Tekstiilitööd

Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks.

Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja nende hooldamine naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Tööde järjekord olenes aastaajast ja nädalapäevastki, töö ja tulemus olid seotud tööriistade ja tehnikate muutumisega, aga ka traditsioonide, uskumuste ning tavadega.

Tekstiilitööde põhilisteks materjalideks on sajandite vältel olnud lina ja vill, vähesel määral ka kanep. Nende töötlemine lõngaks toimus veel 19. sajandilgi käsitsi, põliseid tööriistu ja -võtteid kasutades.

17. sajandil levima hakanud vokk tõrjus välja aeganõudva kedervarrega ketramise. Kangakudumisel kasutati esialgu püstkangaspuid, 13.-14. sajandil aga õpiti kasutama juba rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu.

Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest, keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 40-60 küünralist kangast. Enamik neist olid linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased.

Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine.

Silmkoes sukki ja kindaid kulus Eestile omase külma ja niiske kliima tõttu hulgaliselt. Eriti virgad kudujad olid saarte naised. Nagu mujalgi Euroopas, on ka eesti vanemaks silmkoetehnikaks nõelatehnika, mis 19. sajandil oli vähesel määral kasutusel vaid saartel ja Lõuna-Eestis. Kõige varasem Eestist pärit varrastel kootud ese on dateeritud 14. sajandisse.

Rõivaste kaunistamine - pilutamine, tikkimine ja pitsivalmistamine moodustas naiste näputööst üsna töömahuka osa.

Käsitöötehnikad ja kaunistusvõtted ning ornamendid on saanud olulisi mõjutusi nii naaberrahvastelt kui ka linna- ja mõisakultuurist. Linna- ja mõisakäsitööliste vahendusel on hulk ajalooliste kunstistiilide elemente jõudnud ka eesti käsitöösse - rahvakunsti.

19. sajandi teine pool tõi väga olulisi muudatusi Eesti küla elulaadi. Kodukäsitöö kõrval muutusid järjest arvestatavamaks maakäsitöölised ja kodutööndus. Kiire linnastumine, arenev kaubandus ja ostukaupadena levivad vabrikutooted tõid endaga kaasa talumiljöö teisenemise, sajandeid kestnud traditsioonide hääbumise ja paljudest senistest tõekspidamistest loobumise. Eluruumide laienemisega kambritesse tekib uus motivatsioon loometööks - kodukaunistamine. Nii hakatakse valmistama rohkesti täiesti uue otstarbe ja väljanägemisega käsitöötekstiile.