Puutööd

Feodalismiaegse Eesti maakäsitöö on olnud väga mitmekihiline. Esmalt tuleb nimetada ka kahte täiesti eripalgelist tarbijat: mõisa- ja talumajapidamist. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud keredega nõude valmistamine. Mõis seevastu oli peamiselt tarbija, vajaminevad tarbeesemed valmistati tsunftimeistrite või ka vabade maakäsitööliste poolt. 18. sajandil seoses mõisate laienemisega arenes välja uus maakäsitööliste rühmitus - mõisakäsitöölised, kes töötasid ainult mõisale. Mõisakäsitöölised töötasid mõisates sageli koos linnameistrite või vabade käsitöölistega. Nad olid peamiseks lüliks, kelle kaudu mitmesugused uued tööriistad ja töövõtted külakäsitöölisteni ja sealt edasi talupoegade majapidamistesse levisid. Mitmesuguste kutseoskustega puutöömeistrite olemasolust maal 19. sajandi algul annavad tunnistust ka 1820. aastail pandud perekonnanimed, mille hulgas on hulganisti puutöödega seotuid. Neilt kutseoskustega käsitöölistelt on talupojad tellinud veimevakku, riidekirste, õllekanne, vokke, rangipuid, vankrirattaid jm.

Kogu puutöödeks vajalik tarbepuu ja ehitusmaterjal varuti talvel, detsembrist veebruarini, mil mahlad puus veel ei liigu ja puu "surnud" on. Kvaliteedi huvides jälgiti puude langetamisel hoolega kuufaase, tuule suunda jms. Kõige levinum arvamus oli, et okaspuid tuli raiuda noorkuu ja lehtpuid vanakuu ajal. Enimkasutatavad puuliigid on kuusk, mänd, kask, haab ja tamm.

Vanimad ja enamkasutatavad tööriistad on olnud kirves ja nuga. Nende kõrval olid kasutusel ka mitmesuguseid erinoad nagu lusikanoad, voolmed ja liimeistrid ning puuridest põletusorad, oherdid, vindlad ja käämrid. Vajalike mõõtmiste tarvis kasutati silmamõõtu ja käemõõte (vaks jt).

Kapitalistlike suhete areng külas 19. sajandi teisel poolel tõi kaasa muutusi ka puutöötehnikas. Sel ajal kaob puust tarbeesemete õõnestamine koos vastavate tööriistadega ja kodune veovahendite valmistamine. Kodukäsitöös hakati ulatuslikumalt kasutama höövleid, mitmesuguseid saage (raam-, vuks-, suur- ja lauasaed), vabrikupuure, naelu jne. Tisleritehnika levikuga hakati kasutama spetsiaalhöövleid, saage jm. Tisleritelt hakati üha enam tellima elamusisustust, puusärke, vokke, linamasinaid ning taluelamute uksi ja aknaid. 19. sajand oli õitsenguaeg juba 17. sajandil tekkinud kodutöönduskeskustele Avinurmes, Hiiumaal ja Haanjas.