Kuidas hinnata vana kandle väärtust

Puumuster ja materjal

Kandle tegemiseks sobilik puu võeti maha külma talveilmaga, kui mahlad seisavad ja puit on puhkeasendis. Juba keskajal teati, et puunott kuivab „õigeks” üsna kaua. Oma tarbeks tegi talumees pilli sageli materjalist, mis kätte sattus – kui rehe all seisev puutükk tundus paras ja trapetsikujuline toorik andis künataoliseks välja tahuda. Tänapäeval jätab pillimeister oksakohad hoolikalt valitud materjali hulgast välja.
Kandle korpuse jaoks sobis hästi lepp, mänd, kuusk, isegi kask, kaaneks valiti tavaliselt kuusk, harvem mänd. Vanad kandled ei ole nii korralikult tehtud nagu tänased pärimusmuusikute pillid – iga talumees tegi, nagu oskas, kasutades talus olevaid puutööriistu.

Keeled

Mida õhem kannel, seda paremini pill kõlab – tekib sobilik resonants. Kaasa aitavad õigesse kohta sisse lõigatud kõlaaugud. Teinekord täiendati arhailise puumustri ilu tagasihoidliku rosetiga.
Kandle keeli keerati käsitsi lambasoolest ja hobusejõhvist, kasutati ka lihtsalt veidi vastupidavamat traati. Tänapäeval sarnase pehmema kõlavärvi saamiseks kasutatav moodne kalamehejõhv ei ole nii kliimatundlik, häälestusprobleeme vältida  aitavad koonusekujulised kõlapulgad ehk virblid tehakse tänapäeval aga hoopis metallist.

Väärikas varandus

Vana kandle tumedaks tõmbunud soliidne pealispind ei ole muidugi sama mis Tallinna Klaverivabrikus toodetud klantsi ilmega hillitsetud rahvakannel aastast 1991. Ent vanade, külameistri tehtud pillide paakunud välisilme on isegi sarmikam. Moodsas väljenduses puitu iseloomustav paatinakiht on saja-aastastel tänini säilinud rariteetidel tekkinud aja jooksul.
Peiteldatud pealis lisab pillile omapära ja iseloomu. Konservaator ja pillimeister Roland Suits on ERMi põnevat rahvapillikogu ja selle esteetikat hinnates öelnud, et vana pilli peal on huvitav näha töövahendite jälgi, mis teeb selle ainukordseks ja omanäoliseks. Suitsutare rasvad ja paak on tema sõnul andnud paljudele vanadele pillidele kordumatu välimuse. Haruldased pillid tehakse muuseumis korda kuivpuhastusmeetodil, vältides ülipüüdlikku puhastamist ja liigset ammoniaagiga nühkimist – siis ei lähe kaotsi pealispinna ilus raster ja autentne olemus ning ajastu ainulaadne võlu.

Rahvapill – kannel

Eesti aladel on mängitud kannelt, kannõlt, väikekannelt, rahvakannelt, simmelit, labaga seto kannelt, (poognaga mängitavat) hiiu kannelt. Ehituslikult on need erinevad muusikariistad, mis kajastavad kandle arengu ajaloolisi etappe, väikekandle ja labaga seto kandle puhul ka etnilist keskkonda.

Meistri töö

Tänapäeva noorte muusikaõpinguid julgustab teadmine Eestis tegutsevatest pillitegijaist, kes on võimelised meisterdama hea muusikariista. Et pill ilusti kõlaks, vajab see ka oskuslikku viimistlust. Eestis tegutseb tänapäeval aktiivselt kümmekond elukutselist pillimeistrit – Rait Pihlak, Mihkel Soon, Raivo Sildoja, Mart Aardam jt, noore põlvkonna pärimusmuusikud proovivad suvistes kandlelaagrites ise endale kandleid meisterdada. Eesti Rahva Muuseumis hoitavad rariteedid lisavad asjale ajaloolist hõngu, mida tasub lähemalt uurida.

Legendid räägivad

Udmurtide juures kirja pandud pärimus räägib, et kord ammustel aegadel kasvanud metsas vana tark kuusk, mida kutsuti Metsaemaks. Sellest puust võis alguse saada mets, võib-olla isegi kogu maailm. Kuusk toetas ladvaga taevast, et see maa peale ei kukuks, Päike puhkas tema okstel. Kuuse juurte alt algas kartlik allikas, mis edasi voolates kasvaks lõpuks võimsaks Valge Kaama jõeks. Inimesed tulid kaugelt, et avaldada austust Metsaemale. Ent ükskord kõrvetas Päikese võõrasema, keda kutsuti Hulluks Äikeseks, kohutava tuuleleegiga kuuske ning Metsaema hukkus. Aga siis tuli Inimene ja andis Metsaemale uue elu – tegi puust kandle ja andis sellele oma hinge.
Rõngu kihelkonnast ERMi kogudesse jõudnud „vaimude peletamise kandle” kohta [on see mõni neist 7-st, mille kohta on fotod?] on kirjas lugu, mille järgi ühest puust õõnestatud, nüüdseks pea sada viiskümmend aastat vana üheksakeelse kandle püha vägi aidanud vaime eemale peletada – sellega käidud igal õhtul ümber tare.
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatav Pärnumaalt kogutud regivärsiline kandletegemise laul (laulnud Hans Kull, Uulu, Pärnu 1888) räägib meile loo, kus kannel tehakse kolme kala luudest või kolmest erinevast puust.

Kandle tegemine
Võtan tehja kannelita.
Kellest teen ma kannelit?
Vihterista, vahterista
Kellest teen ma kandle põhja?
Õunapuusta õige'esta.
Kellest teen ma kandle kaane?
Sarapuusta sirge'esta.

Eesti Rahva Muuseum arvudes: kogudes on 378 rahvapilli ja mänguriista, 96 kannelt, 10 rootsi ehk hiiu kannelt

Kristjan Raba, Roland Suits