Karjandus

Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest.

Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis. Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud.

Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Lehmade piimaand oli siiski vilets ja sellele ei pööratud ka erilist tähelepanu.

Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode-Eestis.

Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati ka kesal, peale vilja ja heina koristamist kõrrepõldudel ning heinamaadel.

Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk.