. Need ep loovad sulle ennem õnne ja paradiisi koda. Need käed tuksuvad surmani sinu heaks ja sinu kätte heaks. Sul pole vaja neid sundida, sul pole vaja sõna rääkida, nad peavad juba liikuma. Kui nad seisma jääksid, siis sureb küll Muhu naine. Kas Muhu naine vahest põeb, või on aher? Pole kuulda olnud. Kas on muhu naine venitanud ennast palki vinnates? Kas kadak murdub vahest kui lepp? Ei Muhu naine lase ennast masendada. Näe heina aeg on käes, naine on vikati teravaks ihunud, laseb mehel ennast heinamaale nüüd kaasa võtta. Uus seelik on tal seljas, uus aluspõll ees ja uus tanu peas - sedaviisi ehitult käiakse heinamaal. Ja mis ta niidab seal kaks-kolm kõrt jussi maa peal. See on kirbu kurnamine. Aga Muhu naine niidab rahulikult, uhkeldades oma mundriga kesk kivi ja pähal puu põõsaid. Küllap need käed teevad rohtu. Seda olen ma sel suvel siin Muhus näinud. Tähendab siis - kadakapõõsaid, naiste hiigla käed ja veskid. Veskid. Vahest kui tuulepuhang üle saare käib, jookseb igaüks jahu jahvatama. See on üksta puhas - kas öösel või päeval, sest jahust on alati puudus. Vahest kostab läbi une veskite jagin: küla on jalul, ükski vist ei maga. Need väetid veskid ei jõua iialgi niipalju jahvatada kui inimesed söövad leiba ära. Söövad mehed, neistel ei ole aega. Jaa need musta räästa pesad peavad iga tuult varuma ja usinasti tiibadega vehklema. Vahest kui hea tuul, olen neid vaadelnud, - nad vehivad nii suure vihaga kui tahaksid nad kas nüüd või ei iialgi inimeste lõpmatu soovi ära täita ja siis seisma jääda. Kiva. Neid on siin nii palju et ei pane tähele. Unustasin ära. Aga olgu kivid, olen ära unustanud, et ma kaks päeva kokku olen jutustanud. Muhust. Üleüldse sain mulje, et siinne mees lodev mees on, kes tööd teeb iseenesest väljakujunenud kõva töösunduse peal. See omavaheline distsipliin hoiab mehi koos, aga igaüks tahab siit välja saada, vihkab teist, keda arvab parema elu peal olevat, püüab õigustatuna nöörida teist, siunab selle tõttu praegust aega ja valitsust, kes kurnab ja tööle paneb (enne seisis töö enamasti Meemelist piirituse veos). Naised ei siuna, rühivad aga tööd teha ja on võrdlemisi hään meeleolun. "Kes on pantu orjama, tu orjaku hää meeleka". See meeste protestivaim avalduub õige kurioosilt. Paljude pojad teenivad alles sõduritena E.W.R. sõjaväes. Isad ütlevad: mis neist noortest meestest peaks kinni hoietama, et ei lasta kodu tööle, saatku vanad soldatiks - praega on rahu - vanad võivad seal küll köönida." õige hirmsamad on maksud. Tulumaksu lehed tulid. Seal on väljaminekud kästud üles panna. Mehed arvavad kõik, et juhtu väljamineku eest on ka maksta. Et selle eest, mis peldiku lastud, tuleb teps nüüd maksta. Siin ei ole nali ette toodud. Muhulane lehti ei loe ega usu. Kuulujutt on palju erutavam ja uskumapanevam. Palju kordasi on siia Muhku juba sõja kuulutused tullud, paljud korrad on Tallinna revolutsioon olnud. Muhulane võõraid ei usu. Iga võõras on nuuskur, iseäranis vanavarakorjaja. Aga "sõnumi" võtab ta iga ühe suust tõena vastu. Olgu siis nuuskur või kes. Olen kordi kimpus olnud inimestega kui parun ja ikka kui nuuskur… Tuli ette et inimene kes mind juba kirikuõpetaja kaudu tundis ja minuga kaunis kaua "sõber", viimaks ka usaldavalt küsis "Ega te ikka selle va risu korjamise pärast siia sõitnud küll teil ikka mõned tähtsamad asjad on, mille pärast te vaeva näete ja te ikka veel teise parema palga saate kut see o mis teile Museumi poolt antakse". See on väga paha asi. Sest see hoiab ka kirikuõpetajaid vanavarakorjajast eemale. Nad ei taha kudagi sind aidata, kõik peab ise tegema, kuna siin teine kord k-õpetaja autoriteeti kibedasti tarvis. Kardavad et rahvas hakkab süüdistama neid nuuskuritega kaasatöötamises. Pealegi tuleb neil käia sinna ja tänna õlut joomas. Nina all on nad õpetajad viisakad vabandavad endid igapidi aga rahvaga kokku puutudes vastavad nad pärimiste peale minu kohta õige erapooletult. See olla üks vanavarakorjaja. Käib siin ringi… ja ei ütle heameelega et see vanavarakorjaja omad värgid tema juure tõi ja kortrit palus. Nad katsuvad kudas rutemini kaelast ära saaks. Kardavad kuradid oma "õllevahekorra" pärast. Ma tahan nende juures selle tasuks tublisti süüa ja mitte maksta. Üks õpetaja tuli ise selle mõtte pääle. "Ma söödan Teid hästi ja siis te korjate minu eest ka vanavara. Ne neh."
  (TA 203: Jans, Muhu, 1920)
• Üle Orissaare silla. Ahah: üks neiu vilistab põllul - hea märk. Rehkendan et nad ikka nii eest ära ei jookse kut Muhus. Sõidan esiteks Pöidele välja. Vastu tuleb tamme metsa, teine paksu pähkliku. Ikka suurema maa värk (Muhuga võrreldes): Ka rohkem avarust. Aga rahvas? Lähen süüa küsima. Näen kohe ära, et ei keela. Et võõrast aidata" see komme näikse kohe sügavam olevat kui Muhus. Ta on ka võeraga rohkem läbi käinud. Ag mustad on saarlased olgugi et uhked ei ole kui muhulased. Näol vaevatud ilme. Naised nigelad. Ei ole seda priskust ega karutugevust mis Muhu naistes ja lohakamad ei ole seda korda ei tehta seda sunnitööd mis Muhus. Üleüldse elatakse halvemini kui Muhus olgugi et maa näikse parem olevat. Tundub siin süüdi olevat ka palju saarlase hingeala mis muhulase omast kaunisti lahku läheb. Saarlane on hulga leplikum kui muhulane. Saarlane lepib halva söömaga, kortliga ümberkäimisega. Tööd teha ta just siin usun ei näikse olevat. Aga kui tööle pandakse teeb kümne muhulase eest, piltlikult öeldes. "Saab läbi" on saarlase vist õige vanasõna. Õige harva olen saarlase suust kuulnud nurinat. Isegi maksud õeldakse tarvilikud olevat. Muhulane selle vastu on poliitika mees ja arvustab kõike ägedalt. See pikameelsus ja suurem lohakus teevad saarlase muhulase kõrval palju labasemaks - muhulane on "aristrikraat" - aga ka südamlikumaks, ta ei ole nii umbusklik kui muhulane. Paljud saare vanad jutustavad tihti oma eluloo algusest peale ära ja väga subjektiivselt ilma et kardaks voerast inimest. Kuna muhulase juures seda harva ette tuleb, ehk ka jutustabki muhulane midagi, siis püüab valetada, iseäranis kui see oma elukorra suhtes tuleb. Saarlane on palju naiivim. Niisama naiseid need ei ole need kinnised muhu tüdrukud kes ennast ehivad ja ehivad ja ainult iseendale. Saare tüdrukud püüavad juba võera ees meeldida. Juba see et rahvariie siin enamasti kadunud näitab kohe, et naised on niipalju arenenud. Endised rahvariided olid siin lihtsamad, robustimad ku Muhus (saarlase ükskõiksus). Ei olnud siin iseäralisi pulmariideid. Lõpupoole läksid rahvariided veel lihtsamaks ja vahetusid viimaks täiesti linna riietega. Muhulased arenesid jälle "sisse" poole: ikka suurema hooga asusid nad oma rahvariiete kaunistamisele ja mitmekesistamisele - See "protsess" kestab praegu veel edasi ja näitab et nad sugugi ei mõtle oma riietest lahkuda vaid alles linna moodidele visa "konkurentsi" loovad. Saarlased arenesid "välja" poole nad lasid endaga teha mis taheti, ühes linna riietega tulid ka linna kombed - nagu muhulasedki arvavad - Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega töö ikka pooleks kuna Muhus ikka rohkem töö naise teha on. Tüdrukud amüseerivad juba - a propos - huvitav võrdlus: kui ma Muhus ükskord tahtsin neiude sekka kiigele minna, põgenesid nad kiigelt mind sinna jättes. Saares otsisid mind neiud pühapäeva õhtul ühes talus kui juba pime oli üles ja palusid mind nende kiigele tulla. Seal naerdi ja mürati õige vallatult. Mind kui võõrast võeti kohe hulka vaatamata, et pime oli ja keegi mind ei tunnud ja tutvustamise peale hästi ei taibanudki mis see on - vanavarakorjaja. Siin ja seal kuulukse tüdrukutel lapsi, mis sakslaste või venelaste omad. Muhulase üteluse järgi on see "totrus". Aga puhtuse ja söögivalmistamise poolest jääb saarlane - naine Muhu omast taha kaugele. Olen näinud tihti et mees tuba koristab. See on a la Saaremaa. Süüakse vaeselt. (Ja, muidugi, peab selle tõttu ka vanavara korjaja kannatama). Õlut ei ole sellepärast on saarlased kahvatud ja räpase ilmega. Midagi rasket jääb iga õhtu rindu kui oled päeva jooksul palju neid nõgiseid, prussakalisi ja hämblikuvõrgulisi hallitanud ja haisvaid ulualuseid mööda käinud ja neid vaevatud karvaseid inimeseloomi näinud. Millest see pidalitõbigi tuleb"
  (TA 203: Jans, Muhu, 1920)
• "Meid pani väga imestama 93-aastase vanamehe väike tütrepoeg Vambola. Ta oli üle 3 aasta vana. Ta hulkus koos meiega ja ümises kogu aeg laulda. Me siis palusime meile ka midagi laulda. Ja laulis. See oli imetore. Ise oli ta seejuures ka tore. Käes hoidis mingisugust keppi nagu kitarri ja kogu aeg lõi jalaga takti. Ta viisid meenutasid kõik džässi..."
  (TA 503: Ellen Kolk ja Eha Pütsep, Võnnu, 1961)
• "Lutsuküla on niisugune, et tema paik tervelt muuseumis oleks olema. Kõik elutoad on ilma korstnata suitsusaunad, väikesed, tortis õlekatustega, madalate ustega, pisikeste akendega, mis suitsu ja nõega läbipaistmata. Osaval päevapiltnikul oleks siin Museumi kasuks mõndagi teha ."
  (TA 148: Gustav Vilberg-Vilbaste, Kose, 1914)
• "Reinu talu peremees oli väga piinlikus olukorras, et tema maja on õlgkatusega ja tehakse muuseumi jaoks. Ta seletas, et mitte kuskilt pole ehitusmaterjali saada, kolhoos ei anna, tema altkäe ei hakka ostma, ei jõua. Suure hädaga sai osta 5 tihu puid ja kõrvalhooneid parandada, aga majale ei jätku. Pojal on Tartus maja ja isa ise läheb sinna siis, kui hakatakse maju kokku vedama kolhoosi keskele"
  (TA 502: A. Haava ja T. Pallo, Äksi ja Kursi, 1960)
• Kohalikust ettevõtlusest "Kokkuvõttes on Haanja ekspeditsioon mõnevõrra huvitavam Kesk-Eesti omadest. Siin on rohkem säilinud etnograafilist materjali. Juba sellegi pärast, et siin peaaegu igas peres tegeletakse mingi käsitööga. Pinnas on kehv ja Haanja mees on juba ammusest ajast end elatanud küll vokkide ja rehade valmistamise ja müügiga, küll väiksemat sorti käsitöö valmistamisega, nagu piipude, kaabude, puunõude jne valmistamisest. Tänapäeval on see äri muidugi piiratum. Kõige väiksemad ärimehed on 8-10 aastased poisikesed - korjavad mäekülgedelt maasikaid ja müüvad noid paberist torbikutes Munamäe jalamil turistidele"
  (TA 554, T. Võti, A. Luts, K. Konsin, L. Lepp, Võru rajoon, 1964)
• "Õhtupool muutub pidulikuks, kui oleme tulnud saunast ja päike veereb madalale. On ju jaaniõhtu. Mind on kutsutud Kirbu külla õlleõhtule - "ballale" ja mul on huvi näha, milline on lutsilaste pühapäev.
  Õhtul, keset põlevaid jaanikuid ümberringi asume vana Meikuli ja ta naisega teele. Vastu tuleb "leigotavaid" tüdrukuid ja noormehi, lillevanikud pääs ja õied juukseis. Õhtu on ilus ja raske on jääda härdaks minemata.
  Kirbu külas Tadde Jakimenko juures on juba rohkem rahvast koos. Tuhmide lampide vines ja tubakasuitsus istub sääl mehi ja naisi. Mind, ezändäpoiga (see lutsi tiitel vastab meie noorhärrale), pannakse istuma paremate keeleoskajate keskele, et mul ei hakkaka jumalapärast igav. Lauale kantakse heeringaid, liha, küpsiseid, saia ja leiba, võid ja sõira. Õllekann käib väsimatult ringi, rasvased sõrmed torkavad suutäisi vurrudesse ja rüüpavad humalavett peale, minu saksapaberossid saavad varsti otsa: mitte, et nad üksi oleks paremad, vaid "maamehed" näivad pidavat seda ka mingiks tunnustuseks, saada minu saksemast portsigaarist "pippada". Siis hakkan ma omakorda pahvima maameeste vänget pinutagust, mida vedada pole küll suurem rõõm, aga mida ometi peab, kui tahad näida täitsamehena. Ja täitsamees tuleb olla teisitigi, sest igaüks tahab minuga kokku juua.
  Keegi nooruke, kes kogu aja praalinud, minestab järsku, vajub vastu lauda, nina vajub lössi kui savi. Ta kantakse välja ja läbi avatud akna kuulen nüüd "baabasid" väljas käratsedes askeldavat ta ümber. Vaagnaid tühjeneb laual ja uusi kantakse asemele, meeste jutt muutub lärmikamaks, naiste naer heledamaks, sedamööda kuis öö jõuab hommikule ligemale - aasta lühim öö. Siin on kõiki - eestlasi ja lätlasi läbisegi. Tähendab, õieti ainult eestlasi, sest kutsutud on kõik üht hõimu, ainult enamus neist on nii lätistunud, et sõnagi maakeelt ei mõista. Keeleoskajad on koondunud minu ümber. Siin võib kohata midagi liigutavat. Üks mees, üsna intelligentne teiste maameestega võrreldes, ei väsi küsimast mu käest asjade ja mõistete kirjakeelseid nimetusi ja ma püüan vastustes leida kuldset keskteed tõe ja vale vahel. Vale on nimelt see, mida mees usub, et eesti kirjakeel lutsi murrakule on väga ligidane. Ta nimelt ei ole seda. Leevendan seda tõtt, väites paljusid võrumurdelisi sõnu kirjakeelele omaseiks. Kõneldakse, mees, kellega kõnelesid, olevat piibli (eesti piibli!) lugenud mitu korda algusest lõpuni läbi. Ja tõesti seda võib uskuda. Tas on küllalt sisemist uhkust, mis on omane ainult väga vähestele.
  Kui me asume koduteele, on väljas varajane koit. Pooliti tukun, kuna hobune kihutab kodule lähemale. Üks õhtune leigolaulja tuigub mööda teed, kuni kukub kraavi."
  (TA 352: August Sang, Lutsi, 1936)