Sepatööd

Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Metallist (pronksist) tööriistade valmistamine on seotud üleminekuga maaviljelusele ja karjakasvatusele. Eesti vanemad sepiseleiud (käevõrud, kirved jm.) pärinevad varasest rauaajast (6. saj. e. Kr. - 1. saj. p. Kr.) Raud oli metall, mida leidus Eestiski. Tallinna ümbrusest ja Kirde-Eestist ning mõnelt poolt mujalt on leitud järve- ja soomaagi töötlemise jälgi. Suurelt jaolt on aga toormaterjal Eestisse siiski sisse toodud. Vanemal rauaajal (1.-5. saj.) muutus raud peamiseks metalliks. Sõna 'sepp' tähistas erioskusega meistri üldnimetust (puusepp, pottsepp, rattasepp jne.). Nimed Sepp, -sepp, -sepa, Sepa jne. on ühed levinumad isiku- ja kohanimedest. Vahetult muistse vabadusvõitluse eel, nooremal rauaajal (10.-13. saj. algus) oli käsitööharudest juhtiv sepatöö. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad, sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi, näit. Saaremaal.

Järgneval võõrvõimu ajastul muutus osa sepatööd (näit. kullassepatöö) baltisaksa linnameistrite ainuõiguseks.

Sepad võib jagada 3 rühma: külasepad, mõisasepad ja mittekohaliku päritoluga vabad sepad.

18. saj. oli vabu seppi rohkem Tallinna ümbruses ja Virumaa suurtes mõisates. Vabadel seppadel oli eriline osa uute tööriistade (puur jm.) levikul ja ehete valmistajatena (Lääne-Eestis valmistati ilmselt ka talurahvale ehteid).

Viimastel sajanditel tegid talule tööd külasepad, saades külalt vastu maad, elamise, sepikoja ja loomade karjatamise õiguse. Külasepp oli tavaliselt vabadik (maata või vähese maaga talupoeg). Külasepa töövahekord algas jüripäeval. Külasepp töötas tavaliselt üksinda (töötooja ehk sepiline tõmbas lõõtsa, lõi haamriga peale, tõi ka raua, söed, vahel sööki kaasa). Töödest tuli teha: hobuserautamine, põllutööriistade parandamine, rauast töö- ja tarberiistade tegemine. Eestimaa kubermangus oli tasuks tavaliselt vakk rukist ja vakk otra, Liivimaal vakk rukist. Ühe talu töödele kulus paar päeva aastas.

Möödunud sajandi keskpaiku tekkis (eriti Lõuna-Eestis) eriline vallaseppade rühm, kellega vald sõlmis lepingu. Vallasepp tegi tööd veidi odavamalt, ent oli vabastatud (sh. õppeajal) liisuvõtmiskohustusest (sõjaväkke minekust), ta pidi kokkulepitud aja vallas töötama.

Sepatöö oskused pärandati isalt pojale (Põhja-Eestis õpiti rohkem kodus, Lõuna-Eestis nii küla- kui mõisaseppade juures). Õpiti keskmiselt 3 aastat.

Lõuna-Eestis muutus sepatöö 19. saj. omaette ametiks, Põhja-Eestis ja saartel säilis kodune sepatööoskus (igas talus tehti omale väiksemaid töid). Möödunud sajandi keskpaigast alates tuli kasutusse hulgaliselt uusi tööriistu (puurmasin, kruustangid, viil, vabriku päritolu alasid). Suured muutused on toimunud käesoleval sajandil ühelt poolt tehnika osas, teiselt poolt sundkollektiviseerimise käigus.