Küttimine

Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Ka Eesti ala esimesed asukad saabusid siia suurte ulukloomade kannul pärast mandrijää taandumist ja kliima soojenemist. Tol ajal oskas inimene ära kasutada peaaegu kõik, mis ühest saakloomast saada võis: liha tarvitati toiduks, nahkadest sai kehakatet, luudest tööriistu, sooled täitsid nööri aset jne. Küti vanemat relvastust võime arheoloogiliste leidude põhjal üksnes ette kujutada. Tõenäoliselt kuulusid sinna oda, kirves ja vibu nooltega. Ulukite tabamist hõlbustasid kahtlemata ka mitmed püünised, nagu need suures osas rahva mälus ka tänaseni on säilinud. Peamisteks jahiloomadeks olid põder, kobras ja karu, hiljem lisandus neile ka metssiga.

Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Karjakasvatuse ning põlluharimise areng ei toonud kaasa siiski küttimise unustamist. Pigem võib arvata, et esimesed koduloomad sarnanesid metsloomadele mitte üksnes välimuse,vaid ka eluviiside poolest ­ nad jooksid metsa all vabalt ringi inimasulate läheduses, kus neid jõudumööda toideti ja valikuliselt toiduks kinni püüti. Aja möödudes arenesid edasi siiski nii põllumajandus kui jahirelvad. Sellega kaasnes metsade ja ulukite arvu vähenemine. Küttimine jäi põhitegevuseks vaid väikesel arvul inimestel.

Kaubavahetuse elavnedes ja ülikute tekkides tõstsid küttimise tähtsust kallid karusnahad. Vana Liivimaa kohta kirjutab kroonik B.Russow järgmist:

"Nii on sellel maal ka suures külluses jahiloomi: põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Neid kõiki tohtisid talupojad püüda ja müüa ilma ühegi keelu ja takistuseta."

Olulisi piiranguid küttimisel ei tehtud eestlastele enne 17. sajandit. Siis jäi ulukeid meie metsades järsult vähemeaks, seda peamiselt kiskjate rohkuse tõttu. Huntide hävitamiseks korraldati rootsi ajal võimude poolt ulatuslikke ajujahte, millest ka talupojad ajajatena osa pidid võtma. Rahvas ei tahtnud sarnaste kampaaniatega aga esialgu sugugi kaasa minna. Vanad traditsioonid olid visad murduma.

Kõige surutumas seisus oli rahvapärane küttimine Eestis ilmselt 18. ja 19. sajandil. Pärisorjastatud talupojad mõisa maadel küttida ei tohtinud. Mõisate juures olid palgal kutselised kütid, kes härrastele loomi-linde toidulauale viisid. Laialdaselt harrastati aga salaküttimist. Metsavahid, kes seda takistama pidid, olid sageli sõbrad või tuttavad, kellega sai kokku leppida.

Jahikunsti tuli uuendusi juurde vähe. Läbi tuli ajada vanade ja primitiivsete vahenditega. Sealjuures pidi kütt ise kangem olema, võtma appi kõik aastasadade jooksul kogunenud ja põlvest­põlve edasi antud tarkused. Möödunud sajandi jahimehel oli lisaks püssile kaasas ka jahinuga ning puusa peal tapper. Mõnelpool tarvitati ka käksi või oda. Seega sarnanes sada aastat tagasi kütt veel suuresti oma muistse esivanemaga ning meil on võimalus näha esemeid, mille ajalugu on pikem, kui seda esmapilgul arvatagi oskaks.

Seoses talumaade vabaksostmisega laienesid ka jahiõigused. Hakati moodustama jahiseltse ning küttimine võttis pikkamööda oma tänapäevase kuju. Pärast Vabadussõda algas aktiivsem võitlus salaküttimise vastu, jahindusele anti organisatoorne alus.

JAHIRIISTAD JA MEETODID

Kui needsamad relvad oleks välja pandud ajaloomuuseumis, nimetataks mõnesid neist Liivi sõja aegseteks jalaväerelvadeks, mida nad ka tegelikult on. Hiljem külaseppade tehtud on odad nr. 5 ja 6. ERM i kogudesse sattusid nad 1920-ndatel hundiodadena. Veel mõnikümmend aastat tagasi mäletasid üksikud vanemad inimesed ka ajujahte, kus taolisi odasid kasutati.
Hundiund

Hundiund ehk õng seotakse traadiga puu külge ja selle otsa pannakse lihatükk. Kui hunt sööda suhu haarab, vallandub päästemehhanism ja vedru jõul tungivad konksud kiskja lõugadesse. On kasutatud ka lihtsamaid hundiõngesid. Need kujutavad endast lihtsalt mitmeharulist konksu, mis samuti hundi suhu kinni jääb. Meil kasutatud hundiunnad pärinevad enamasti Rootsist ega ole sugugi laialt levinud. Eestist on andmeid ka partide ja rebaste püüdmisest õngega.
Hundivõrk

Võrkudega peeti huntidele jahti peamiselt saartel eriti Saaremaal, Muhus ja Vormsil. Juba alates Rootsi ajast üritati riigi poolt võrgujahti juurutada ka mandril, kuid suuremat edu saavutamata. Kõige paremini oskab seda jahiviisi kirjeldada pealtnägija Kihelkonnalt:

"Undiau aeti iga kevade jüribe omiku. Iga talul oli oma undipüüse (hundivõrgu) jägu, see pandi teise otsa ning sedasi viidi üks ots Teesu põhjast merese, teine ots läks üles, metsa. Siis akkasid ajajad tagant Undva poolt tulema. Valla pääle toodi kümme naela püssirotu, säält anti iga püssimehele. Püüse ees olid puude otsas kohutismihed, kis oidsid, et unt püüst maha äi viiks, kohutasid unti. Püüs oli oma seitse jalga kõrge teivastega ülal. Ajajatel olid undiodad, millega torgati unt läbi, kui püüse ede oli aetud. Ühekorra jäänd kolm tükki ühe au sisse, üks pääsend aavadega minema, surnd Sooletu metsa äe...".

Lõksud

Omamoodi jahiriist on isegi see hiirelõks. Nimelt töötab ta samal põhimõttel kui ilmselt kiviajal leiutatud nakas. Astudes pirrule vabastab loom pulga, mis hoiab üleval pealelangevat lauda. Tuhkru püüdmiseks asetati samasugusele lõksule laua peale veel lisaraskuseks kivi. Nakase puhul langeb loomale peale lihtsalt palginott. Vaiad selle üleval hoidmiseks on rammitud maasse. Nakasega püüti tuhkruid, kärpe, jäneseid, saarmaid ja mitmesuguseid jahilinde, varasematel aegadel ilmselt ka suuremaid loomi. Nakas arvatakse soome-ugri rahvastel tuntud olevat juba permi ajastust alates.

Kastikujulisi lõkse tarvitati mitmesuguste loomade, enamasti kiskjate püüdmiseks ja seetõttu oli neid ka väga erinevaid. Lõksu rahvapärane nimetus oli sageli lausk, lauts, laut, lõuk või lõudas. Näiteks hundi püüdimiseks ehitati suur ettekukkuva uksega puur nn. hundilaut. Kõige sagedamini asetati sellist lõksu tuhkrule. Söödaks riputati lõksu lihatükk, kala, kõrvetatud varblane, tapetud konn, hiir vms. Tuhkru jaoks tarvitati ka samasuguse tööpõhimõttega traatpuure.
Püünisrauad

Raudadega on püütud Eestis pea iga suurusega loomi alates tuhkrust ja lõpetades karuga. Sõltuvalt ulukist erineb püünisraudade suurus ja tugevus, kuid tööpõhimõte on neil üldjoontes sama. Rauad asetatakse loomade käigurajale, kitsasse aiaauku või mujale, kust teatakse looma kindlasti läbi minevat. Ligimeelitamiseks võib raudadesse ka sööta panna: karule mett, lindudele marju jne. Püünisraudu valmistasid külasepad ilmselt imporditud raudade eeskujul. Hiljem levisid laiemalt vabrikus toodetud rauad. Nimetus "raud" või "rauad" ei tähenda rahvasuus siiski alati selliseid nn. astmeraudu nagu siin näha. Näiteks põdrarauad on tugev raudnool, mis asetati koos tugevalt pinguleseatud vibuga põdra käigurajale. Hülgeraud on aga lihtsalt hülgeahing.

Kullirauad erinevad mõneti teistest püünisraudadest. Need seatakse üles puu otsa koos väikese traatkorviga, milles on valge tuvi. Valge seepärast, et kullile hästi näha oleks. Kull laskub korvile, et tuvi haarata, kuid vabastab seega rauad. Võite ette kujutada, mis juhtub, kui lind kokku langevate ogade vahele jääb.
Kujutamine

Selliseid tedrekujusid kutsuti mõnelpool ka polman või pulvan. Jahti kujude abil nimetatakse kujutamiseks. See tähendab, et kuju kinnitatakse koos pika teibaga puu otsa (kaselatva), kütt ise jääb puu alla varitsema. Parim aeg kujutamiseks on veebruaris enne tedremängu või sügisel esimese lumega. Kujusid oli igal kütil 3-5 tükki. Enamasti olid need riidest ja heintega täidetud. Puust kujud olevat aga paremad, sest siis ei saa kull neid lõhki kiskuda. Ka puulatva pidid kujud kõvasti kinnitatud olema, et kull neid minema ei viiks. Kuju ei tohtinud olla liiga pika kaelaga, sest siis tundub nagu lind oleks hirmul ja peletab teised eemale.
Püüvile

Nagu nimigi ütleb, saab selle pilliga püü häält järgi aimata, et teda ligi meelitada. Räägitakse, et püü võib vile peale tulla 3-4 sammu kaugusele kütist. Püüviled valmistati linnu (enamasti kana) sääreluust või tinast, mõnelpool aga õlekõrrest või roost. Häälte järgiaimamist kasutati paljude lindude küttimisel. Tänapäeval levinud pardivile oli vanasti märksa vähem tuntud kui püüvile.
Linnupaelad

Linnupaelad on üks hõlpsamini valmistatavaid ja ilmselt ka vanimaid püüniseid. Selle sajandi alguses mäletati, et "linnupaelte mood õld 300 aastat tagasi, sest siis ei õld püssisi" ja "auke ja paelu panid need, kellel püsse ei olnud". Hilisemal ajal võis linnupaelte panek muutuda koguni rohkem karjapoiste lõbustuseks kui arvestatavaks jahiviisiks.
Püss

Püssid ilmusid laiemalt kasutusele Rootsi ajal. Neid sattus rahva kätte sõdades, kuid külasepad valmistasid neid ka ise. Möödunud sajandi teisel poolel surutakse tulelukuga püssid välja nn. eestlaetavate jahipüsside poolt. Püss oli loomulikult kõige universaalsem jahirelv. Temaga sai küttida kõiki loomi. Üksnes väikeste karusloomade (nagu orav jt.) puhul eelistati muid vahendeid, et mitte nahka rikkuda. Püssi sai tarvitada ka passiivse püügivahendina, teda nö. "lepitades". See tähendas relva sööda juurde ülesseadmist nii, et sööta võtma tulnud loom ise päästiku vabastas. Enamasti tarvitati sellist püügiviisi kiskjate tabamiseks, söödaks oli raibe. Püss on leidnud endale eesti rahvatraditsioonis küllaltki tähtsa koha. Temaga on seotud mitmed uskumused ja maagilised toimingud. Näiteks arvati püssi täpseks tegevat see, kui esimene pauk lasta rauda topitud ussiga.

Püssirohi võeti jahile kaasa tavaliselt lehmasarvest valmistatud või puust sarvekujulises topsis. Sarve jämedam ots suleti puust põhjaga, peenem ots lõigati maha nii, et sinna tekkis paraja suurusega ava, mida sai punniga sulgeda. Sarve kanti taskus või erilise aasa otsa riputatuna. Et püssirohi kuiv püsiks mähiti sarv jahilt koju naastes vildi sisse ning asetati liivaga täidetud prakku ahju ja seina vahel. Et laeng alati õige suurusega saaks, võis sarve külge olla seotud väike sarvest mõõdutops.
Jahipaun

Jahipaunaks ei sobinud kütile sugugi igasugune kott. Nahksed, sageli ilustustega jahitaskud on ka rahvakunsti seisukohalt märkimisväärsed. Päritolult võib neid pidada väga vanaks.

"Jahitaskusse pandud püssi nii kui ka oma moon ning muu tarviduse materjal."

Sinna hulka kuulusid näiteks püssirohusarv, haavlitasku, peibutusvile jne. Eraldi lahter oli kotis väiksemate saakloomade ja lindude tarvis.