Muuseumist

Eesti Rahva Muuseum on etnolooglise suunaga kultuuriloomuuseum, mille eesmärk on kajastada igapäevaelu, kultuuri kui elamise viisi ja laadi, arvestades selle ajalist, ruumilist ja sotsiaalset mitmekesisust. Töö keskendub eesti kultuurile, millele lisanduvad teised soome-ugri, eriti lähemad läänemeresoome väikerahvad. ERM on olnud ja jääb küllap tulevikuski Eesti üheks põhiliseks etnoloogiakeskuseks nii uurimistöö kui ka õpetamise alal. Tartu Ülikooli etnoloogia eriala on alati suurel määral toetunud muuseumi varadele ja inimestele. Lähiminevikus taastatud sidemed Lääne kolleegidega on toonud muuseumi värskeid tuuli. See on avardanud meie pilku oma töö suhtes ning loonud veendumuse, et ERMil on tulevikku.

1909. aastal Tartus asutatud muuseum pühendati meie suurima vanavarakoguja Jakob Hurda mälestusele, et säilitada tema pärand. Nimeks pandi Eesti Rahva Muuseum, mis tänapäeval kõlaks eesti rahvusmuuseum. Tegevuskava nägid asutajad nii kõikehõlmavana, et uut asutust võinuks kutsuda ka Eesti Muuseumiks (vrd. näiteks Briti Muuseum, Vene Muuseum).

Põhirõhk pandi esemelisele vanavarale ("need kujutavad pääasjalikult lihtrahva kombeid", nagu selgitati). Esmatähtsaks peeti nagu paljudes teistes Euroopa maades samal ajal vana kaduva talurahvakultuuri talletamist. Selle kõrval väärtustati muudki: kultuuriloolisi ("mis meile aitavad pilti luua meie maa kulturalisest edenemisest") ja muinasteaduslikke ("maa seest leitud kivi-, pronksi- ja raudasju jne") esemeid, "vanu rahasid, vanu raamatuid ja käsikirju, tähtsaid pabereid, mis meie maa kohta käivad" (st ajalooürikud).

Kavatseti asutada raamatukogu, kus igast eesti raamatust leiduks vähemalt üks eksemplar, kunstikogu, mis sisaldaks "pilte, mis tegija ehk sisu poolest meie maaga ühenduses on", fotoarhiiv jmt. Lühidalt – ERMist pidi saama eesti kultuuri kõige täielikum varamu.

Ajapikku tekkis juurde teisi muuseume, arhiive, raamatukogusid ning ERM keskendus peamiselt rahvakultuurile. Teise maailmasõjani koondas ERM eesti pärimuskultuuri "seinast seina", seejärel lahutati sõnaline osa esemetest ning loodi eraldi kirjandusmuuseum. Nii on see tänini.