Soome-ugri rahvakultuur

Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad

Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini „soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub „mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2

Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa), saami, volga (ersa, mokša, mari), permi (udmurdi, komi), ugri (ungari, handi, mansi) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis. Ka keelte ja murrete vahel on pahatihti raske selget joont tõmmata ning keeleteadlased on ise selle koha pealt eri arvamusel. Mõned keeled jagunevad mitmeks väga erinevaks murdeks, millest on tehtud mitu kirjakeelt (handi või saami keeled); enamiku lingvistide poolt üheks keeleks peetud mari või komi murretest on siiski moodustatud eri kirjakeeled (vastavalt mäe- ja niidumari ning sürja- ja permikomi põhjal), mis on omavahelisi erinevusi kinnistanud. Samas ei tohi unustada etnilisi gruppe, kelle keel ei pruugi tugevasti erineda põhikeelest, kuid kes on selgelt kultuuri poolest eristatavad (bessermanid, ižmakomid).

Kokku on soome-ugri ja samojeedi keeli kõnelevaid inimesi umbes 23 miljonit, kellest üksi ungarlased ja soomlased moodustavad veidi alla 90%. Ka ei ela kõik soomeugrilased enam oma põlistel asualadel. 20. sajandil on tekkinud väljaspool Euraasiat, ennekõike Põhja-Ameerikas ja Austraalias märkimisväärsed ungarlaste, soomlaste ja eestlaste kogukonnad.

Rassilised erinevused uurali rahvaste seas on suured. Näiteks europiidsed eestlased ja soomlased erinevad välimuselt oluliselt mongoliidsete joontega neenetsitest. Ka küllaltki lähedased keelesugulased ungarlased ja handid on rassiliselt teineteisest üsna erinevad. Seda saab seletada sellega, et ühelt poolt võib üks rahvas võtta üle teise rahva keele ja teiselt poolt võib üks rahvas rassiliselt seguneda teisega ilma, et keel oluliselt muutuks.

Lisaks erinevad uurali rahvad üksteisest ka elatusalade, usundi, ajaloo ja tänapäevase poliitilise olukorra poolest. Kui eestlased, soomlased ja ungarlased on 21. sajandi alguseks elatusalade või majandustüübi poolest industriaalühiskonna näiteks, olles välja kujundanud oma linnakultuuri ning järjest vähendanud põlluharimise osakaalu ühiskonnas, siis valdav osa Venemaal asuvaid soomeugrilasi on põlluharijad ehk maarahvas väikese linnaharitlaskonnaga. Metsaaladel on põllunduse kõrval olulised olnud ka küttimine ja korilus. Suur osa hantidest, mansidest ja samojeedi rahvastest tegeleb tänapäevani põhjapõdrakasvatuse ja kalastamise-küttimisega, kas traditsiooniliselt tundras ja taigas ränneldes või paikselt küladesse koondatuna; vaid vähesed elavad linnas ja töötavad haridus- ja riigistruktuurides. Ka saamide tähtsaim majandusharu on põhjapõdrakasvatus, kuid tänapäevaks erinevad saamide eluviisid oluliselt sõltuvalt asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa).

Usundilt on kõik soomeugrilased minevikus olnud animistid ja paljudes kultuurides on šamaanidel olnud oluline roll inimeste ja üleloomulike jõudude suhete vahendamisel. Tänapäevaks on soomeugrilased suuremas osas kristlased, kuid nende usk on tihti läbi põimunud traditsiooniliste usukujutelmadega. Domineeriv kristlik konfessioon erineb rahvati: eestlased, soomlased, liivlased ning läänepoolsed saamid on valdavalt luterlased, ungarlased katoliiklased ja kalvinistid ning Venemaal elavad soomeugrilased formaalselt õigeusklikud, sisuliselt aga elavad edasi paljud paganlikud-animistlikud uskumused, mis on sulandunud koos õigeusuga ühtseks usundiliseks tervikuks. Viimastel aastatel on animistlikud traditsioonid taaselustunud, eriti maridel ja udmurtidel. Obiugrilaste (handid ja mansid) ja samojeedide usundis on säilinud tänaseni šamanistlikke jooni, hoolimata šamaanide tagakiusamisest ja ateistlikust propagandast koolides nõukogude ajal. Siiski on kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvad tugevalt mõjutatud ateistlikust ideoloogiast ning paljud inimesed ei pea end tänapäeval enam usklikeks.

Soomeugrilaste päritoluala kohta on püstitatud erinevaid hüpoteese. Varasemad teooriad kitsalt alalt pärit ja idast läände rännanud soomeugrilaste kohta on seatud kahtluse alla. Uuemate arvamuste järgi olevat uurali keelte kõnelejate esivanemad asustanud laialdast territooriumi Põhja- ja Kirde-Euroopas juba umbes 10 000 aastat. Hilisemas ajaloos on soomeugrilaste puhul ühendavaks jooneks olnud tugevamate naabrite mõjusfääris olemine. Enamik rahvaid on kuulunud Vene impeeriumisse (lisaks venelastele on anastajateks olnud ka näiteks sakslased, rootslased, tatarlased, türklased jne). Vaid ungarlased pole otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased).

Venemaal on paljud soome-ugri rahvad tunnustatud rahvusvähemustena ja neile on moodustatud erineva staatusega "rahvusterritooriume" (nn Vene Föderatsiooni subjekte, vabariike või autonoomseid ringkondi), mille piirides on neil rahvastel teatud eriõigused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on soome-ugri rahvad hakanud nõudma õiguste laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest tingimustest ning rahvaste endi osakaalust territooriumi elanikkonnast. Näiteks karjalased moodustavad Karjala vabariigis alla 10% või handid ja mansid alla 1% Handi-Mansi autonoomse ringkonna elanikkonnast, mistõttu nad ei suuda oma huvisid piisavalt kaitsta. Eriti problemaatiline on olukord nendel rahvastel, kellest suur osa elab diasporaas (nt mordvalased) või kellel ei ole autonoomset piirkonda (nt vepslased, sölkupid jne). Suur osa uurali rahvastest on ohustatud: paljud on ka füüsiliselt välja suremas nagu liivlased, vadjalased, isurid või eenetsid.

1 Vt nt Tapani Salmineni artikleid: Facts and myths about Uralic studies: a review article of Jazyki mira: Ural'skie jazyki või The rise of the Finno-Ugric language family.

2 Debatte neil teemadel viimasel kümnel aastal kajastab Merlijn de Smit'i koostatud Uralic Linguistics Vs. Voodoo Science lingikogu.

Lingikogu

Eesti Keele Instituudi soome-ugri keelte ja murrete
Eesti Kunstiakadeemia Soome-ugri uurimisprogramm
Eesti Rahvaluule Arhiivi ülevaade soome-ugri rahvastest
Fenno-Ugria Asutus (eesti, vene ja inglise keeles)
Hõimurahvaste Programm
Soome-ugri kokaraamat
Tartu Ülikooli etnoloogia osakond
Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus
Tartu Ülikooli soome-ugri osakond

Venemaa soome-ugri infokeskus (vene keeles)