Kalastus

Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved on eesti rahva elus ja elatuses, rahvakultuuris ja ka -usundis etendanud sama tähtsat rolli kui mets. Eestlase igapäevane tähtsam leivakõrvane oli aasta läbi silk, soolatud räim. Öeldi: "Tuhkapäeval viheldakse liha seljast maha ja kala selga", mis tähendas, et liha oli selleks ajaks otsakorral ja tuli hakata läbi ajama ainult kalaga.

Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Vanimad andmed pärinevad VIII a.t. e.m.a. Sindi lähedalt, kus elasid inimesed, kelle olulisem elatusala oli kalapüük. Avameri oli neile elanikele veel liiga tugev vastane.

Maaviljeluse arenguga eemaldusid asulad veekogude äärest, toimus kiire põllutööriistade areng. Kalastus jäi püsima kõrvaltegevusena, mistõttu kalapüügivahendid säilisid oma algsel kujul kohati kuni 20. sajandi alguseni.

Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Pidev rannaäärne asustus veel puudus. Esimese teadaoleva kalurikülana mainitakse allikates 1295. aastal Pärispea küla Kuusalu lähedal, kuid sealne elanikkond oli rootsikeelne. Peale Eesti territooriumi alistamist 13. sajandil kuulusid kalaveed mõisatele ja kalastusõiguse eest tuli kümnist maksta.

Ka 1865. a. jõusse astunud Balti eraõigus fikseeris kalastusõiguses keskaegsed sätted, millega kõik veekogud olid jaotatud era- ja avalikeks veteks. Meri kuulus küll viimaste hulka ning seal oli lubatud kõigil kalastada, kuid seadusega oli antud ainuõigus kalastada rannast kuni kolme versta kaugusel vastava rannalõigu omanikule, seega enamikel juhtudel kohalikule mõisnikule. Et tolleaegsed püünised olid kohandatud peamiselt rannapüügiks, siis see seadusepunkt andis kalastuse jällegi mõisnike meelevalla alla.

Veel 1860. a. paiku oli suurkalastus Eesti randades venelaste käes, 1890. aastail olid juhtpositsioonil eestlased, kuigi kalastus jäi enamasti ka siis kõrvaltegevuseks. Kellel vähegi võimalust, haris põldu. Kui varem enamik kalasaagist, mis oma tarbest üle jäi, vahetati sisemaa talupoegadega vilja vastu, siis 19. sajandi lõpus hakati kala raha eest müüma. Rahavajadus oli suurenenud raharendile üleminekuga ja talukohtade päriseksostmisega. Sellega seoses võib 19. sajandi viimasel veerandil rääkida juba elukutselistest kaluritest.
KALAPÜÜGIRIISTAD JA -VIISID

Kalapüügiriistad ja nende ehitus on sõltuvuses looduslikest tingimustest - veekogust, kalade suurusest ja eluviisist. Üldjoontes võime kõigil aegadel eraldada kaht püüniste põhiliiki. Esiteks suured püügivahendid, mis on kohased parvedes liikuva kala (räim, kilu, tint jne.) püügiks ja teised, millega on võimalik püüda suuremaid kalu väiksemates kogustes. Viimased on tekkelt vanemad. Veel 19. sajandil püüti (raiuti) ahinguga rohkesti suuremaid kalu. Kalastati madalas vees kahlates või vaiksel ööl tulevalgel paadist. Viimast nimetati tulusepüügiks (ka toosel-, tohusel-, tulel- ehk aelkäimiseks), kuhu sõideti lamedapõhjalise paadi või ruhega. Vee valgustamiseks tehti tuli kas paadi otsas olevale raudhargile - tuluserauale ehk toosehargile, kus süüdati tõrvased männipuud, või liivaga täidetud paja või mullaga kaetud laudadest lavatsi - patsase - peale. Eesti läänerannikul ja saartel on ahinguga püütud ka jääaugust angerjaid.

Primitiivsed kalapüügiviisid

Veel 19. sajandil püsisid Eestis kohati, eriti väikestel sisevetel, mõned primitiivsed kalapüügiviisid, mis ei nõudnud erilisi püügivahendeid. Madalatest ojadest ja järve- ning meresoppidest on kalu nende kudemisajal käega püütud. On püütud ka jõhvist silmusega, samuti jääaugust kahvaga. Üsna laialt levinud oli kalade uimastamine jää all - nn. põrutamispüük. Sügisel löödi kirvesilma või erilise kõvast puust nuiaga (plõksu-, peksu-, põrunui) noorele läbipaistvale jääle vees oleva kala (peamiselt haugi) pea kohal. Uimane kala võeti samasse löödud augu kaudu jää alt välja.

Vanimaks spetsiaalselt loodud kalapüügiriistaks võime pidada ahingut (ahingas, väster, piht, kalaraud). Kiviaegsed ahingud olid luust. Piide ehituse järgi võime eristada mitmesuguseid ahingutüüpe.
Õnged

Ühed vanemad kalapüünised on õnged. Juba kiviajal püüti luuõngega kalu. 19. sajandil kasutusel olnud mitmesugused õngpüünised jagunevad söödata ja söödaga õngedeks. Söödata õnge küljes on kala meenutav läikekeha, mida liigutatakse kas üles-alla, nagu Ida-Eestis levinud sikuska, millega püüti jääaugust, ja Peipsi ääres tuntud lutsumänd, või siis veeti paadi järel - lant. Viimane on ühe või mitme konksuga läikiv metallist, kiviajal luust, kalajäljend.

Söödaga õnged nagu üksikõng (und) või ridaõnged ehk põhjaõnged jäetakse teatud ajaks valveta. Und on kahe- või kolmeharuline nööri külge kinnitatud õng. Suurem osa nöörist on keritud hargile. Õngenööri ülemine ots kinnitatakse jääaugu servale või avaveepüügil ujukile. Kui kala on sööda koos õngega suhu võtnud ja eemaldub, jookseb nöör hargilt ära ja tõmbub pingule. Unnaga püütakse kõige rohkem haugi. Lääne-Eestis kasutati söödaga õngi tursapüügiks. Eriti väärib nimetamist ikketaoline paarisõng - käekook. Ridaõnged on Eesti mererannikul suhteliselt uus püügiriist. Neid kasutati Pärnu lahel küll juba 19. sajandi keskel, kuid mujale levisid hiljem. Pihkva järvelt seevastu on teateid juba 16.-17. sajandist.
Aktiivne püük võrkpüünistega

Kõigil aegadel on kalastuses tähtsal kohal olnud aktiivne püük mitmesuguste võrkpüünistega. See põhineb kala või kalaparve ümberpiiramisel ja seejärel veest väljatõmbamisel. Sellised püügivahendid on kahv, liiv, kuurits, kale ja noot.

Vanimad andmed niisugusest püünisest pärinevad juba kiviajast. Kõige algelisem selline püünis on kahv, ka haam, puu- või traatraamile kinnitatud varrega võrkkott kalade ammutamiseks püünisest või paadist. Vahel on kahvaga ka jääaugust kala püütud. Vähipüügil kasutatavat kahva nimetatakse nataks.

Ida-Eestis levis kahest jalasest ja võrktiivast koosnev kuurits. Kolm inimest vedasid kuuritsat mööda veekogu põhja. Kui kala sattus võrktiibade vahele, löödi jalased kokku ja kala jäi võrku.

Madalavee kala- ja vähipüünisena on üle Eesti kasutatud puust raamile tõmmatud võrguga prismataolist riista liivi ehk liimi. Kalapüük liiviga näeb välja nii, et kaks püüdjat veavad liivi vees, kolmas hirmutab kalu sisse. Tuntakse ka ühemeheliivi.

Kõige tuntum aktiivselt kasutatav võrkpüünis on kahest tiivast ja pärast koosnev noot, mida kasutati nii merel kui sisevetel. See tavaliselt üsna suurte mõõtmetega püünis oli määratud esmajoones parves liikuva kala püügiks. Suuri räimenootasid valmistasid mõnel pool (Muhus ja Kihnus) külaelanikud veel 20. sajandi alguses ühiselt. Püükki toimus kollektiivselt - noodaveost osavõtjate arv võis ulatuda kohati sajani. Osa noodalisi tõmbas köitega püünist kaldale või paati, teine jälgis nooda liikumist vees. Pärnu lahel kasutati nooda kaldalevedamiseks noodapante, tugevast riidest või nahast vöösid. Eesti põhjaranniku kõrgel paekaldal seisis püügi juht, kallaspapp, ja jälgis kalaparve liikumist. Tema märguannetele vastavalt lasksid kalurid all noota merre ja tõmbasid välja.

Noodaga püüti kalu ka talvel jää alt. Selleks tehti jäässe rida auke ja aeti püünis nende kaudu pika lati ning nööride abil vette, kust see jälle viimasest august välja tõmmati. Sealjuures kasutati mitmesuguseid abivahendeid - tuura aukude raiumiseks, kahva august jäätükkide väljatõstmiseks, harke ja kouke lati lükkamiseks vee all, tihti ka vinna nooda väljatõmbamiseks.
Võrgud

Väga laialdast kasutamist leiavad passiivsel kalastamisel võrgud, mis ei nõua kaluri otsest osavõttu püügist. Eri kalaliikide püüdmiseks on erinevas suuruses silmadega püünised. Suuremad, väiksemate silmadega võrgud olid räime- ja kilupüügiks. Väiksemad, suuremate silmadega võrgud äärekala (siia, koha jt.) püügiks. Võrgud asetati vette õhtul ning võeti välja varahommikul.

Üksteise külge seotud võrkude rida kinnitatakse põhja ankrutega, varem kinnitati ka raskete kividega. Võrgujada algusesse ja lõppu asetatakse ujuv tähis (lipp, kupp, lobi, poi). Levinuim võrgutähis oli 2 m pikkune ritv, mille ülaosas oli riidest lipp või oksakimp, keskel puu- või korgitükke, allosas raskus. Tähiseks võisid olla ka kaks risti asetatud lauatükki või puukolk. Tähisele tehti peremärk või nimetähed.

Kalavõrgu ülaserva paelale ehk selisele kinnitati kasetohust (pullud), männikoorest (käbad) või puust (laosed) ujukid, mis hoidsid vette asetatud võrgu soovitud sügavuses ja püstiasendis. Ujukid on ka õngpüünistel. Käbasid kasutati juba kiviajal. 19. sajandi lõpus hakati kasutama korki. Võrgu esimene ujuk - ainakäba - oli tähistatud peremärgi või omaniku nimetähtedega.

Kalavõrgu allääre selise külge pandi raskused ehk võrgukivid, mis koos ujukitega hoidsid vette asetatud võrgu püstiasendis. Kasutusel olid looduslikud kivid, riidest kotikesed kivide või liivaga, põletatud savist kettad. Põhjarannikul mähiti võrgukive kasetohtu, ka ümbritseti mähitud kivi vitsrõngaga. Põhja-Eestis võeti räimevõrgu kivid tavaliselt võrgu kuivamise ajaks ära ja seoti külge tagasi vahetult enne uuele püügile minekut.
Võrgukudumine

Kuni 19. sajandi lõpuni kooti kalavõrgud käsitsi. Võrguniidi ketrasid naised, võrku kudusid kõik pereliikmed, Hiiumaal peamiselt lapsed. Kooti võrgunõela ehk uiga (piirits, käba), mis oli 10-20 cm pikkune õhukesest puupilpast, luust, sarvest või metallist võrgukudumisriist. Ui abil kooti ka vöid.

Võrgusilmade suurus kujundati kaladi ümber. Kaladi (kalasi) oli puust või luust lame õhukeste servadega pulk, mille laiusest olenes võrgusilma suurus.

Kootava võrgu silmade lahtihoidmiseks riputati selle alläärde luust või puust raskus (kutsikas, koer, kuersi). Valmiv võrk riputati järk-järgult võrguhargile. Püstise varrega hark kinnitub tallale, mille ühes otsas on kaks väikest jalga või põiktelg. Põiktelje otstes võivad olla rattad. Valmiva võrgu pikenedes tõukas kuduja harki jalaga järk-järgult kaugemale. Viru rannikul kasutati võrguharki, mille tallal tuli kudumise ajal istuda.

19. sajandi lõpupoole, kui võrke hakati poest ostma, jäid võrgukudumisriistad peamiselt püüniste parandamiseks. Lisaks eelmistele kasutati parandamisel veel sõrmenuga, mis kergendas sagedast niidilõikamist.
Võrkude kuivatamine

Võrkpüünised kuivatatakse ja korrastatakse pärast igakordset kasutamist mitmesuguse konstruktsiooni ja suurusega võrgukuivatuspuudel (vabed, juhtmed, nagid, õrred). Vabed kujutasid endast 2-2,5 m kõrguseid vaiu, millele olid külge jäetud oksaharud või oli ülemine ots lõigatud hargikujuliseks või oli vaia külge kinnitatud umbes 70 cm pikkune põikpuu. Vabed olid maasse löödud ridadena ja nende harudele asetati võrgud ülemist selist pidi rippuma. Kalurikülades paiknesid need tavaliselt veekogu ääres, mitme pere omad koos. Nii moodustus terve võrkaed, mis kaitseks hulkuvate loomade eest oli ümbritsetud taraga. Sinna kuulusid veel väikesed võrgumajad, hooned kalavõrkude ja muude kalastusvahendite säilitamiseks ja ajutised elamud ehk kalamajad.
Kalatõkked

Väga laialt oli 19. sajandil levinud kalapüüdmine mitmesuguste tõkete abil. Kalatõke valmistati varbadest, okstest, lattidest, kividest või võrgust. Tõkete vahekohtadele asetati erilised püünised - mõrrad või rüsad. Viimased olid puitvõrule tuginevad vitstest, võrgust või peergudest kerega kalapüünised. Et takistada kalal väljapääsu, oli rüsa sees mitu võrgust lehtritaolist käiku, mida nimetati neeluks või pujuseks. Merre asetati rüsa ankrutega (Põhja-Eesti) või vaiadega (Lääne-Eesti). Suurimad rüsad olid 19. sajandil räimerüsad.

Algelisim mõrd kujutas endast otsast peenenevat piklikku vitskorvi, millesse sattunud kala ei saanud end väljatulekuks ümber pöörata. Narva jõel kasutati silmude püüdmiseks peerust mõrdasid, millele mujal Eestis vasteid ei leidu. Ka vähipüügil on kasutatud mõrda.

Eluskala säilitamiseks on kasutatud sumpasid, mis olid kahesuguse kujuga. Õngepüügil söödakala säilitamiseks kasutatav sump oli väiksem ja ovaalse kujuga, sest seda veeti paadi järel. Eluskala säilitati suuremas sumbas, mille kujul ei olnud tähtsust.