Punutised

KORVID

Korvipunumine oli varemalt üldine oskus. Korvipunumist peeti sedalaadi lihtsaks tööks, millega lapsedki hakkama saavad, ning tihti õpitigi see karjapõlves selgeks. Korve ja muid majapidamises vajalikke punutisi valmistasid ka vanemad inimesed, kes raskemaid põllutöid teha ei jõudnud.

KARTULIKORV 

Kõige tavalisem kartulikorvi materjal on olnud pajuvitsad. Neid korve tarvitati, nagu nimigi ütleb, kartulipanemise ja -võtmise ning teiste majapidamistööde juures, mistõttu nad olid tihti üsna lihtsad ja viimistlemata.

Materjal
kaks 1,5-2 cm jämedust u 1,3 m pikkust paju-, sarapuu- või toomingakeppi või kuusevitsa võrudeks
kümme jämedamat vitsa lookadeks
üheaastased pajuvitsad (läbimõõt u 3-5 mm) punumiseks

Tööriistad: nuga, peen tugev nöör või väikesed naelad

Vitste kogumine ja ettevalmistamine

Pajuvitsu kogutakse talvel, valitakse sirgemad ja ilusamad oksad. Kõrgemal maal kasvanud paju vitsad on sitkemad kui vesise maa omad. Lihtsamate majapidamiskorvide, nt kartulikorvide vitsu pole vaja koorida, ilusama valge korvi saamiseks kooritakse vitsad toorelt ära. Jämedad vitsad aetakse lõhki, vajadusel mitmeks haruks, soovi korral võib need peene liivapaberiga üle käia. Valmislõigatud vitsu säilitatakse suurtes kimpudes kuivas jahedas ruumis. Kuivanud vitsa tuleb enne punumist paar tundi külmas vees leotada, siis natuke seista lasta.

Vitsad vannis ligunemas. Tallinn. 1988.

Punumine

Korvi punumisel tehakse esiteks võrud. Võetakse kaks u 1,2 m pikkust keppi, koolutatakse algul käte vahel või põlve taga ja keeratakse mõlemad võruks. Kepi otsad vestetakse õhemaks, asetatakse vastakuti ja kinnitatakse peente naelte või nööriga kokku. Võrud painutatakse ümmarguseks või pikerguseks, olenevalt sellest, mis kujuga korvi soovitakse. Nüüd pannakse kaks võru risti üksteise sisse, ristumiskoht seotakse nööriga kinni.

Risti pandud võrud. Kõpu khk, Kõpu vald, Tõramaa küla. 1959.

Võrude mõlemad ristumiskohad kinnitatakse naastu ehk “silmaga”. Naastu punumiseks võetakse sile sirge paju- või sarapuuoks ja aetakse lõhki, voolitakse hästi õhukeseks ja painutatakse põlve taga pehmeks. See pikk õhukese vits põimitakse võrude ristumiskoha ümber.

Võrud, ajutise nööriga ühendatud loogad ja naastud. Pilistvere khk. 1945.

Järgmiseks tõmmatakse võrule kümme looka ehk ribi, mis pistetakse otsapidi naastude vahele. Loogavitsad on peenemad kui võrud, aga jämedamad kui punumisvitsad. Looga otsad vestetakse enne naastu alla torkamist noaga peenemaks ja koolutatakse kõveraks. Lookasid ei pea olema alati kümme, kui soovitakse laiemat korvi, võib lookasid olla rohkem.

Kui loogad on paigas, võib nad kinnitada ajutise nööriga. See aitab lookasid paigal hoida ajal, kui alustate vitste põimimist. Üheaastased pajuvitsad põimitakse lookade vahele ja ümber küljevõru. Alustatakse naastu juurest vitsa ladvapoolse otsaga. Kui esimene vits on punutud, keeratakse ette teine naast ja punutakse üks vits sellele küljele. Nii punutakse vitsad mõlemast otsast vaheldumisi keskele kokku. Kui punutud vits lõppes ladvaotsaga, jätkatakse järgmist vitsa ka ladvast, kui eelmine lõppes jämeda otsaga, alustatakse uut samuti jämedast otsast.

Vitste punumine lookade vahele vaheldumisi kummastki otsast. Audru khk, Audru vald, Kabriste küla. 1959.

Võrude koolutamine nõuab tugevat ja osavat kätt, vitste põimine on kergem. Põimitud vitsad on vaja pulgaotsaga koomale koputada, sest kuivades tõmbuvad vitsad kokku ja korv jääb liialt hõre.

Korvivitsteks sobivad veel:

Kadakaoksad on tugevad ja peavad tunduvalt kauem vastu kui pajuoksad.

Tammevitsad on hästi painduvad. Kõige parem on noore, kuni 1,5 m pikkuse tamme tüvi. Tüvi lõhestatakse neljaks, igast neljandikust saab neli või enam vitsa. Kuivanud vitsa peab enne töötlemist tublisti leotama. Vitsa kiskumist alustatakse ladva poolt, noaga tehakse ots lahti ja sikutatakse pinnud. Peenemast otsast võetakse ainult kaks pindu.

Sarapuuoksast võetakse ainult koorealune pind, seega ainult viimase aasta kasv. Oksa sisemus on tuim ja rebeneb punumisel. Kooritud sarapuuvitstest korvil on ilus loomulik läige.

Toomingavitsad kooritakse ja lõhestatakse. Vitsa ots tehakse noaga lahti, oluline on tõmmata ühtlaselt ja võrdse tugevusega oksa ja lõhestatavat pindu üksteisest eemale. Kui tõmbate ainult pinnust ja hoiate ülejäänud oksa paigal, jookseb pind maha ja jääb liiga lühikeseks.

JUUREKORV

Juuri oli raskem hankida kui vitsu ja neist punumine nõudis rohkem jõudu. Seepärast oli juurekorve talumajapidamises lihtsate töökorvidena vähem kasutusel, rohkem riideesemete, lõnga vm säilitamiseks, marjul- ja turulkäimiseks.

Männijuurtest pesukorv. Kuusalu khk,
Kolga vald, Tammistu küla. 1961.

Kasutati kadaka, männi või kuuse peenemaid maapinnalähedasi juuri. Juuri kisti maa seest käepäraste tööriistade, näiteks hargi, kirve või kartulikonksuga ning otsiti liivasemat maad, et töö kergem oleks. Nagu vitstest, nii valiti ka juurtest sirgemaid ja sitkemaid. Suurt kasvavat puud tagasihoidlikum juurtekaevamine ei kahjusta, kui aga juuri soovitakse varuda suuremal hulgal, tuleks seda teha värskel raiesmikul või tuulemurrus.

Urnikujuline juurtest villakorv. Kihelkonna khk, Kärla vald, Ulja küla. 1964.

Punuda saab toorestest juurtest, aga neid saab ka hilisemaks säilitada. Jämedamad juured aetakse pooleks, ilusama korvi jaoks juured kooritakse. Juurekorvi võrud ja loogad tehakse sarapuust, loogavahed punutakse juurtega läbi. Valmistamiskäik on nagu vitstest korvilgi.

MÄNNIPEERGUDEST KORV 

Peergudest korve tarvitati vitstest korvide kõrval varem üsna laialdaselt. Teatud määral piiras küll materjali kättesaadavus - piirkondades, kus männimetsa oli vähe, valmistati ka männipeergudest korve vähe. Varem valmistati peergudest korve enamasti kodus, kuid juba 19. sajandil hakati neid järjest enam laatadelt ostma ja peerukorvide valmistamine koondus puutöönduskeskustesse, nt Avinurmele.

Materjali valimine ja ettevalmistamine

Mida jämedam ja sirgem mänd, seda parem. Üle 12 tolli (30 cm) jämedust puud peeti juba sobilikuks. Võimalusel valiti viletsal märjal maal kasvanud mänd, mille puit on tihe, sitke ja vastupidav. Raiutud, aga koorimata puul lasti varju all üks aasta seista, siis raiuti ta pakkudeks ja lõhuti lõmmudeks. Väidetavasti võib raiutud puud vee sees kolm aastat hoida ja ta kõlbab peergude lõikamiseks paremini kui värskelt raiutu. Oktoobrist maini võib maharaiutud puud ka kuivas hoida, aga suvekuudel on juba kuu aega kuivalt seisnud puu peergude ajamiseks kõlbmatu.

Käsitsi lõhestatud peergudest korv on vastupidavam kui masinal tehtud laastudest korv - peerud on enamasti paksemad kui laastud ja seega on korv vastupidavam. Käsitsi lõhestatud peerg on ka pikema elueaga, sest puukiud on terved. Lõhestades jookseb lõhe piki puu struktuuri, kuid masin lõikab puidukiud läbi.

Tööriistad. Lõmmust lõhestati peerge kuus tolli pika ja poolteist tolli laia noaga või kiiniga. Punumise juures on abiks väikesed tangid, haamer ja naelad.

“Lõmmu südame poolt hakati noaga peerge kiskuma. Aeti kasvamise süü suunas. Peerge siluti pealt noaga ja punuti siis korviks, põhjast alates. Käte vahel ja silmamõõdu järgi tehti. Peerge ei tasu lõhkuma hakata, kui pole plaanis kohe punuma asuda, sest kuivanud peerg kaotab painduvuse.”

Peergudest valmistati hälle, pesukorve, marja-, kala-, turu-, kaanega käekorve. Lõhestatud peergudest ja pajuvitstest punutud sangadega korve tarvitati ka kartulikorvideks, kuna nad olid tugevad ja vastupidavad. Hiiumaal kasutati suuri peergudest D-läbilõikega kalakorve, mille sirgele küljele kinnitati kanderihmad.

ÕLGKORV

Õlest on tehtud mitmesuguse kujuga, sh suuri ümmarguseid kaanega korve, milles hoiti riideid, villa jm. 20. sajandil on nende valmistamise oskus kiiresti taandunud.

Materjali valik ja ettevalmistamine

Tänapäeval, kus vili koristatakse kombainiga ja õled hekseldatakse peeneks, on õlgi raskem hankida kui vanasti. Nii õlekorvide kui -katuste valmistamiseks ei tohi õled olla muljutud või masindatud. Viljakõrred lõigatakse sirbi või vikatiga ja võimalikult pikad. Õlge võib korjata juba siis, kui viljapõld alles roheline, muidugi ka valmis kollaseid kõrsi. Kõrsi korjatakse kuiva ilmaga, kolm päeva vihma saanud viljapõld ei anna enam kvaliteetset õlge.

Säilitamiseks lastakse kõrtel 1-2 ööd lahtiselt kuivada. Varutud õlgi ei tohi hoida suurtes kogustes koos - õled lähevad hallitama. Kuivatatud õlgi tuleb enne punumist 15–20 minutit tulises vees hoida.

Punumine

Korvi punumiseks võeti sirgete rukki- või nisuõlgede u 1–2 cm läbimõõduga kahlud või keerutati õled spiraalselt. Kahlude vahelt põimiti läbi peened ja painduvad sarapuuvitsad või lõhkiaetud männijuured. Nii tehtud korv oli tugev ja pidas vastu aastakümneid. Korvi põhja võib punuda samast materjalist või teha vineerist.

ROOMATT

Pilliroost on punutud matte nii välisseinte soojustamiseks, aknakatteks, uksematiks kui peenarde kaitseks külma vastu. Roomatti on väga lihtne valmistada ja praktilisi kasutusviise leidub talle tänapäevalgi.

Roomatte saab kasutada talvel külmakartlike taimede katmiseks. Roomatt on soe, laseb läbi õhku ja niiskust, on pikaealine ja ilus. Sama matti saab kasutada mitu aastat järjest ja seda on mugav sügisel paigaldada.

Roomatte kasutatakse ka stendina.

Valmistamine

1. Rookõrred puhastatakse lehtedest ja võetakse u 5 cm läbimõõduga kahlud. Kahlu alumist otsa koputatakse vastu maad, et murdunud ja lühemad kõrred välja kukuks.

2. 1 m laiuse mati kahlud seotakse mõlemast äärest ja keskelt kinni. Nööri sidudes jälgige, et sõlmed saaksid ühtlase tugevusega kokku tõmmatud, sest kui ühest äärest on seotud tugevamini kui teisest, jääb matt kõver.

3. Järgmiste kahlude ladvaotsad pannakse vaheldumisi, üks vasakule, teine paremale, et matt kiiva ei hakkaks kiskuma.

4. Kahlude ladvad lõigatakse lõpuks aiakääridega maha.

Kirjandus:

Taubel, Valeria 1989. Vitspunutised. Tallinn: Valgus.
Põlts, Uno 1999. Vitspunutised. Käsiraamat. Tallinn.
Võti, Tiina 1984. Talutoa sisustus. Tallinn: [Eesti NSV Etnograafiamuuseum].
Veigel, P. 2001. Mees, kelle paju on ümber sõrme keeranud. - Kodu ja Aed nr 11.
Grišakov, Ü. 2001. Pajupunumine, haarav tegevus. - Eesti Naine nr 8.

Lingid

Võsahooldus

www.basketmakers.org

Põhja-Ameerika indiaanlaste punutised

Hundinuiast punutised