Mänguasjad

Talulaste mänguasjad on olnud kättesaadavatest looduslikest materjalidest esemed.

Nii on talulapsed mängides ehitanud mätastest ja puuoksakestest talukomplekse koos puupulkadest loomade, karjuse, vankrite ja muu vajalikuga. Ka lihtne männi- või kuusekäbi kõlbas loomaks (näiteks lambaks). Mere ääres mängiti rannakividest loomadega ja püüti võrkudega kala. Kividest ja kaldale uhutud lauajuppidest kerkisid uhked sadamad. Veekogu ääres olevaid kõrkjaid on samuti kasutatud kõrkjapartide, kõrkjapärja ja teiste mänguasjade tegemiseks.

Lehmad

Lambad ja sead

Härjad

Hobune

Harulisest puupulgast karjused

Tüdrukud on läbi aegade armastanud nukkudega aega veeta – neid tehti nii riideräbalatest kui sugadest.

Karjapoistele on meeldinud käratekitavad mänguasja, nii tehti igasuguseid püsse, lepa- ja pajukoorest pasunaid, pajupille jm. Kevadel on poisid ehitanud ka ojadele vesirattaid ning laevutanud männikoorest paate.

Lapsed on mänginud ka mitmesuguste osavust ja taipu nõudvate mänguasjadega nagu elu kiiged, sepad, mustlaslukk, kannuskõre, kassimärss ja Viru värav.

Päris väikestele lastele tehti kõristeid. Kui tänapäeval on need enamasti plastmassist, siis vanasti kasutati kõristite tegemiseks näiteks hanekõri või kasetohtu ning kõrinaks pandi herneid.

Kaltsutitte ja muid traditsioonilisi eesti mänguasju tehakse vähesel määral ka tänapäeval. Kuid on ka rahvakultuuri ainesest inspiratsiooni saanud mänguasju - näiteks Viljandi Kultuurikolledži üliõpilased (praegu Viljandi Kultuuriakadeemia) on projekti „Rahvuslik mänguasi" raames 1998.-2002. aasta üldkompositsiooni õppetööna Mare Hundi juhendamisel teinud rahvuslikke lauamänge, mõningaid neist on võimalik vaadata ja soetada Tartu Mänguasjamuuseumis. Näiteks Viru värava mängukaardid, kindamustritest „Kiridoomino", „Kihnu doomino", „Muhu kabe", „Reis ümber Muhu", „Lambaloto" jne.

Puupulkadest loomad

Vaja läheb:
nuga
peenikesi värskeid lehtpuuoksi (lepp, paju jt)

Puupulkadest loomade tegemiseks tuleb kõigepealt okstest tükeldada paraja suurusega pulgad. Põhja võib lõigata siledaks, et loom paremini seisaks. Loomad tunneb ära pea järgi. Lehmadel, härgadel ja lammastel võib pea kahelt poolt (alt ja ülalt) õhemaks lõigata. Lehmadel on ühe sisselõikega tehtud kaks väikest sarve, härgadel sügavama sisselõikega sarved, lammastel tehakse kaks sisselõiget - keskele jääb koon ja külgedele kõrvad. Udaraid võib tähistada põhja alla risti- või ruudukujulist märki tehes, härgade tunnuseks lõigata põhja alla kolmnurkne täke. Sigadel on ümaralt lõigatud tömbi otsaga kärss. Hobuste jaoks sobivad oksaharuga või kõverad pulgad - peenem püstine osa saab kaelaks ja jämedam kehaks. Soovi korral võib teha laastust või takust saba.

Nukud

Lihtsamad tited võib teha puupulga ümber riideribalaid keerates. Võib ka rullida riidest ümmarguse toru ja mässida selle ümber riided selga ja räti pähe. Kinniõmmeldud käte ja jalgadega ning täidetud kehaga nukkude tegemine võtab rohkem aega.

Männikoorest paat

Vaja on:
paksu männikoort
nuga
lehte, kasetohtu või paberit purjeks
puupulka või tikku mastiks

Kõigepealt lõigata paadi esi- ja tagakülg keskelt kumeraks või teravaks, siis süvendada ja uuristada ruum meeskonna jaoks. Puupulk või tikk torgata mastiks ja leht panna purjeks. Kui paat kipub ümber minema, siis tuleb mast lühemaks lõigata.

Kirjandus:

Kaljuvee, Grigori 1964. Eesti rahvapäraseid mänguasju. Tartu: Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.
Piiri, Reet 1989. Eesti mänguasjad. Tallinn: Eesti NSV Riiklik Kultuurikomitee ja Eesti Rahva Muuseum.
Toomet, Tiia 1996. Kaltsutitt ja Puuhobune. Tallinn: Koolibri.
Viires, Ants 2000. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.