Viltimine

Vilt – mis see on?

Vilt on mittekootud materjal, mis saadakse kuuma niisutatud lambavilla või karusnahka pressides. Kuumus ja niiskus avavad karvakiu pealmised osad ning seebi- või leelisvesi soodustavad kiudude kleepumist. Märja viltimise kõrval tuntakse ka nõeltehnikas viltimist.

Põhimaterjali kõrval võib viltimisel kasutada ka lisandeid nagu villast lõnga, mohäärlõnga, tekstiilijäätmeid, marlit jm.

Vanimad leiud

Millal inimesed hakkasid vilti valmistama, pole täpselt teada. Vanimaks näiteks peetakse Türgi seinamaalilt pärit viltkaunistuse motiivi, mille vanuseks arvatakse olevat 8000 aastat. Lõuna-Siberist Altai piirkonnast on leitud värvitud vildist seina- ja sadulakatte aplikatsioonide jäänused, mis pärinevad 5. sajandist eKr.

Ka vanad roomlased ja kreeklased on tundnud vilditegemist - Rooma sõdurid kandsid vildist rinnakatteid, tuunikaid, saapaid ja sokke. Põhjamaades ulatub vildi ajalugu rauaaega. Ühest hauast Norras Hordalandis välja kaevatud vildist surilina arvatakse pärinevat umbes aastast 500 pKr.

Vilt Eestis

Vanutamine

Eestis on juba ammust ajast tuntud riidevanutamist. See tehnika on võrreldav viltimisega, ainult algmaterjaliks pole kraasitud vill, vaid valmiskootud kangas või riie. Vanutamisel asetati kuuma seebi- või leeliseveega niisutatud kangas koti sisse ning pandi vanutusrullile, kus seda kaanega edasi-tagasi hõõrudes töödeldi. Vanutati ka (vankri)redeli, karuäkke, linalõuguti, nööriga ülemähitud laua jm abil. Vanutatud kangas või riie jäi vilditaoliselt pehme ja kohev.

Vildist kübarad

Kui riidevanutamine oli koduses majapidamises laialt levinud, siis vildi valmistamine oli spetsialistide pärusala.

Vilti tarvitati meeste kübarate tegemiseks. Lääne-Euroopas olid viltkübarad kasutusel juba 14.-15. sajandil, Eestisse jõudsid need hiljemalt 17. sajandil. Kübarad olid mustad, pruunid, Kagu-Eestis ka hallid. Kübaraid valmistasid kübarsepad, eriti kuulsad olid Haanja meistrid. Ka Karula meeste suviseks peakatteks oli kõrge tasase põhjaga viltkübar. Kübara "rummu" kõrgus oli üks jalg, alumine serv kämbli laiune, ehk mõnel veel laiem, et päike silma ei paistaks. Esialgu olid kübarad valged, pärast ahad ehk mustad. Karula kihelkonnas kübarseppi polnud, kübaraid on lastud teha Mõniste vallas, kus kübarsepp elanud. Karulast on teada, et kübar olnud nii kõva, et sellel saanud suvel lõunat süües peale istuda.

Viltsaapad

Kõvast vildist saapad ehk lubjavildid levisid Eestisse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ida poolt. Eesti Vabariigi ajal lasti linnas teha pehmeid viltsaapaid. Et jalad märjaks ei saaks, kanti viltide peal kalosse või nahku. 1920.-1930. aastatel korraldati mõnel pool ka vilditegemise kursusi. Ühe vildipaari tegemiseks kulus 1,5-2 kg villa. Vildid ei saavutanud Eestis siiski väga suurt levikuala, neid kasutati eelkõige talvisel ajal vankrisõidul või metsatöödel. Karulast pole viltide kandmise kohta teateid, küll aga Kanepi ja Urvaste kihelkonnast.

Kuidas vilti tehakse

Vaja läheb:

kraasitud villa ehk villavatti
majapidamisseepi
pesukaussi
kuuma ja külma vett
kilet või roomatti

Lisaks sellele on vaja kannatust! Viltimine ei nõua palju vahendeid, kuid algajatel võib korraliku vildi tegemise õppimine aega võtta.

1. Laota villatükke kihtidena üksteise peale, iga kiht eelnevaga ristikiudu.

Villakiht peab olema lõpuks umbes 5 cm paks, et vilt tuleks ühtlane ja aukudeta. Viltimine on märg töö ja seetõttu võiks töölaud olla kaetud kilega vms.

Villale võib lisada kaunistusteks villast- või mohäärlõnga, viltida on võimalik ka varem valmisheegeldatud või -kootud alusele. Alus peab olema valmistatud villasest lõngast, et vill kindlasti sellega nakkuks.

2. Lahusta pesuseepi kuumas vees. Võid seepi käte vahel hõõruda, et rutem seebivett saada.

3. Piserda villa peale seebivett. Vett piserdatakse parasjagu nii, et vill saaks ühtlaselt niiskeks, liiga märga villa on ebamugav töödelda.

NB! Seepi ei ole mõtet lisada liiga palju, muidu ei tule see pärast loputades välja ja vilt võib minna hiljem hallitama!

4. Vajuta kohev märg vill kokkupoole ja hakka ringjate liigutustega kätega villa hõõruma. Kui ühelt poolt tundub villakiht juba natuke vildi moodi, siis pööra oma töö ümber ja hõõru vilditükki ka teiselt poolt. Kui tundub, et vill on kuiv, siis lisa seebivett. Oluline on, et vilditav pind oleks ühtlaselt niiske.

5. Viltimiseks võib kasutada ka roomatti. Sel juhul pannakse villakihid roomatile ja kui vill on vee ja seebiga märjaks tehtud, rullitakse roomatt koos villaga kokku. Sellist rulli edasi-tagasi hõõrudes läheb vill küllalt kergesti vildiks. Unustada ei tohi, et seda rulli tuleb iga natukese aja tagant lahti teha ja vilt teistpidi pöörata, muidu jäävad vildile inetud kortsud sisse.

6. Vilt on valmis, kui pealmise kihi kiud näppides ei eraldu.

7. Valmis vilti pestakse vaheldumisi kuuma ja külma veega, see teeb vildi tugevamaks ja tihedamaks. Vilt tõmbab selle menetluse käigus ka veel pisut kokku.

NB! Mida õhem on laotud villakiht, seda vähem ta kokku tõmbab, selle arvelt tuleb aga vilt sageli ebakvaliteetne ja auguline.

Kirjandus:

Manninen, Ilmari 1927. Rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat III. Tartu, 127-131.
Viires, Ants (toim) 2000. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 328.

Vaata ka:

http://www.feltcrafts.com/history.htm

http://www.allfiberarts.com