Tõrvaajamine

TÕRV on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Igal aastal tõrvati üle rautamata vankrirattad ja reejalased, paadid ja laevad. Rannikul tuli tõrvata ka kalavõrgud ja köied, saartel riidest pättide tallad. Searasvaga segatud tõrva kasutati ratta- ja saapamäärdeks.

Tõrv oli ka hinnatud ravim. Seda määriti peale nahahaiguste ja -hädade ning isegi hambavalu puhul. Vaiku - mida on nimetatud ka põletamata tõrvaks või tooreks tõrvaks - on mitmed soome sugu rahvad kogunud ja kasutanud. Vaigu närimine puhastas hambaid. Vaiguga on ka haavu võitud.

Plaastri retsept

4 osa puhast vaiku; 1 osa searasva või võid; 1 osa vaha (või veel parem tarupigi); mõni tilk rukkiorase mahla; pisut soola. Keeta 5-10 minutit (Kanepi kihelkond).

Materjal

Tõrva aeti männikändudest või -puust, vahel ka kuusest. Eestis on väheste eranditega kasutatud mändi. Kuusetõrva ei peetud kuigi heaks, sest see oli kleepuv ning talvel võis kuusetõrvaga tõrvatud ratas külmuda. Kasetohust aeti tökatit. Saarepuu juurtest sai kivitõrva ning kadakast kadakaõli. Kõige paremaks tõrvapuuks peeti tõrvaseid ehk aastaid maa sees pehkinud kände, mille ümbert nn maltspuit oli ära kõdunenud ja alles jäänud ainult vaigurikas osa. Kõdunenud kände oli ka kergem maa sees kätte saada. Samuti on kände kergem juurida liivasest pinnasest.

Tõrva ei saa ajada värskelt raiutud puust. Esmalt tuleb puit kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Märja puu põletamisel jäi tõrva hulka palju vett. Käred pidid olema kaunis väikesed – vaksapikkused paaritollise läbimõõduga, käesuurused.

Sakud ja käred

Tegemine

Eestis on tõrva põletatud peamiselt kolmel moel:

• tõrvaaukudes ehk -haudades
• kummulikeeratud pajas ning
• spetsiaalsetes tõrvaahjudes.

Tõrva soojendamine, et vesi tõrvast ära auraks.

Saadava tõrva hulk sõltub ahju suurusest ning tõrvapuude hulgast.

Tõrva sisse jääb alati mingil määral vett. Selle eemaldamiseks soojendati tõrva – vesi kogunes peale ja selle sai ära kallata. Mõnel pool lasti tõrval enne tarvitamist nädal aega varjulises kohas seista, et vesi koguneks peale ja auraks ära.

 

Tõrvahaud

Kõige arhailisem viis on põletamine tõrvahaudades. Tõrvahauad olid saviliivasesse maase kaevatud võrdlemisi madalad lehtrikujulised augud, mis täideti püstiasetatud tõrvastega ning süüdati pealttuult põlema. Kui kännud olid intensiivselt põlema hakanud, kaeti auk pealt mätastega. Mõnede uurijate arvates võidi auk esmalt mätastega kinni katta ja süüdata alles hiljem spetsiaalselt selleks jäetud aukudest. Niimoodi on toimitud ka näiteks Soomes. Augus tekkis suur kuumus, mille mõjul kännud ajasid tõrva välja. Lehtrikujulise haua põhi oli savitatud ja kõvaks tambitud või paekividega vooderdatud. Haua allosas oli auk, kust tõrv välja valgus. Aukudes põletades on aga tõrva kadu suur.

Tõrvaajamine kummulikeeratud pajaga

Tihti aeti omaks tarbeks väikesi tõrvakoguseid kummulikeeratud pajaga. Sellisel juhul tõrvapuid ei põletatud, vaid kuumutati paja peale tehtud tulega. Vana pada topiti tihedalt käresid täis ning asetati kummuli laudadest või kivist põhjale. Põhjakiviks sobis lapik kivi, võimaluse korral kasutati paekivi. Kivi keskele raiuti auk, mille ümbrus õõnestati lohukujuliselt või raiuti kivisse augu suunas jooksvad kiiretaolised sooned. Augu kaudu voolas tõrv kivi all olevasse anumasse (või renni, mis viis tõrvakogumise anumani). Et tõrvapuud tulega kokku ei puutuks, savitati paja servad hoolikalt kinni. Tihti kaeti savi ka veel liivakorraga ning kui savi kütmise ajal pragunes, raputati kohe liiva peale. Seejärel seati paja ümber puud püsti ja süüdati põlema või tehti tuli paja põhja peale.

 

Tõrvaajamine ahjus

Suuri tõrvakoguseid aeti tõrvaahjudes. Tõrvaahje on valmistatud nii kividest (paas, graniit, tellis), savist kui ka miinikeredest ja laevakateldest – viimased on kiviahjude sisse müüritud. Varem ehitati ahje pae- ja raudkividest, hiljem tellistest, Kagu-Eestis savist. Paekiviahje on peetud paremateks, sest usuti, et raudkiviahi läheb liiga kuumaks ja käred võivad kõrbema minna. Raudkatlad ja miinikered on kõige hilisemad ning on olnud kasutusel neis paikades, kus tõrvapõletamine oli elatusalaks, näiteks Hiiumaal. Raudkatel on õhukindlam, kuumeneb kiiremini ja nõuab väiksemat küttekulu. Ka tänapäeval kasutatakse kodusel viisil tõrvapõletamiseks sageli vanu raudkatlaid, bensiinivaate jms.

Tõrva aeti tavaliselt kevadel. Tõrva tehti alati vaikse ilmaga, sest tuulega sööb tuli tõrva ära. Kui tõrv põlema läks, siis tuulevaikse ilmaga oli kadu väiksem. Ka ehitati tõrvaahjud alati kuskile metsaserva ning elumajadest kaugemale.

Emaahi täidetakse käesuurusteks raiutud tõrvapuudega – käredega võimalikult tihedalt ning need asetatakse ahju püsti. Peeneks raiutud käredest voolab tõrv paremini välja. Enne kütma hakkamist suletakse avaus, mille kaudu emaahju täideti, võimalikult õhukindlalt, et ahjus olevad tõrvapuud ei võtaks kütmise ajal tuld. Tavaliselt suletakse selleks ahi suure paeplaadiga, mille servad savitatakse väga hoolikalt. Mõnel pool on emaahju suu aga lausa kinni müüritud.

Ahje köetakse esiküljel asuva ahjusuu kaudu. Puud laotakse emaahju ümber või asetatakse kahele poole ahjusuud. Samuti on olnud kasutusel üksikuid lõõridega isaahje. Ka 1997. aastal Kabala metskonnas ehitatud tõrvaahju lõõr jookseb spiraalselt ümber emaahju.

Et tõrv jooksma hakkaks, tuleb mõnda aega kütta. Esmalt jookseb torust vett – mida kuivemad on tõrvapuud, seda vähem. Seejärel hakkab torust tulema auru ning auruga koos ka tõrva. Kütmise kestus sõltub tõrvapuude kogusest. Kütmine lõpetatakse, kui tõrva voolamine väheneb ja tõrv veel ainult niiditaolisena niriseb. Seejärel jäetakse ahi 3-4 päevaks, soojal aastaajal ka kuni nädalaks jahtuma. Küllalt jahtunud ahjust võetakse söed välja. Kui pole võimalik oodata süte jahtumist, kustutatakse need veega.
 

TÖKATIT ehk kasetõrva aeti kasetohust ja -juurtest ning kasutati hobuseriistade määrimiseks ning saapamäärdena. Tökatit tehti enamasti pajaga ja tüki vähem kui tõrva. Mõnel pool põlati koduaetud tökatit, sest ta olnd jüst kui va kört. Vana kase toht andis rohkem ja paremat tökatit (nagu vana männi kännust sai paremat tõrva). Kõige paremat tohtu sai vanade mahalangenud kaskede pehastunud koorest. Tökatiajamiseks pidi toht olema kuiv ja puhas. Samblast jm prahist puhastatud tohutükid asetati patta serviti, et tökat paremini välja nõrguda saaks.

Noorte kaskede ja värskest tohust aetud tökat põle suur asi. Sellest jäeb niisugune kõrd kõhe suabaste külge, tükib suapa nahad ära rikkuma, nahad lähevad pragulisest ja hakkavad lõhkema. Aga kui ikke vanast tohust tökat on aetud, see on alles asi. Kui suapaid sellega mearid, siis on suapa nahad pehmed kui siidid. Ja kui lume sees käid, siis ei võta suapad lund külge ja suapad läigivad kui peelid jalas, just nagu õleks viksitud, vai ei tea missuguse peene ja kalli meardega suapad mearitud. Niisama on vees käimisega. Kui ia miardega on suapad mearitud, ega need suapad vett kua külge võta, vesi jookseb ernes pealt maha. Tuled veelombist läbi, suapad on nii kuivad, nagu põleks vett nähnudki. Aga ega siis sellepärast iga nahka kua ei sua vai ei või meari... Musta juhtnahka ja valged saijanahka suapaid võid ainult meari ja obuseriistu, pastlaid ja niisugust prostamat nahka võib meari. Peenemat nahka võib nüid õige õhukeselt kua meari. Aga äda seisab selles, et siis kui tökati järel mearid peenema meardega, peenem meare ei taha siis iast läiget võtta. Ja igale poole ei ole ju sünnis tökatiga mearitud suabastega minna. Mõni ütleb varsti, et vuih! mis ais siin on. See on ju ullem ais kui siku ais pärtlipäeva aeg.

Torma, 1958

Nahahaiguste raviks aeti ka KADAKAÕLI.

Kadaka õli saamiseks pandud vana pada tihti kadaka puid täis ja siis kummuli kivi pääle, mille keskel auk (nagu tõrva põletamiselgi), ja tehtud pajale tuli ümber. Umbes söömavahese põletamise järel olnud pajas veel ainult söed järel. Õli tilkunud alla moldi. Kadaka õli määriti kuumas saunas ihule. Valus olnud küll, kuid sügelised kadunud kohe, just kui oleks nad luuaga ära pühitud. Kadakaõli olnud mustjaspunane kaunis paks vedelik.

KIVITÕRVA sai saarepuu juurtest:

Suare tõrva üteldasse kua rohkem suama, kui vana puudest aad. Nagu vanad reejalased ja painarpuud, kõdarad. Ratta kõdarad ja vanad suarepuu loogad ja niisugused vanad kesanenud asjad. Värske puu nii palju ei pidada andma. Suare tõrva ennevanasti aeti ja tarvitati rinna ja kõhu rohust. Kui rinde alt venitatud oli vai aige, siis võeti suare tõrva kas viinaga ehk veega, kõhe aitas. Jooksva aiguse vasta tarvitati ja igasuguse rinnaaiguse vasta. Apteekitesse osteti. Küsiti kõhe, kas on teada, kes suare tõrva aavad ja rohkemast on, siis toogu apteeki. Ta õli tülikas aada, sellepärast ei tahetud taga jannata.

Tõrvaajamisel on võimalik saada ka TÄRPENTINI. See oli keerukas ettevõtmine ja selle kohta on vaid üksikuid teateid piirkondadest, kus tõrvapõletamine oli elatusala. Tärpentini lisati värnitsale, et värv paremini nakkuks, kuid tarvitati ka arstimiseks.

Tänapäeval inimesed teavad seda ja tärpentiniajamine võetakse tõrvapõletamisest rääkides sageli kõneks. Elevuse põhjus on selles, et täpentini eraldamiseks on kasutatud puskariaparaate ning kodune puskariajamine on Eestis hetkel teatavasti keelatud. Üldiselt ei olnud kodusel teel tärpentini valmistamine Eestis levinud.

Kirjandus:

Loorits, Oskar 1941. Endis-eesti elu-olu II. Tartu.
Leetmaa, Mihkel 2000. Lubja- ja tõrvaahjud. - Suitsutare 2. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.
Talve, Ilmar 1961. Kaakkois-Viron ja Liivin rannikon tervanpoltosta. - Virittäjä.
Viires, Ants 1967. Kotiteollisuus ja ansiotyöt Viron saaristoväen elämässä. - Kotiseutu.
Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Puude osast eesti rahvakultuuris. Tartu: Ilmamaa. (1. trükk 1975. Tallinn: Valgus.)