Põllundus

Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring, tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult.

Varasemad leiud maaharimisest ja karjakasvatusest pärinevad 6.-8. saj. e.m.a. Saaremaalt Asvast. Määrava tähtsusega elatusharuks muutus maaviljelus meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Samal ajal ilmus aleviljeluse kõrvale ka põlispõllundus. Alepõllu tegemiseks raiuti maha tükk metsa, puudel lasti umbes aasta kuivada ning siis need põletati. Mõne aasta pärast alepõld enam suuremat saaki ei andnud ja taas tuli teha uus põld. Põlispõldu hariti aastast-aastasse samas paigas. Seda tuli viljakuse taastamiseks pidevalt väetada. Samal eesmärgil jäeti osa põllust aastaks harimata - kesaks. Esialgu jagati maa kaheks, poolele külvati, pool puhkas.

Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Tänase tähtsaima leivavilja, talirukki kasvatamine algas 11. saj. teisel poolel. Talirukki levimine tähendas muutust kogu maakasutuses. Kujunesid eeldused kolmeväljasüsteemi tekkeks, mille puhul vaheldusid talivili (rukis), suvivili ja kesa. Võimalik, et selline põllumaa kasutamine oli tuntud juba 13. sajandil. Alates 16. saj. esimesest poolest oli kolmeväljasüsteem üldlevinud ja tavaline nii talu- kui mõisapõldudel.

See ei tähendanud, et vanemad põlluharimisviisid ja -süsteemid kadusid jäägitult. 19. saj. alguseski hariti eriti Liivimaal põlispõldude kõrval ale- ja kütisepõlde. Kaheväljasüsteemi esines kohati viletsamatel maadel veel 19. saj. keskpaiku.

Peale Eesti alistamist 13. saj. hakkasid tekkima mõisad. 16. saj. sai talupojast sunnismaine pärisori. Mõisate tekkimine ei toonud esialgu uuendusi põlluharimissüsteemis ega põllutööriistade hulgas. Mõisamajanduse tulukuse tagas vaid tasuta tööjõud. Samal viisil ja samade tööriistadega tegid talupojad teotöö ja harisid oma põllud.

Suvivili pandi rõuku kuivama. Kaerarõugu tegemine, vili veetakse vankril rõugu juurde. Äksi khk.Foto K. Kalamees 1932

Olulised põllumajanduslikud uuendused toimusid 18. saj. lõpul. Mõisates hakati kasvatama uusi kultuure (kartul, ristik) ja võeti kasutusele paremaid tööriistu (hõlmadrad, raudpulkadega äkked). Kolmeväljasüsteemi asemele hakkas tekkima viljavaheldusega mitmeväljasüsteem, mille puhul mulla viljakus tagati põldheina, teraviljade ning muude põllukultuuride vaheldumisi kasvatamisega ja korrapärasema väetamisega. Mustkesa enam ei peetud. 19. saj. keskpaiku, kui algas teorendi taandumine raharendi ees ning talusid hakati päriseks ostma, kandusid need muutused ka taludesse.

 

 

 

 

 

PÕLLUTÖÖD JA PÕLLUTÖÖRIISTAD

 

Peamine suvine veovahend oli vanker. Kuni 17. saj. tehti vankreid puust, esimesteks raudosadeks olid telgede tugevdusliistud. Raudrehvid hakkasid levima 19. saj. algul. Eestis rakendati hobuseid veokite ja osaliselt ka maaharimisriistade ette looga ja rangidega nn. lookrakendis. Härjad rakendati sarvede taha seotava kuklaikkega. Suvel rakendati härgi tiisli külge paarikaupa, talvistel vedudel enamasti üksikult.

Kolmeväljasüsteemi puhul peaks põllumaa saama sõnnikut igal kolmandal aastal, 17. saj. andmete järgi sõnnikunappuse tõttu tegelikult 6-9 aasta tagant. Talupõldudele jätkus sõnnikut mõnevõrra rohkem, sest taludes peeti tööloomi enam kui mõisates. Eriti väetati talivilja alla minevat maad. Kesale veeti sõnnik juunis, kartulimaale varakevadel. Kui rukis külvati kartulimaale, veeti sinna sõnnik hilissügisel. Sõnnik tõsteti koormasse sõnnikuhargiga, põllul tõmmati maha sõnnikukonksuga.

Vannasader sobis eriti hästi kivistele põldudele. Kaarma khk.
Foto O. Kallas 1894.

Hõlmader

Rauast hõlmadrad olid vanadest puuatradest palju tõhusamad, kuid nõudsid tugevamat veojõudu. Kevadkünd Tartumaal.
Foto J. Pääsuke 1913.
Adrad

 

 

 

19. saj. II pooleni künti Eestis enamasti kaht tüüpi atradega. Saarte ja Lääne-Eesti õhukestel muldadel levis kerge, peaaegu rõhtsa adraninaga vannasader e. seanina. Mandri-Eestis, kus mullastikuolud võimaldasid sügavamat kündi, levis alates 13. saj. Ida-Euroopast harkader e. sahk. Lõuna-, eriti Kagu-Eestis kodunes püstja sahapuu ja madala käsipuuga nn. vene e. läti ader. Kesk- ja Põhja-Eestis kasutati tugevasti längus sahapuu ja kõrgete käsipuude, nn. kurgedega atra. Loode-Eestis oli peamiseks künniriistaks püstja adraninaga konksader, millega künti enne harkadra levikut ilmselt kogu Eestis.

Äket kasutati põllu tasandamiseks ja külvatud seemne mullaga katmiseks. Lihtsaim äke oli kuuse oksatüügastega ladvaosa, mida kasutati laialt kuni 16. saj., harva veel 20. saj. alguseski. Kuuselatväkke järglaseks oli omavahel puuväätidega kokkuseotud pikkade oksatüügastega kuuselõhandikest karuäke. Selline tööriist oli kasutusel kogu Eestis. 17. saj. alates levisid kogu Eestis pakkäkked. Pakkäkkeid ei kasutatud vaid Kagu-Eestis, kus hilisemal ajal äestati raamäketega.

Vilja külvati käsitsi veel 20. sajandilgi. Seemneks valiti kõige raskemad ja paremini valminud terad. Külvas peremees kui kõige kogenum ja tähtsam pereliige. Seeme visati parema käega 4-6 sammu laiusele joonega märgitud külvieele - itsmele. Üldlevinud külvinõu oli külimit. Külimit toetus üle külvaja õla seotud vööle või rihmale.

Sirp oli vanim ja 17. sajandini ainuke vilja lõikamise vahend. Rukist koristati kohati veel 20. saj. algulgi ainult sirbiga. Mandri-Eestis kasutati ida poolt pärit, väiksemat, rootsu abil käepideme sisse kinnitatud hambulise teraga sirpi. Sellise sirbiga lõigati kõrsi. Saartel ja Lääne-Eestis kasutati suuri, kõvera löe külge needitud, sepa valmistatud siledateralisi sirpe, millega nagu niideti vilja. Siledateralise sirbiga oli viljakoristus jõudsam, sest korraga lõigati umbes poole vihu jagu viljakõrsi käevarrele, hambulise teraga sirbiga seevastu umbes viiendiku jagu pihku. Lääne-Eestis, eriti saartel kitkuti väikeste nüride sirpide abil otra koos juurtega. Otra juuriti selleks, et kõrred jääksid pikemad ja vilja oleks parem põllule kuivama panna ning vedada.

Heina niideti vikatiga. Alates 19. saj. tulid Mandri-Eestis kasutusele vabrikuvikatid. Lääne-Eestis ja eriti saartel säilisid kauem sepavikatid, mis sobisid paremini sealsele karedale heinale. Lääne-Eestis oli vikatil vanemat tüüpi, kahe sissetapitud käepidemega vars e. lüsi. Ida-Eestis olid ülekaalus idapoolt laenatud, ühe painutatud käepidemega löed. Ida-Eestis kasutatud vikatiga niideti ainult käte jõul. Lääne-Eestis levinud löetüübi puhul kasutati niitmisel enam kogu keha jõudu.

Hein, ka niidetud vili, pandi kokku puuhangude ja -rehadega. Heinamaal veeti heina mitmesuguste lihtsamate veovahenditega nagu lohistite ja ka regedega. Loode-Eesti luhamaadel oli kasutusel eriline suurte ja laiade ratastega heinakäru. Pehmema pinnaga heinamaal tuli hobusele jalgade alla panna sookingad e. klombid. Päris soost kanti hein välja inimjõul ning siis kasutati soo peal püsimiseks vahel ka soorajasid. Kuiva heina hoiti kuhjas või küünis.

Teritatud vikatit tuli enne niitmist ja niitmise ajal luisata. Luisud valmistati puust või kivist. Puuluisud kaeti liiva-tõrva (vaha) seguga või lihtsalt raputati niiskele puulaastust luisule liiva. Mõnel pool kasutati luisuks ka kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest, tohust või puust luisutaskus.

Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale. Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga.