Rehielamu

Rehielamu fragment on ehitatud Viljandimaa jooniste ja kirjelduste põhjal.

Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik.

Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast.

Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune. 17. sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandiks olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina.

19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nii said kambritest eluruumid, rehetuba jäi majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks.

Rehielamuid on ehitatud ka Põhja-Lätis ja Vadjas, kuid ainult eestlastel on see olnud valdav elamutüüp, millel võib omakorda eristada põhjatüüpi suuremas osas Mandri-Eestist ja Ida-Saaremaal ning lõunatüüpi Hiiumaal, Lääne-Saaremaal, Lõuna- ja Kagu-Eestis. Põhjatüübile on iseloomulik see, et algselt akendeta rehetuba oli rehealusest ja kambritest kõrgem ning kitsam, selle esi- ja tagaküljel paiknesid kõrvalruumid. Akende tegemiseks (klaasitud aknad hakkasid levima 19. sajandi I poolel) jäeti põhja- ja lääneosas rehetoa ette või taha lahtine ulualune, Ida-Saaremaal, Lääne- ja Kesk-Eestistehti kas rehetoa ette, taha või mõlemale poole liigtuba. Lõunatüüpi rehemajadel on rehetuba ja rehealune ühekõrgused ja -laiused.