Küla

Küla on tänapäeval eelkõige administratiivne üksus. Veel 19. sajandil sisaldas see mõiste kolme lahutamatut osa - külakogukonda, selle kasutuses olnud territooriumi (külasaras) ja asulat.

Paikne külaasustus kujunes Eestis välja 11. sajandiks, mil põlispõllundus oli muutunud valdavaks elatusalaks. 13. sajandi vallutused tõid maakasutusse olulisi muutusi - edaspidi jaotus põllumajanduslik maa mõisa-, küla- ja talumaaks, mille omandisuhted aja jooksul oluliselt muutusid.

19. sajandi esimesel poolel olid veel enamuses talukülad, mis koosnesid maksustatavatest normaalsuurusega taludest. Nende vahel paiknenud hajatalud olid loeteludes kord külade koosseisus, kord eraldi. Hajatalude hulk suurenes alates 18. sajandist. 19. sajandi teisest veerandist suurenes ka väikemajapidamiste arv. Tekkisid popsi- ja saunakülad, hiljem ka mõisatööliste moona- ja kantkülad, mille arv 19. sajandi lõpus taas kahanes. Suur hulk nende elanikest siirdus linnadesse. Samal ajal kujunes osa külasid linliku moega asulateks - aleviteks, kuhu koondusid käsitöölised, kaubandus, seltsid, sageli asus seal ka vallamaja.

Külakogukonna moodustanud pered. Talud olid omavahel tihedalt seotud kehtiva maakasutus - süsteemiga. Külasaras hõlmas põlde, karja- ja heinamaid, metsa. Haritav maa oli 19. sajandi keskpaigani jagatud lappideks või nöörimaadeks nii, et ühe talu maad paiknesid kümnete tükkidena laiali teiste sama küla talude maade vahel. Nõnda saadi osa erineva viljakusega põldudest ja talude majandustingimused olid enam-vähem võrdsed. Sellest tulenes aga väljasundus. Kui külaväljal kasvatati rukist, suvivilja või seisis põld kesana, ei saanud talu sellest kõrvale kalduda. Samuti pidi töid alustama ja lõpetama enam-vähem ühel ajal.

Karjamaad ja mets olid küla ühiskasutuses. Sageli palgati kogu külale karjane, sepp, vahel ka mölder, värava- ja põlluvahid. Kunagisest küla ühismajandusest püsis ühistööde traditsioon - sõnnikuveo-, heinateo-, lõikus-, ehitusmaterjalide veo talgud. Kogukond abistas vaeseid ja õnnetustes kannatanuid. Ikalduste puhul saadi viljaabi magasiaidast. Kuni 17. sajandini on külal olnud ka haldusfunktsioon. Pärisorjuse süvenedes asendus ka kohtunikuna tegutsenud külavanem mõisateole sundijate külakupja ja kiltriga.

Külade paiknemist, planeeringut ja suurust on oluliselt mõjutanud maastiku reljeef, mullastikust tulenevad maaharimise iseärasused, joogivee saamise võimalus, mets. "Õu tuli rajada nii, et tuli ja vesi oleks ligidal". Tähtis osa oli ka rahva meelelaadil ning sotsiaalmajanduslikel oludel. Olulisemaks muudatuseks kui 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse talumaade reguleerimiskatsed, kujunes talu- ja mõisamaade kruntimine 19. sajandi kolmandal veerandil. See oli seotud mõisamaade laiendamise ja kompaktsete majapidamiste moodustamisega talude päriseksostmisel. Mitmed talud kaotati või asustati ümber.

Külade suurus püsis 19. sajandini oluliste muutusteta. See kõikus mõnest perest kuni harvadel juhtudel 30-35 taluni. Enamuse moodustasid 5-10 taluga külad. Pisikülasid (3-5 talu; 2/5 üldarvust) oli suhteliselt rohkem Lõuna- ja Edela-Eestis ning Virumaal; suuremaid (11-20 talu; 1/5 üldarvust) oli enam Kesk-Eestis ja Kesk-Läänemaal. Külavormidest olid eriti Põhja- ja Lääne-Eestile ning saartele iseloomulikud tiheda korrapäratu kobarana paiknevatest taludest koosnevad sumbkülad. Loode-Eestis esines tuumikkülasid, mille tiheda keskuse - sumbküla ümber oli veel arvukalt hajatalusid. Kesk-Eesti vooremaal, veekogude kallastel ja rannikul kujunesid valdavaks rida- ja ahelkülad, kus õued asetsesid enamasti ühel pool külateed tihedamalt või hõredamalt reastikku. Lõuna-Eestis olid ülekaalus hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest eemal. Setumaal ja Peipsi-äärsetel aladel esines rohkesti venepäraseid tänavkülasid, kus taluõued asetsesid tihedalt kahel pool tänavat.