Tohu- ja niinetööd

Puukoort on Eestis kasutatud maja ehitamisel niiskusisolatsiooniks ja katusekattematerjaliks, nahaparkimisel ja lõngavärvimisel. Lepa, paju, pärna ja kase koort on kasutatud ka mitmesuguse tarbevara valmistamiseks, näiteks viiskude, märsside ja korvide punumiseks; tohust on keeratud torbikuid, tehtud mitmesuguseid vakkasid ja karpe, tubakatoose, noatuppesid jne. Isegi savinõu katki läinud sanga on parandatud kasetohu abil: kui savipotska oli katki, siis pandi kasetohust vits peale ja pisteti keeva vette – nõu oligi koos ning terve.

Tohu lõikamine

Parim aeg tohu korjamiseks on kevad ja suvi (juuni-juuli), Viru-Jaagupi ja Kose kihelkonnast on teateid, et hea toht on ka talvel sulaga lahti. Koore võtmiseks valitakse 30–40 aastat vanad ja siledad puud. Tohuribade saamiseks lõigatakse puu kooresse noaga vindisarnane pragu ja aetakse toht looma sääreluust või puust (vaher, õun, pihlakas või saar) voolipulga ludaga või kiiluga spiraalselt ümber puu lahti, kuni viimaks keerleb tohuriba ümber puu iseenesest edasi. Laia tohu saamiseks lõigatakse noaga koorele pikkupidi praod sisse nii pikalt, kui laia koort on tarvis, ja aetakse käega või labidasarnase puukiiluga puu küljest lahti.

Paremal tohukerad, vasakul tohust nõud

Enne kasetohu ribade tarvitamist "viilitakse" nad üle – mõlemast servast lõigatakse noaga ääred tasaseks ja suurema sitkuse saavutamiseks määritakse mõnikord rasvaga. Niint ja pajukoort viilitakse samuti. Tohu keetmist nagu hantidel ja mansidel meil vanasti ei tuntud.

Toht tarvitatakse harilikult kohe ära. Juhul, kui linte pole võimalik kohe tarvitada, siis aetakse need suurde kerasse nii, et tohupool jääb allapoole, tumedam pool peale. Kerad, mis kaaluvad kuni 5–10 kg, viiakse koju ja hoitakse räästa all varjus. Niint kuivatatakse enne seismapanekut. Kuiva tohtu ja niint peab enne tarvitamist soojas vees leotama.

Pajukoort kistakse puu küljest pikuti, ülevalt alla. Samamoodi kistakse ka kuusekoort: valitakse puu, mille tüve alaosa on oksteta ja sile, tehakse lõige nii kõrgelt kui ulatab ja teine lõige vertikaalselt. Koor lükatakse lahti pika kiilu abil ülevalt alates.

TOHUST ESEMED

Torbik (Rõigis ruup, Pühalepas marjakong)

Torbikud olid kõige lihtsamad tohtnõud –tükk kokku murtud puukoort. Neid valmistati tavaliselt kiiresti vajaduse korral, näiteks marjul olles. Seetõttu ei nähtud ka erilist vaeva nende viimistlemisega.

Samasugused torbikuid on tuntud suuremas osas Põhja-Euraasiast.

Lihtsam tohust torbik tehakse nii, et ristkülikukujuline tohutükk murtakse keskelt kahekorra. Mõlemad otsad pigistatakse torusse ja litsutakse üksteise sisse, nii et moodustub alt lai ja pealt ümmargune nõu.

Torbiku küljed kinnitatakse peente orkidega.  Suurema torbiku küljed võib ka juurtega läbi õmmelda ja kinnitada külge nöörist sanga.

Tohust kulp

Tohust saab valmistada kiiresti ja lihtsalt kulbi näiteks lõkke kohal vee soojendamiseks. Veega täidetud tohtkulp ei lähe põlema, kuigi kasetoht üldiselt süttib kergesti.

Kulbi valmistamiseks vajate poolringikujulist tohutükki ja puupulka. Keerake tohutükk koonusjalt kokku, lõhestage pulga üks ots pooleks ja pistke koonuse servade liitekoht lõhesse.

Silindrikujuline kaaneta vakk

Võetakse kaks ristkülikukujulist tohutükki. Seesmise voodri jaoks keeratakse üks tohutükk silindrisse. Selle peale pannakse teine nelinurkne tohutükk, mis lõigatakse nii pikk, et ta parajasti voodri peale ulatub. Pealmise tohutüki pikkus sõltub ka kinnise tüübist – kui kavatsete külje kinni õmmelda, tuleb juurde arvestada õmblusvaru, kui otsustate hambulise kinnise kasuks, tuleb lisaks mõõta hamba pikkus. Seesmine silinder peab aga välimisest alt ja ülevalt äärest 2 cm kõrgem olema.

Vaka külje kinnitamiseks on kaks võimalust: esiteks võib külje kokku õmmelda niine või nööriga. Enne õmblema hakkamist tuleb naaskliga augud ette torgata. Teine võimalus on lõigata noaga silindri servadesse hambuline kinnis: silindri ühte äärde lõigatakse kolmnurksed augud, teise äärde vastava suurusega hambad ja pistetakse need aukudest läbi. Oluline on, et hamba kael (hamba kitsam osa) oleks sama lai kui teise serva lõigatud kolmnurga külg.

Tumedaks on viirutatud väljalõigatavad osad

Välimise tohu ülemise ääre külge pannakse peenike vitsast võru ja keeratakse voodri kõrgem äär sellest üle. Alumine voodriäär keeratakse ka tagasi, aga võru ei panda. Põhjaks pannakse silindri sisse ümmargune lauatükk. Põhi jääb hästi alla, kui vakk panna keevasse vette, siis tõmbub tohust karbisein kõvasti põhja vastu. Kui põhi on all, keeratakse alumise ääre ümber mõnikord veel 3-4 cm laiusest tohuribast võru, mille otsad kinnitatakse hambulise lõikega.

Tohukuubik

Võetakse kuus neljakandilist tohutükki, näiteks mõõtudega 10 x 12 cm. Oluline on, et ristküliku pikemad servad jookseksid tohu tumedate kriipsudega paralleelselt, muidu ei hakka kuup koos püsima. Igal tükil murtakse kaks lühemat külge umbes 1 cm laiuselt tagasi. Ühe tohutüki keskele lõigatakse ümmargune auk – sellest saab vaka suu. Seitsmendast tohutükist tehakse hiljem lükandkaas, millega võib ava sulgeda.

Sobitage kuus tohutükki kuubikujuliseks kokku, nii et tagasimurtud servad külgi koos hoiavad. Visake kuup korraks keevasse vette, siis tõmbuvad tohutükkide servad krussi ja kuup püsib hästi koos.

Väike nipp lapsevanematele: kui teha tohukuubik, mille kõik kuus külge on kinnised ja sisse panna herneteri vms, siis saab seda kasutada lapsekõristina.

Tohust karp

Karpe on kasutatud toiduainete, näiteks või, liha ja kohupiima kaasa võtmiseks ja ehteasjade või raha hoidmiseks.

Valmistatakse samamoodi kui soolavakka. Kahekordne tohutükk keeratakse silindrisse, küljed kinnitatakse kas hambulise lõikega või õmmeldakse lihtsalt jämeda lõnga või niinega kinni. Õmblemiseks on vaja naaskliga augud ette teha. Põhjaks võetakse ümmargune või ovaalne lauatükk, mis kinnitatakse puupulkade abil karbiseina külge. Põhja võib kinnitada ka karpi keevasse vette pistes, nagu kirjeldatud vaka puhul. Karbi peale käib kaas, mis on samasugune kui karp, ainult tohuosa on kitsam.

PÄRNAKOOREST (NIINEST) KARBID JA VAKAD

Koor murtakse silindrikujuliselt kokku, otsad pannakse vaheliti ja õmmeldakse niine või juurtega eesnõelapistes kokku kahe vertikaalse reana. Põhjaks pannakse kahekordne kasetoht, mis õmmeldakse niinega külje alumise serva külge. Soovi korral võib teha ka kahekordsest tohust kaane. Omal ajal tarvitati niinest karpe villa või veime hoidmiseks, millest ka nimi villavakk, veimevakk, ehtevakk.

Kirjandus:

Kõrv, Ali 1931. Puukoorenõud. Proseminaritöö etnograafias. Eesti Rahva Muuseumi arhiivis.
Valonen, Niilo 1952. Geflechte und andere arbeiten aus Birkenrindestreifen unter besonderer Berücksichtigung finnischer Tradition.
Viires, Ants 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Viires, Ants 2000. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Lingid:

http://www.miksike.ee/referaadid/kased.htm

Põhja-Ameerika indiaanlaste tohtnõud