Etnoloog Gustav Ränk 110. Meie olemise alused tuleviku vaatenurgast

18.02.2012 - 14.04.2012

Eesti Rahva Muuseum tähistab näitusega „Etnoloog Gustav Ränk 110. Meie olemise alused tuleviku vaatenurgast“ eesti rahvusteaduste klassiku ja ühe Euroopa juhtiva etnoloogi sünniaastapäeva.

Rahva ainsaks olemise aluseks on tema kultuur. Mida ühtlasem on see kultuurikompleks antud rahva juures, seda tihedam on ka side selle rahva üksikliikmete vahel.

G. Ränk Meie olemise alused. Teataja, 4.04.1945

Gustav Ränk ( 18.02.1902 – 5.04. 1998) , tulevane Tartu Ülikooli audoktor ja meie esimene etnograafiaprofessor oli päritolult Saaremaa mees. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda eesti keelt, rahvaluulet, muinasteadust ja etnograafiat tudeerima jõudis ta alles täismehena 1925. aastal. Üliõpilasena alustas ta adra ja härjaikke uurimisega, edukad välitööd andsid materjali sisevete kalastusest ning rahvapärastest ehitustest. 1931. aastal, vaid aasta pärast ülikooli lõpetamist, valmis magistritöö Peipsi kalastusest ja 1938. aastal doktoritöö kodukoha Saaremaa taluehitistest. 1933.aastal saabus Gustav Ränga vahendusel ERMi ainulaadne seto viljakusjumala Peko kuju, millest valmis ka põhjalik uurimus („Materiaalne Peko“ 1934). 1935. aastal ilmus populaarne ülevaateteos „Vana-Eesti rahvakultuur“, mida hiljem autori poolt täiendatuna on välja antud nii eesti, soome kui ka inglise keeles.1939. aastal valiti Gustav Ränk vastloodud Tartu Ülikooli etnograafia õppetooli adjunktprofessoriks.

Üliõpilaspõlves kogus Gustav Ränk Eesti Rahva Muuseumile materjali Ahja jõe kalastuse ja paatide kohta, avastades veel kasutusel oleva ürgse haavapuust õõnestatud vene. Selle tulemusena kutsus ERMi direktor Ilmari Manninen agara tudengi 1926. aastal muuseumi tööle. Kuni oma lahkumiseni Eestist 1944. aastal jõudis Gustav Ränk saada ajutisest abijõust ja assistendist muuseumi direktoriks, hingeline side selle asutusega kestis aga tema elupäevade lõpuni.

1944. aastal, olles enne edukalt juhtinud nii Eesti Rahva Muuseumi kui Tartu Ülikooli varade evakueerimist läheneva rinde eest, emigreerus Gustav Ränk Rootsi, kus jätkas aktiivset teadlaseteed. Üle kümne aasta (1944 –1955) töötas ta Stockholmi Rahvateaduse Instituudis, osales aktiivselt eesti keele, kirjanduse ja rahvateaduse arendamiseks asutatud Rootsi Eesti Teadusliku Seltsi tegevuses, juhtis aastatel 1961–1985 Eesti Teaduslikku Instituuti, oli Stockholmi Ülikooli etnoloogiadotsent ja ühtlasi külalisprofessor Oslo, Turu ja Helsingi ülikoolides. Tunnustusena teadusliku tegevuse eest valiti ta Euroopa etnoloogide ühisorgani, ajakirja “ Ethnologia Europaea“ rahvusvahelise toimetuskolleegiumi liikmeks. Gustav Ränk oli Soome Teaduste Akadeemia välisliige ja Kuningliku Gustav Adolfi Akadeemia auliige.

Gustav Ränk on avaldanud paarsada uurimust Eesti, Balti, Põhjamaade ja Siberi rahvaste ainelise ning vaimse kultuuri kohta. Tema põhilisteks uurimisteemadeks paguluses olid Põhja-Euraasia rahvaste ehitised ja eluruumid, 17. sajandi mõisa- ja kõrtsiarhitektuur. 1971. aastal ilmus Rootsis põhjalik monograafia „Piimast juustuni”.

1979. ja 1988. aastal jõudsid trükki tema kultuurilooliselt olulised mälestusteraamatud „Sest ümmargusest maailmast“ ja „Laiemasse maailma“, mis annavad nauditavas keeles ülevaate ühe Saaremaa mehe aktiivselt elatud elust.

1990. aastal külastas Gustav Ränk esmakordselt peale 46-aastast eemalviibimist kodumaad, sealhulgas ka Eesti Rahva Muuseumi. 1991.aastal sai temast Tartu Ülikooli audoktor ja vabariigi aastapäeval 1998 annetas president Lennart Meri teenekale teadlasele neljanda klassi Riigivapi teenetemärgi.

Gustav Ränk suri 5. aprillil 1998. aastal oma kodus Stockholmis. Tema soov oli jätta oma raamatukogu (üle 1000 erialase trükise) Eesti Rahva Muuseumi valdusse, kuhu see 1999. aastal saabuski.

Tagasi