Muuseum kui väärtuste kandja ja hoidja

2. mail 2012 toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas järjekorras viies Muuseumide meistriklass, milles sel korral tähelepanu muuseumil kui väärtuste kandjal ja hoidjal. Koostöös Tartu Ülikooli eetikakeskusega korraldatud meistriklassis esinesid prof Margit Sutrop ja prof Halliki Harro-Loit ning järgnenud seminari viisid läbi TÜ eetikakeskuse projektijuhid Mari-Liisa Parder ja Triin Käpp. Neil, kes meistriklassi ei jõudnud, on võimalus videosid järelvaadata aadressil http://www.erm.ee/et/Opi/muuseumide-meistriklass/vaartused.

Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutas meistriklassis Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ raames välja ka väärtusarenduse alaste tööde konkursi, mis on osalemiseks avatud kõikidele muuseumidele. Nagu rõhutasid ka Muuseumide meistriklassi mõlemad ettekandjad, on ka muuseumide puhul väärtuste alase arengu võtmeks arendamise protsess ise ning konkursitöö on hea võimalus enesele ausalt otsa vaadata ning seeläbi avada uusi teid kasvamiseks. Lähemalt saab konkursi kohta lugeda aadressil http://www.eetika.ee/1156170 ning alati võib pöörduda konkursitöö teostamiseks vajaliku nõu saamiseks ka otse TÜ eetikakeskuse kontaktisiku poole.

TÜ eetikakeskuse projektijuht Mari-Liisa Parder: "Nimetatud konkursiga soovime, et muuseumid kirjeldaksid ja mõtestaksid oma külastajale suunatud tegevusi läbi väärtusarenduse prisma. See annab muuseumidele võimaluse teha teadlik valik nendes väärtustes, mida oma tegevuse kaudu edastada soovitakse, ning seeläbi saaks tulevikus luua uusi võimalusi ühiskonda kõnetavate teemade leidmiseks ja nende paremaks edasiandmiseks külastajale. Konkursi võitjat ootavad peale tiitli veel ka uued koostööhorisondid programmis osalevate koolide ja lasteaedadega ning võimalus saada TÜ eetikakeskuselt väärtusarenduse alast nõustamist oma järgmise näituse või haridusprogrammi koostamiseks."

Margit Sutrop „Muuseumide roll ühiskonnas. Muuseum kui väärtusarendaja“

Vaata videot

Vaata ettekande slaide(pdf, 588 KiB)

TÜ eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutropi ettekanne keskendus neljale põhilisel küsimusele: mis on väärtused, milline on muuseumi roll väärtusarendajana, kelle väärtusi muuseum üldse kannab ja milline roll on muuseumieetika teadvustamisel. Selge on, et muutusi ühiskonnas ei saa esile kutsuda vaid väärtuste „pähe istutamise“ kaudu, vaid võtmesõnaks on ühine arutlemine selle üle, kuidas väärtused meie tegevuses avalduvad ja mida me muuta saame. Muutused saavad tulla seega vaid läbi inimeste harimise, aga harimise laiemalt, ning muuseumil on selles väga oluline roll kanda.

Millegi väärtustamine tähendab sisuliselt seda, et me hindame midagi, peame tähtsaks, kardame kaotada. Sisuliselt võib öelda, et kui räägime väärtusarendusest, siis räägime sellest, kuidas me tahaksime, et asjad ühiskonnas oleksid. Tihtipeale saamegi oma väärtustest ju aru alles siis, kui neid enam ei ole (nii nagu haigena hakkame väärtustama tervist). Ehkki meie põhiseaduses on keele ja kultuuri säilitamine üks põhiväärtusi, on ühiskonnas toimuvast näha, et seda ei peeta enam nii oluliseks. Kas muuseumid on need, kes ootavad, mida rahvas arvab, või on meie kohus rahvale meelde tuletada, miks ja mis mõttes me rahvuslikku kultuuri kaitsma ja hoidma peaksime? Vankumatuna seisab muuseumide ees ka hulk väärtusdilemmasid, tuntuimaks näiteks on ilmselt konflikt omatulu teenimise ja teadustöö tegemise osas. Muuseumi roll väärtusarendajana sõltubki kahest poolest – muuseumi enesemõistmisest ja ühiskonna ootustest.

Kust ühiskonna väärtused tulevad? Mõnikord on need laiemalt kokku lepitud (põhiseadus või muuseumide eetikakoodeks), mõnikord on need kirja pannud organisatsioonid (näiteks muuseumid) asutuse siseselt. Mõlemal juhul teeb need väärtuslikuks kokku leppimise protsess ja seeläbi asjaosaliste isiklik suhe kirja panduga. Väärtusarendus on kogu muuseumi hõlmav protsess, mis hõlmab nii töökultuuri kui ka väljapoole suunatud tegevusi – haridusprogramme, näitusi. Nii nagu lasteaias lapsi lihtsalt ei „hoita“ vanema tööloleku ajal, mõnda ka muuseum lihtsalt ei „hoia“ oma eksponaate, vaid omab kultuurimälu kujundamisel olulist rolli, mida ei tohi alahinnata.

Halliki Harro-Loit „Muuseumi väärtusarenduse analüüs – miks ja kuidas?“

Vaata ettekande slaide (pdf, 56 KiB)

TÜ ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit’i ettekande keskmes asusid muuseumikommunikatsiooniga seotud küsimused. Väärtuste kommunikatsioonil on mitu tasandit: muuseumi sees, muuseumidel omavahel ja muuseumidel ühiskonnaga. Sealjuures toimib meedia kommunikatsioonihäirete esile tõstjana. Väärtused avalduvad ühest küljest deklareeritud väärtustena, mida väljendavad eetikakoodeksid, kodulehed, logod, ning teisest küljest konkreetsete probleemide läbi.

Eesti muuseumidel puudub veel praktika eetilisi ja väärtuskonfliktide hõlmavate juhumite lahendamisel ühiselt. Selleks oleks hea võimalus muuseumiühingu juurde nõukoja moodustamine, kes taoliste küsimustega tegeleks. Euroopa praktika näitab (mõelgem kasvõi Taani  Aftonbladeti karikatuuride või Eesti Alfred Rosenbergi materjalide välja panemise juhtumitele), et varem või hiljem erinevad probleemid kerkivad ja kui valdkonnasiseselt ei olda selleks valmistunud, võtab ohjad enda kätte meedia ning selle tulemusena jääb iga muuseum oma probleemidega üksi.

Valdkonna arendamisel omab iga üksiku muuseumi väärtusarendus läbi selleks tehtava analüüsi samuti teedrajavat rolli. Selle juures on äärmiselt oluline protsess ise, mistõttu tuleb tähelepanu pöörata isikute ringile, kes peaksid selles kaasa rääkima. Kõnekaks näiteks on muuseumide eetikakoodeks, mis oma rahvusvahelisusest tingituna on üldine ning iga üksiku riigi muuseumitöötaja ees igapäevaselt seisvaid väärtusküsimusi kuigivõrd lahendada ei aita. Ettekandes sisaldus ka hulgaliselt praktilisi nõuandeid väärtusanalüüsi koostamiseks.

Lisainfo: Eva-Kaia Vabamäe, omakultuuride osakonna metoodik; E-post: eva-kaia.vabamae@erm.ee; Tel: 7311455