Kogukonna kaasamine

Eesti Rahva Muuseumi järjekorras teises Muuseumide meistriklassis, mis toimus 18. aprillil 2011, lahkas kogukonna kaasamisega seotud küsimusi meiega Tartu Ülikooli ajakirjanduse ning kommunikatsiooni instituudi juhataja ja dotsent ning Eesti Rahva Muuseumi teadur Pille Pruulmann-Vengerfeldt PhD. Eelkõige pöörasime tähelepanu sellele, miks üldse peaks üks muuseum kogukonda kaasama, millised võiksid olla erinevad kaasamise vormid ning millised peaksid olema muuseumi ja kogukonna suhted. Üheskoos käsitleti seminariosas kaasamise võimalusi ja ohte ning prooviti kätt uute kogukonna kaasamise viiside välja mõtlemisel ja analüüsimisel.

Vaata meistriklassi videot: I osa ja II osa.

Kogukonna kaasamine on tõstatunud muuseumimaastikul oluliseks küsimuseks. Olles ühest küljest seotud museoloogilise pöördega, võib seda vaadelda ka demokraatia demokratiseerumise teooria valguses. Muuseum saab inimesele pakkuda võimalust osaleda, ise otsustada, mõjutada ühiskonna toimimist sukeldumata poliitikasse.

Kogukonna kaasamiseks peab muuseum nägema end auditooriumikeskse institutsioonina, ning mis kõige tähtsam – tõesti uskuma sellesse, et külastajad saavad luua uusi tähendusi, et neil on nii väärtuslikku infot kui ka värsket mõtteviisi.

Inimeste kaasamine muuseumi tegevusse võib toimuda väga erineval määral. Alates suure hulga vähesel määral panustavate külastajate kaasamisega ja lõpetades väikese suurt kontrolli ja vastutust omava kaasatute grupiga. Õige lahenduse valik sõltub muuseumi laiematest eesmärkidest, millele vastavalt valitakse sobiv kaasamismäär.

Olulisim küsimus, mida muuseum endalt enne kaasamist võiks küsida, on „Miks?“. Kuna iga hea üritus nõuab ka palju eel- ja järeltööd (töötajate ressursse), siis peab kaasamine olema väga hästi läbi mõeldud. Kaasamine kaasamise pärast ei anna muuseumile midagi – oht on, et lihtsale ülesandepüsititusele võib järgneda suur kaastööde hulk, mille läbitöötamine on muuseumile ressursimahukas, kuid sisuline panus jääb nõrgaks. Seega tuleb eelkõige mõelda sellele, mida külastajad saavad anda, mida töötajad pakkuda ei suuda, ning kuidas saab külastajate töö olla tähenduslik ja muuseumile kasulik.

Osalusprojektidest peab lisaks muuseumile endale tõusma tulu ka osalejatele ja pealtvaatajatele. Osalemine peaks külastajat julgustama ka edaspidi osalema. Põhimõtteliselt ei ole võimalik kunagi saada absoluutselt kõiki inimesi osalema, kuid saab tõsta juhuslike sisuloojate ja aktiivsete kasutajate hulka. Nagu mäletame esimesest Meistriklassist Ivi Proosi sõnu – mõnel on alati juhe seinas, mõnel kukub see aegajalt seinast välja ja tuleb tagasi seina lükata, aga mõnel polegi juhet ning nendeni võib proovida jõuda nende laste kaudu.

Läbi osalusprojektide tekib inimestel harjumus kaasa lüüa, nad tunnevad, et muuseum on demokraatlik asutus, mida võib „meie omaks“ pidada.