Söepõletamine

Miil ise on ju tegelikult üsna töömahukas, kui niiviisi miili silmas pidada. Me oleme ju tegelikult Lions Klubi, oma põhitegevusega me töötame ju igal pool mujal. Aga see tähendab seda, et vaja on ju circa 15 ruumi puid, talvel tuleb see valmis teha, lõhkuda, ladustada. Järgmine protsess on siis see miiliehitamine, materjalid kohale - puud, mättad kindlasti, kuuseoksad. Ja see miili ehitamine, selle järgi tuli süütamine, miili valve, siis on omakorda miili lahtivõtmine, pakkimine ja viimane protsess on söe realiseerimine. Kokkuvõttes on see üsna mahukas töö ja esimestel aastatel me olime üsna entusiastlikud, aga iga asi muutub natuke rutiinseks, kui sa juba neljandat teed.

Lihula, 2003

Eestis on miili põletatud süte saamiseks. Sepad on teinud seda omaks tarbeks, kuid seda on tehtud ka müügiks. Puusütt kasutasid sepad kuni kivisöe kasutusele tulekuni. Miilisüsi olnud eriti sobiv terariistade valmistamiseks, sest tema tuli olnud tõrvasöe omast pehmem. Miili põletati sügiseti ja kevaditi ning samuti suvel, kui puud olid kuivad. Talvel miili ei tehtud, siis külmetavat jäässe.

Tänapäeval valmistatakse mõnel pool niisugugusel kombel grillsütt. Näiteks Lihula Lions Klubi on teinud seda neli aastat järjepanu igasuvise seltskondliku üritusena ning saadud söe heategeval otstarbel maha müünud.

Materjal

Vanasti, kui sütt tarvitasid peamiselt sepad, olid miilipuudena eelistatumad männid või kuused. Eriti hinnas oli mänd, sest kuusesöed olevat hakanud ääsil praksuma. Lehtpuid põlati kalliks, ka polevat need hästi põlenud. Tänapäevast grillsütt tehakse vastupidi just lehtpuust, kuna vaigurikka okaspuu süsi annab toidule kõrvalmaitse. Kuid on ka erandeid – näiteks Kabala metskonnas kasutatakse grillsöena tõrvapõletamisel saadud männisütt. Kuna tõrv on männipuust välja kuumutatud, polevat sealsete tegijate arvates toidul mingit kõrvalmaitset.

Riitmiili puude pikkus oli üldjuhul kaks meetrit. Püstmiili puhul võivad puud ka lühemad olla – näiteks Lihulas on miili põletatud 1,25–1,5-meetristest leppadest. Põletuspuudele lisaks läheb vaja ka mulda, liiva või mättaid miili katmiseks ja nuiasid miili tihedaks tampimiseks.

Tegemine

Miili võib laduda maapinnale, kuid võib teha ka umbhauas.

UMBHAUD

Umbhauas põletamise korral kaevati maasse umbes 2 m pikkune ja meetrilaiune ning umbes 70 cm sügavune auk. Augu põhja asetati ristpuud, millele laoti ristipidi miilipuud, nii et tekkis ligi poole meetri kõrgune kuhi. Haud kaeti pealt turba ja mullaga, jättes otstesse ja keskele tõmbeavad. Seejärel süüdati puud alt põlema. Süütamisava suleti ning kontrolliti hoolikalt, et rohkem avausi ei tekiks. Selline miil põles kaks ööpäeva. Kui märgati, et mullakatte langes alla, võis arvata, et miil on valmis. Seejärel tõmbeavad suleti ning miil jäeti kaheks nädalaks kustuma.

RIITMIIL

Ladumine. Riitmiili jaoks kaevati maasse umbes meetrisügavune ja kahe meetri laiune auk, mille ühte otsa ehitati pooleteise meetri kõrgune müür (komimüür), mis ulatus jalakõrguselt üle augu serva. Augu teine ots on lahtine. Siis pandi auku jämedad kehe meetri pikkused kuuse- ja männipakud, asetades need otstega müüri poole, nii et müüri ja puude vahele jäi poolemeetrine lahtine vahe. Pakkudele laoti kuhjana risti peale miilipuud. Üleslaotud miil oli 3–3,5 m kõrge.

Riitalaotud miilipuud

Katmine ja süütamine. Üleslaotud miil kaetakse terves ulatuses tooreste kuuseokstega. Piisab ühekordsest tihedast kihist. Oksad kaetakse umbes 20 cm paksuse mulla- või liivakihiga. Miilidele on kuhjatud ka kuuseokkaid, käbisid, eelmise miili prügi. Samuti võib miili katta 5–6 cm paksuste mätastega. Mätastega kattes on mõttekas laduda neid esialgu müürina, st maapinnaga horisontaalselt. Nii pole karta, et mättad hakkaksid hiljem vajuma ja miil lagunema. Miili kupliosa võib katta lapiti laotud mätastega. Kattematerjali peab olema miili küdemise ajaks ka varuks, et sulgeda põlemise käigus paratamatult tekkivaid tulekoldeid. Maapinna lähedale jäetakse 1–1,5-meetrise vahemaaga õhuaugud. Esialgu jäeti mõlemad otsad lahti. Riitmiil süüdatakse lahtisest (st mitte komimüüripoolsest) otsast. Kui tuli oli intensiivselt põlema hakanud, suleti miili varemsüüdatud ots kuuseokste ja liivaga. Intensiivse põlemiseni kulub ligikaudu tund-poolteist. Seda, kas miil on “käima läinud”, tehakse kindlaks kuulatades – käimaläinud miil kohiseb.

Mätastega kaetud miil. Allosas on näha õhuavad

Miili põletamine. Küdevat miili valvatakse ööpäev ringi. Miil peab miilama, st vaikselt ummuksis põlema. Lahtise leegiga põledes muutuvad puud tuhaks. Oluline on jälgida suitsu värvi. Õige miilisuits peab olema pruunikashall. Sinine vine viitab tulekoldele, mis tuleb nuiaga tihedaks tampida. Kui miilisse tekib mõni auk või kusagilt lööb tuli välja, kaetakse see koht mulla, liiva või mätastega ja tambitakse samuti nuiaga tihedaks. Kui mõni koht miilil tundub vetruvat, nuiatakse ka seda.

Kuna puu söestub terves tükis, on nuiamine tarvilik ka söe väiksemateks, kasutatavateks tükkideks tegemiseks. Hiljem, lahtivõetuna, tuleb söed nagunii veel väiksemaks tampida.

Kui süütamisest on möödunud kolm või neli tundi, tekib miilis nii suur kuumus, et võib hakata õhuauke sulgema.

Miili on parem põletada tuulevaikse ilmaga. Tuulise ilmaga võtab miili pealttuulekülg kergesti tuld ja põleb tuhaks, samas kui alttuulekülg võib jääda üldse söestumata. Kui on näha, et üks külg põleb rohkem kui teine, saab õhuavasid sulgedes või avades miili põlemist ühtlasemaks reguleerida. Lahti tuleb võtta põlemata küljel asuvad avad.

Kas süsi on valmis, proovitakse puu- või raudvardaga torgates. Kui varras läheb põhjani, ilma et ta põlemata tukkide vastu põrkaks, on söed valmis.

Miili põlemise kestus tuleneb miili suurusest ning puudest, mida põletatakse. Näiteks kasepuu põleb kauem kui lepp. Tavaliselt põletati kaks kuni neli päeva, siis suleti kõik õhuavad ja hoiti miili sellisena umbes nädala, endiselt valvates, et tuli kusagilt välja ei pääseks. Valmis miil vajub kokku, olles tavaliselt ligi poole madalam algselt üleslaotud miilist.

Ka kustumise aeg oleneb miili suurusest. Tavaliselt lasti miilil kustuda umbes nädal.

Lahtivõtmine. Küllaldaselt jahtunud miil avatakse ülaltpoolt tuult. Kõigepealt eemaldatakse labidaga muld, praht ja kuuseoksad. Kui lahti võttes on kusagil tuld, kustutatakse see veega. Söed rehitsetakse rehaga laiali ja kallatakse veega üle, et nad ei süttiks. Kvaliteetse grillsöe saamiseks süsi sõeluti. Lihula Lions Klubi kasutas selleks näiteks vanu reformvoodi põhju.

PÜSTMIIL

Ladumine. Tulevase püstmiili keskpaika lüüakse vai, mille ümber asetatakse kiirtena 1,25–1,50 m pikkused miilipuud. Tekib ring ümber vaia. Niiviisi asetatud puude vahed toimivad hiljem õhukanalitena. Soomes on keskel asuvat vaia nimetatud ka nabapuuks või kuningaks.

Vaia kohale asetatakse laudadest tehtud korsten, mis söestub hiljem koos miilipuudega. Et korsten oleks maast pisut kõrgemal, on ta ehitatud jalgadele. Korstnaalusesse ruumi pannakse süütamiseks vajalik tulehakatus.

“Mahajoonistatud” ringile laotakse horisontaalselt peale ühekordne puudekiht, et miilile tekiks kindel tihe põhi. Sellele põhjale hakatakse laduma puid poolviltu, püramiidina. Laduda tuleb tihedalt, et puude vahele jääks võimalikult vähe õhuruumi. Alustatakse korstna juurest lühemate puudega. Seejärel jätkatakse ladumist järjest pikemate puudega, kuni on saavutatud vajalik kaldenurk. Kalle ei tohi olla nii suur, et hiljem katteks asetatud mättad miililt maha libisevad. Samuti ei tohi kalle olla liiga väike, sest liiga lameda miili puhul ei pruugi kogu puit söestuda. Vajaliku kaldenurga säilitamiseks võidakse pikemate puude vahele panna ka lühemaid. Sel moel laotakse ära kõik miilipuud.

Vöö tegemine. Kui miil on üles laotud, lüüakse miili ümber maasse umbes meetripikkused püstised vaiad. Nende ja miili vahele asetatakse põikpuud. Sellele vööle toetub hiljem mättakiht, samuti saab vöö abil sulgeda või avada õhuauke.

Katmine ja süütamine. Üleslaotud miil kaetakse terves ulatuses tooreste kuuseokstega. Piisab ühekordsest tihedast kihist. Oksad kaetakse umbes 20 cm paksuse mulla- või liivakihiga. Miilidele on kuhjatud ka kuuseokkaid, käbisid, eelmise miili prügi. Samuti võib miili katta 5-6 cm paksuste mätastega. Mätastega kattes on mõttekas laduda neid esialgu müürina, st maapinnaga horisontaalselt. Nii pole karta, et mättad hakkaksid hiljem vajuma ja miil lagunema. Miili kupliosa võib katta lapiti laotud mätastega. Kattematerjali peab olema miili küdemise ajaks ka varuks, et sulgeda põlemise käigus paratamatult tekkivaid tulekoldeid. Maapinna lähedale jäetakse 1–1,5-meetrise vahemaaga õhuaugud.

Kaetud püstmiili korsten lõigatakse muu kupliosaga tasaseks. Miil süüdatakse korstnast. Vanasti valati süütamiseks mõni kühvlitäis hõõguvaid süsi korstnast sisse. Tänapäeval võib abi olla teiba külge kinnitatud süütevedelikuga immutatud kaltsust.

Intensiivselt põlema hakanud miilil korsten suletakse väikeste puuklotsidega ning kaetakse mulla või mätastega. Miilile jäetakse siiski alati mõned väikesed õhuaugud sisse.

Intensiivse põlemiseni kulub ligikaudu tund-poolteist. Seda, kas miil on “käima läinud”, tehakse kindlaks kuulatades – käimaläinud miil kohiseb.

Miili põletamine. Küdevat miili valvatakse ööpäev ringi. Miil peab miilama, st vaikselt ummuksis põlema. Lahtise leegiga põledes muutuvad puud tuhaks. Oluline on jälgida suitsu värvi. Õige miilisuits peab olema pruunikashall. Sinine vine viitab tulekoldele, mis tuleb nuiaga tihedaks tampida. Kui miilisse tekib mõni auk või kusagilt lööb tuli välja, kaetakse see koht mulla, liiva või mätastega ja tambitakse samuti nuiaga tihedaks. Kui mõni koht miilil tundub vetruvat, nuiatakse ka seda.

Kuna puu söestub terves tükis, on nuiamine tarvilik ka söe väiksemateks, kasutatavateks tükkideks tegemiseks. Hiljem, lahtivõetuna, tuleb söed nagunii veel väiksemaks tampida.

Kui süütamisest on möödunud kolm või neli tundi, tekib miilis nii suur kuumus, et võib hakata õhuauke sulgema.

Miili on parem põletada tuulevaikse ilmaga. Tuulise ilmaga võtab miili pealttuulekülg kergesti tuld ja põleb tuhaks, samas kui alttuulekülg võib jääda üldse söestumata. Kui on näha, et üks külg põleb rohkem kui teine, saab õhuavasid sulgedes või avades miili põlemist ühtlasemaks reguleerida. Lahti tuleb võtta põlemata küljel asuvad avad.

Kas süsi on valmis, proovitakse puu- või raudvardaga torgates. Kui varras läheb põhjani, ilma et ta põlemata tukkide vastu põrkaks, on söed valmis.

Miili põlemise kestus tuleneb miili suurusest ning puudest, mida põletatakse. Näiteks kasepuu põleb kauem kui lepp. Tavaliselt põletati kaks kuni neli päeva, siis suleti kõik õhuavad ja hoiti miili sellisena umbes nädala, endiselt valvates, et tuli kusagilt välja ei pääseks. Valmis miil vajub kokku, olles tavaliselt ligi poole madalam algselt üleslaotud miilist.

Ka kustumise aeg oleneb miili suurusest. Tavaliselt lasti miilil kustuda umbes nädal.

Lahtivõtmine. Küllaldaselt jahtunud miil avatakse ülaltpoolt tuult. Kõigepealt eemaldatakse labidaga muld, praht ja kuuseoksad. Kui lahti võttes on kusagil tuld, kustutatakse see veega. Söed rehitsetakse rehaga laiali ja kallatakse veega üle, et nad ei süttiks. Kvaliteetse grillsöe saamiseks süsi sõeluti. Lihula Lions Klubi kasutas selleks näiteks vanu reformvoodi põhju.

Kirjandus:

Talve, Ilmar 1940. Tõrva- ja miilipõletamine Eestis. Etnograafia keskastme seminaritöö. Käsikiri Eesti Rahva Muuseumi raamatukogus.
Viires, Ants 1967. Kotiteollisuus ja ansiotyöt Viron saaristoväen elämässä. - Kotiseutu, 174-175.
Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Puude osast eesti rahvakultuuris. Tartu: Ilmamaa. (1. tükk 1975. Tallinn: Valgus.)

Vaata ka:

The Charcoal burners