Traditsioonilised katused

Kõik traditsioonilised katuseliigid on looduslikust, taastuvast materjalist, sobivad vanale puitmajale, on üsna odavad ja kerged. Ainsana vajab tugevaid kandekonstruktsioone mätaskatus.

ÕLG- JA PILLIROOKATUS

 Õled ja pilliroog olid kuni 19. sajandi lõpuni eesti talumajade peamised katusekatted.

Õlgkatuse tegemine Palamuse khk Rohkuse külas. 1921

MATERJAL

Õlg. Viljavihud rabati käsitsi vastu pinki, seina vm, nii et viljaterad eraldusid ja kõrred jäid terveks. Katusekatteks kasutati peamiselt rukkiõlgi. Kõige pikem kõrs saadi alepõllult esimesel aastal pärast ale põletamist. Toitainerikas tuhaga väetatud alemuld andis pikema ja tugevama kõrre kui põlispõld.

Tänapäeval kasvatatakse lühikesevarreliseks aretatud teraviljasorte, mida on kombainiga lihtsam koristada. Keemiliste väetiste najal kasvanud rukki õlg on katusekattena ilmastikule vähem vastupidav kui ilma väetisteta kasvatatud vanad rukkisordid. Kuigi ka siis ei saadud kõikjal katuseõlgedeks sobilikku rukist oma põllult, kõrre kvaliteet sõltus pinnasest. Näiteks ei olevat Hiiumaal katuseõleks sobivat kõrt kasvanud.

Pilliroog on materjalina tugev, vastupidav ja stabiilne: katusel, päikese ja niiskuse käes püsib ta õigesti paigaldatuna umbes 50 aastat. Esimest korda on vaja teda parandada tõenäoliselt varem, umbes 15–20 aasta pärast. Nii õle- kui rookatusel tekivad ajapikku kahjustused nagu sammaldumine (seob niiskust) ja mädanemine, ka hiired ja linnud võivad katust lõhkuda.

Katusematerjaliks ei tohi lõigata eelmise aasta roogu. Vana ja uus roog on selgesti eristatavad, vana on hall ja rabe. Katuseroog peab olema sirge, kõver kõrs jääb katusest välja turritama. Vanasti niideti roogu sirbi või spetsiaalse rauaga, tänapäeval on lisandunud trimmer ja traktorniiduk, on olemas ka spetsiaalsed roolõikamise kombainid.

Roog peab olema kuiv, niiske roog läheb kergesti hallitama. Seetõttu ei tohi lõikamise päeval olla härmatist, ei tohi sadada vihma ega lund.

Roo lõikamise aeg kestab umbes novembrist märtsini või kuni jää kannab. Novembri külmadega kuivavad roo varre küljes olevad lehed ära. Neid ei tohi katusekahludesse jääda, sest lehed seovad niiskust.

Katuseroo läbimõõt võib olla 2–6 mm, keskmiselt on see 4 mm. Tänapäevase nn eurokahlu ümbermõõt on 63 cm, pikkus koos latvadega u 185 cm.

Kui eelmisel aastal on jäänud roog lõikamata, võivad jää ja lumi vana roo talvel maha vajutada ja järgmisel aastal kasvab roog samuti kõveraks. Ka ilma vanade kõrteta võib roolõikus luhta minna - roo kõveraks vajutamiseks piisab vahel paksust lumest.

Kõverat roogu võib püüda kõrgemalt lõigata: lühemad kõrred sobivad mattide vmt punumiseks.

Rookahlu tegemiseks võetakse peotäiest kõrtest ladvapoolt lõdvalt kinni ja koputatakse alumist otsa vastu maad, lühikesed ja murdunud kõrred pudenevad välja. Kõrte küljest tuleb eemaldada lehed. Allesjäänud terved kõrred laotakse ühtepidi hunnikusse, sobiva ümbermõõduga kahl kinnitatakse nööriga.

Kuna katusematerjaliks sobivat kvaliteetset õlge on tänapäeval raske hankida ja kuna roo- ja õlgkatuse katmise tehnika on üsna sarnased, käsitleme ROOKATUSE VALMISTAMIST:

Katuse katmise viisi järgi eristati:

• ladvakatus – vihud laoti katusele, tüved ülespoole. Sai kiiresti valmis ja võttis vähem materjali, aga püsis ainult 4–5 aastat,
• tüvikatus – katusevihkudel pandi ladvad ülespoole. Tegemine võttis rohkem aega, aga katus püsis 35–45 aastat.

Sarikatele lasti oherdiga augud sisse. Aukudesse löödi pulgad ja pulkade peale asetati roovlatid, lattidele laoti roog.

Katust tehti altpoolt ülespoole. Kõige alumine kord oli räästakord, see koosnes väikestest vihkudest. Räästakorra vihud olid u 3–4-tollise läbimõõdus ning mõlemast või ainult ühest otsast kirvega tasaseks löödud. Vihud kinnitati kordlatiga – õhukeseks tahutud puust latiga. Kordlatt torgati räästakorra vihkudest altpoolt sidet läbi ning kinnitati roovilati külge puuvitsaga.

Et katuse äär katmise ajal ära ei vajuks ja serv sirge saaks, kasutati räästalauda. See on katusepaksuse laiune laud, mida hoiti räästa tegemise ajal lati abil vastu katuse äärt.

Kui räästakord valmis, jätkati ridahaaval vihkude ladumist. Võeti otstest sirgeks löödud roovihud ja laoti, ladvad ülespoole, ritta eelmise “korra” peale, nii et eelmise rea korraroigas sai pealmiste vihkudega kaetud. Vihud võeti lahti, kohendati käsitsi enam-vähem tasaseks ja pandi kordlatiga kinni. Kordlatt kinnitati läbi katuse vitstega roovlattide külge. Kasutati paju-, kuuse- või kasevitsu, mis olid paar tundi vees ligunenud ja enne tarvitamist keerdu väänatud, et vits sidumisel ei puruneks. Vitsa mõlemad otsad pisteti alt, sarikate poolt, üles ja seoti sõlmega kordlati ümber kinni. Sidumisel keerati tüvik mitu korda ümber ladvaotsa ja ladvaots pisteti omakorda mitu ringi vitsa vahelt läbi.

Kordlatiga kinnitatud kõrred löödi labidaga tasaseks. Katuselabidas on kolmnurksete soontega umbes 70 cm pikkune laud. Sooned on nii sisse lõigatud, et labidat saab takistusteta katust pidi allapoole libistada, aga ülespoole tõmmates jäävadd kõrreotsad järskude soonte taha kinni ja nii saab katusepinda tasandada.

Katuseharjal painutati viimase rea kahlude ladvad üle harja. Kui katuse teine pool oli ka valmis ja viimase korra vihud üle harja painutatud, kaeti hari pealt põhu ja harimalkadega. Põhja-Eestis ja saartel tehti harimalgad enamasti noortest kuuskedest, Lõuna-Eestis kaeti katusehari sagedamini linaluude, sambla ja kividega. Harimalgad kinnitati otstest paarikaupa kokku ja asetati katuseharjale, üks ühele ja teine teisele poole harja.

 

LAUDKATUS

Arvatakse, et muinasajal, enne õlg- ja rookatuseid, olid talumajadel kisklaudadest ja puukoorest katused. Hilisemal ajal on laudkatuseid tehtud peamiselt kõrvalhoonetele.

Laudkatusega suvekoda, ehitatud 1930ndatel. Kaarma khk, Meedle küla. 1971.

Laudkatuseid tehti enamasti kõrvalhoonetele, sest neid hinnati vähem vastupidavaks kui teisi katuseliike. Toome näiteks kisklaudade ja  kuusekoorega kaetud suvekoja katuse kirjelduse.

Katuse põhitoestiku moodustasid sarikad ja roovlatid. Kisklaudkatusele tehti sarikad kuusetüvest, millele jäeti osa juurt külge. Kuuse juur raiuti maa sees kirvega katki, puu tõmmati koos juurega välja, laasiti okstest paljaks ja kooriti. Juurega kõver ots jäi sarika allosaks (nn sarika konts). Konts toetus külgseina ülemise palgi sisse raiutud õnarusse.

Sarikate peale kinnitati männi-, haava- või kuuseritvadest roovlatid, mis löödi kahelt poolt kirvega õhemaks.

Kisklaud on kirve ja kiilu abil männitüvest lõhestatud laud. Kisklaua saamiseks lõhestati sobiva puu tüvi pooleks. Edasi hakati ühte poolikut südamiku poolt alates laudadeks lõhkuma. Selleks tehti kirvega täke ette ja kiilu abil lõhestati pikkamööda poolkumeraid laudu tüve küljest lahti.

Roovlattidele asetati kisklauad risti üle katuse, st vertikaalselt. Kisklaudade alaosa toetus räästapuu ülaküljesse õõnestatud renni. Räästapuu kinnitus sarikakontsu taha. Kisklauad kaeti kasetohuga, mis soodustas vihmavee mahajooksmist ja kaitses lume sissetuiskamise eest. Kasetohu ladumist alustati räästa poolt äärest, laoti piki katust. Iga riba alaserv pidi katma eelmise riba ülaserva. Kasetohule laoti teine kord kisklaudu. Esimene kord kisklaudu laoti kumerusega allapoole, teine kord eelmiste vahekohtadesse kumerusega ülespoole. Esimesele kisklaudade korrale asetati vahel katuseharja tugevdamiseks piki katuseharja kasetohuriba, mis jäi teise kisklaudade korra alla.

Katusehari kaeti kase- või kuusekoorega ja see omakorda turbakorraga, mis ei lasknud kuusekoorel kortsu tõmbuda.

Teist korda kisklaudadega kaetud katusele pandi piki katust lõhestatud palgid, vajutuspuud, kummalegi katusepoolele tavaliselt kaks (suurematel ehitistel rohkem): üks katuse keskkohale, teine harja lähedale. Vajutuspuud tuginesid kahele spetsiaalsele risti katust asetatud tugipuule, mis samuti lõhestati palgist. Alumise vajutuspuu tugipuud toetusid räästapuu renni sisse. Teise vajutuspuu tugipuud toetusid esimesele vajutuspuule. Vajutuspuud kinnitati otstest vitstega roovlattide külge.

Katuse katteks koguti kuusekoort kevadel, kui koor lahti on. Valiti puu, mille allosas ei ole oksi ega vigastusi, tehti üks lõige ümber tüve ja teine vertikaalselt ning hakati pika peene kiilu abil koort tüve küljest lahti lükkama. Kui kooretükke oli piisavalt, viidi nad koju ja pandi vajutuse alla kuivama.

Katuselauad kaeti kuusekoorega kahe- või kolmekordselt. Koore sile pool jäi allapoole, krobeline pool peale. Koor kinnitati katusele kas teise kihi kisklaudade või piki katust asetatud lattide abil, mis kummastki otsast seoti vitstega roovlati külge. Hilisemal ajal kinnitati latid naeltega. Risti üle harja asetati otsast ristatud ja pulgaga kinnitatud latipaarid ehk harimalgad.

Kuusekoort ei ole katusekattena väga kõrgelt hinnatud, kasetohtu peeti paremaks.

 

LAASTKATUS

Laast-, sindel- ja kimmkatused hakkasid eesti talumajadel levima alates 19. sajandi lõpust. Laast ja sindel jäid järgnevatel aastakümnetel kõige tavalisemaks katusekattematerjaliks ja on nüüd, pärast eterniidi valitsusaega, uuesti poolehoidjaid võitmas.

Eestis levisid laast- ja pilpakatused laiemalt 19. sajandi lõpust alates.

Uus laastkatus. Mooste vald, Kiviküla, Kuugemäe talu. 2003.

MATERJAL

Katuselaastuks sobivad kuusk, haab ja mänd, Lääne-Euroopas on laaste tehtud ka lehisest. Eelistada tuleks talvel langetatud tihedate aastaringidega puud (10 cm laiusel laastul võiks olla umbes 50 aastaringi). Suvel langetatud kiirekasvuline puu, mille puidust tehtud 10 cm laiusel laastul on umbes 20 aastaringi, on vähem vastupidav ja järelikult kulukam. Laastkatuse vastupidavus sõltub suuresti materjali kvaliteedist.

Laastupuuks sobivat kuuske on üpris raske leida, kuna kuusk on okslik, samuti leidub selles tihti ränipuitu, mis laastulöömiseks ei sobi. Ränipuit tekib siis, kui puu kasvab näiteks kalde peal, puidu struktuur muutub ja ta lõheneb ebaühtlaselt.
Männi miinuseks loetakse suuri oksakohti, mida laastudes ei tohi olla. Männipuidu poorid jäävad kuivades avatuks, kuusel sulguvad. Seega märgub kuuselaastu pind männilaastu omast vähem ja seepärast eelistataksegi kuuske männile. Siiski on ka männi sisemisest lülipuidu osast tõmmatud laast suhteliselt hea materjal.

Haaval on vähe oksi, ta on kiirekasvuline ja odavam kui okaspuu. Tema puuduseks on see, et ta tõmbub päikese käes kaardu ja kuivab sinakaks.

Pilbas on on katuselaastu eelkäija. See on toorest puupakust käsitsi liimeistriga piki puukiudu lõhestatud peerg, mille pikkus on keskmiselt kuni 50 cm, laius 7–10 cm, paksus 2–3 mm. Keskmiselt jõudis mees päevas kiskuda 5000 pilbast. Tänapäevase laastulõikamismasinaga edeneb töö palju kiiremini. Laaste ja pilpaid lüüakse katusele ühtemoodi ja peale vaadates on neil kahel väga raske vahet teha. Pilpakatus on aga tänapäeval haruldane, kuna pilbaste käsitsi kiskumine on väga töömahukas. Kvaliteetse, st aeglaselt kasvanud okaspuust lõhestatud pilbastest katuse iga on hinnatud 50–80 aastale. Pilbaskatus peab ilmastikule paremini vastu kui laastukatus, sest erinevalt laastust jäävad pilpa pinnal puukiud terveks.

Viimastel aastatel tehtud pilbaskatustest võib näiteks tuua Anna kiriku uue tornikiivri.

Katusepilpa tõmbamine pilpatööpingil. Avinurme. 1947.

LAASTKATUSE LÖÖMINE

Laastud lüüakse katusele tavaliselt kas kahe- või kolmekordse kihina. Laastkatuse elueaks loetakse 10 aastat kihi kohta, kolmekihilisel katusel seega 30 aastat. Katuse põhjapoolne külg peab tavaliselt kauem vastu kui lõunakülg, sest kõige rohkem kulutab laastu päike.

Kolmekordse katuse ühe ruutmeetri löömiseks kulub u 80 laastu.

Laastu pikkus on u 60–75cm, laius 7–12 cm, paksus 4–6 mm. Optimaalne laius on 10 cm. Kitsamad laastud katavad vähem ja katuse löömine edeneb aeglaselt. Liiga laiad laastud võivad aga lõhki kuivada. Pikema laastu puhul läheb löömine kiiremini, aga katuse iga on lühem, sest pikem laast mängib ilmastikuoludes rohkem. Koorega laastu katusele ei panda, sest koor seob niiskust. Laastkatuse kalle peaks olema suurem kui 40 kraadi.

Laastud naelutatakse roovlattide külge peente naeltega, kumer pool ülespoole, nii et üks külg katab kõrvalasuva laastu u 1/3 laiuses ja allpool asuva 2/3 pikkuses. Jälgitakse, et laastu soomus jookseks allapoole, muidu voolab vesi vahele. Mis pidi laastu soomused jooksevad, on näha laastu painutades.

Et esimesi ridu oleks lihtsam lüüa, võib räästa alla paigutada ajutise räästarihtlaua, millele toetatakse laastude alumised otsad. Alumine rida lüüakse täispikkadest või poolikutest laastudest, mis asetatakse kohale teistpidi kui kõik teised read – kumerus allapoole. Tulemuseks on ilusam katus – räästas ei vaju alla. Kui esimene rida on täispikkadest laastudest, lõigatakse teise rea laastud pooleks ja vastupidi – kui esimene rida oli poolikutest, on ülejäänud read täispikkadest, sest muidu läheb katus äärest liiga paksuks. Kolmas kiht asetatakse räästaservani täispikkuses või natuke lühematest laastudest. Kui kolm räästarida on löödud, võib ajutise räästalaua eemaldada.

Neljandat rida alustatakse ülekatte võrra kõrgemalt - kolmekihilise katuse puhul on see 7 tolli. Selleks, et järgnevad laasturead oleksid sirged, naelutatakse löödava laasturea alla ajutiselt paari väikese naelaga sirge laud. Edasi läheb katuselöömine kuni harjani 7 tolli korraga. Harja lõpetamiseks lõigatakse viimaste ridade laastud nii pikaks, et samm ei muutuks. Katuseviil kaetakse viilulaudadega ja hari harjalaudadega.

Küüni katuse katmine laastudega. Laasturea õigeks hoidmiseks kasutatakse katuselöömisraami. Saarde khk, Tihemetsa vald. 1959.

SINDELKATUS

Sindlid on kiilukujulise ristlõikega puupakust või prussist lõhestatud või saetud lauakesed. Sindli keskmine pikkus on 50–70 cm, laius 7–12 cm, paksus õhemas servas u 5 mm, paksemas 15 mm. Paksemas servas on soon. Tavaliselt tehakse sindelkatus kolmekihiline. Sindlid lüüakse üksteise kõrvale nii, et peenem serv sobitatakse kõrvaloleva sindli paksema külje soonde. Sindliribasid kord ühele, kord teisele poole kaldu lüües saadakse kalasabamustriga katus. Sindelkatus on laastukatusest mõnevõrra siledama ja korrapärasema pinnaga.

KIMMKATUS

oli 20. sajandi algul talumajadel üsna levinud. Kimmid on pakust või plangust välja saetud või lõhestatud ja tahutud kiilukujulise pikilõikega lauakesed. Paksem ots võidakse lõigata poolkumeraks, kolmnurkseks või mõne muu kujuga. Kimmi pikkus on u 60 cm, laius 10–15 cm, paksus peenemas otsas u 5 mm, paksemas u 15 mm. Kimmid naelutatakse üksteise kõrvale nii, et ülemise rea kimmid katavad alumise rea kimmivahed, kimmide paksem ots jääb allapoole. Katus tehakse kolmekihiline. Kimmide katusele löömisel tuleb silmas pidada, et puusüü jookseks õigesti - kimmi servad ei hakkaks katusel üles kaarduma.

Katuse servadesse pannakse pikuti poolitatud kimmid, räästasse kahte alumisse ja harjale kahte ülemisse kihti põiki pooleks lõigatud kimmid. Kimmkatuse eluiga sõltub hooldusest. Vastupidavuse suurendamiseks võib kimmkatuse üle tõrvata või värvida puidukaitsevahendiga.

Kimmkatus on näiteks Muhu kirikul.

MÄTASKATUS

Mättaid on Eestis elumajade katusekatteks kasutatud vähe, küll aga oli mätaskatuseid kõrvalhoonetel. Rohkem oli see katusetüüp levinud Lääne-Eestis.

Mätaskatus. Mooste vald, Kiviküla, Kuugemäe talu. 2003.

Mätaskatus on olnud Eestis vähe levinud, rohkem oli see tuntud saartel. Näiteks 20. sajandi algul oli Saaremaal veel suveköökidel katuseid, mille sarikatele olid asetatud sarapuu- või pajuvitstest punutud alused ehk tarjad ja need kaetud “mullaga ühes lõigatud murutükkidega”.

Mätaskatus on hea heli- ja soojusisolaator. Mättakiht reguleerib suurt temperatuuride kõikumist. Kuuma ilmaga hoiab ta katusealused ruumid jahedad.

Mätaskatus on üpris raske, lisaks seob ta hulga sadevett, talvel lisandub lumekoormus. Seega peab mätaskatusega hoone konstruktsioon olema tugev.

Katuse kalle ei tohi olla suurem kui 30^o, muidu peseb vihm mulla katuselt maha. Mättad võetakse kehvema mullaga, et taimed ei hakkaks liialt vohama. Kõige käepärasem on võtta mättad ehitatava maja alt. Enne ehitamist kooritakse mätas ära, tõstetakse kõrvale hunnikusse ja laotakse lõpuks katusele. Mätas peaks olema u 20–25 cm paks, siis ei kuiva katus põuasel suvel läbi. Soovitatakse ka panna kaks kihti mättaid – üks rohukamaraga allapoole, teine kamar ülespoole. Kui katus on ühe aasta vajunud, tuleks mulda juurde lisada.

Mätaste all võiks olla kruusakiht, mis soodustab vihmavee äravoolamist. Selle all omakorda on traditsiooniliselt kasutatud niiskusisolatsiooniks kasetohtu. Kasekoort tuleb panna peaaegu nagu laastukatust, vähemalt kolm kihti ja ülekattega. Kasekoore tükid võiksid olla enam-vähem ühesuurused, siis on laduda ja kihte arvestada mugavam kui väga erineva suurusega tükkidest ladudes.

Mätaskatus. Mooste vald, Kiviküla, Kuugemäe talu. 2003.
Katuse äärelaua ja mätaste vahel on niiskusisolatsiooniks kasetohu tükid.
Samal katusel on ka mätaste all kiht kasetohtu.

TÄNAPÄEVANE ALTERNATIIV

Niiskuse isolatsiooniks kasutatakse mätaste all kilet või vundamendi jaoks toodetavat plastist hüdroisolatsiooni.  

Kirjandus:

Kaila, P. 1999. Majatohter. 3. osa. Tallinn: Viplala.
Masso, T. 1991. Palkmajad: konstruktsioon ja ehitamine. Tallinn.
Saarman, E. 1998. Puiduteadus. Tartu: Eesti Põllumajandusülikool.
Tihase, K. 1974. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Kunst.
Viires, A. 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Uus, A. 2002/2003. Laastukatus. - Ehitaja käsiraamat . Koost. S. Kingsepp jt. Tallinn: Presshouse.
Madalik, A. 2002/2003. Kimmikatus. - Ehitaja käsiraamat. Koost. S. Kingsepp jt. Tallinn: Presshouse.
Uus, A. 2002/2003. Mätaskatus. - Ehitaja käsiraamat. Koost. S. Kingsepp jt. Tallinn: Presshouse.
Sepp, T. 2003. Vanale majale traditsiooniline katus. - Kodu ja Aed nr 5.
Koorberg, P. 2001. Haljad katused - nägusad ja vajalikud. - Eesti Loodus nr 7-8.
Habicht, T. 1959. Taluõuest ja kõrvalhoonetest Kagu-Eestis. - Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVI. Tallinn: Valgus.

Lingid

Viljandimaa pärandehitusoskajate ja -teadjate andmebaas – palkmajad, laastukatused

Mätaskatus

Laast-, sindel-, kimm- ja õlgkatused www.hot.ee/karumesilane

Õlg- ja rookatustest Suurbritannias