Hülgepüük

Arheoloogilistel andmetel küttisid Eesti vanimad asukad muude loomade kõrval ka hülgeid. Tõsi küll, põdra-, kopra- ja karuluudega võrreldes on hülgeluud Kunda kultuuris üsna haruldased. Suurem tõus hülgeküttimises toimus pronksiajal. Mõnedes tolle aja asulakohtades moodustavad hülgeluud valdava enamiku loomaluudest. Seda seletab kaubavahetuse elavnemine Läänemerel. Ilmselt olid hülgerasv ja ­nahad juba tol ajal hinnatud kaup. Hülgerasvaga võidi kaubitseda veelgi varem. Seda on toodud seletuseks kammkeraamika tüüpi savinõude levikule Läänemerel.

Vanimad harpuunid tehti luust. Rohkete hülgeküttimisele viitavate leidudega pronksiaegsed asulad Eesti rannikul ja saartel moodustavad üsna omanäolise kultuuri, mis erineb teistest samaaegsetest asulatest. Seetõttu võib arvata, et hooajati hülgeküttimisega tegelevad üksikud rannakülad tekkisid juba väga kauges minevikus. Enam-­vähem sarnane olukord säilis Eestis kuni 19. sajandini, kuigi arheoloogilised leiud hülgeküttimise järjepidevust otseselt ei kinnita.

Aja jooksul täiustusid hülgepüügiriistad ja -meetodid. Harpuuni kasutati aga seks otstarbeks veel 20. sajandilgi. Hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid veel käks ja pussnuga, viimastel sajanditel püss. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga, mida sai mööda jääd edasi lükata ja kus ka magati. On teada, et püügil kasutati ka erilisi hülgekoeri, kes lõhna järgi hülged jää peal üles leidsid. Kõige agaramad hülgekütid olid rannarootslased Ruhnus, vähem ka Vormsil ja Põhjarannikul. Eestlased küttisid hülgeid Kihnus ja Soome lahe rannikul.

Kõige enam püütav hülgeliik Eestis oli viiger (Phoka hispida), rahvakeeles mustud. Mustud olid küll kõige väiksemad ja neid oli kõige raskem püüda, kuid neid esines kõige arvukamalt. Tunduvalt vähem levinud liik oli hallhüljes (Halichoerus grüpus), rahvapäraselt suurhall. Läänemere hüljestest on ta kõige suurem, sageli kohati kuni 2 meetri pikkusi isendeid. 20. sajandiks kadus meie vetest randal (Phoca vitulina), rahvapäraselt natid. Kohati oli see liik oli ammustel aegadel Eesti rannikul arvukas ja rohkesti kütitav. Suuruselt on ta viigri ja hallhülge vahepealne.

HÜLGEPÜÜGIRIISTAD JA -VIISID

Õngega sai hülgeid püüda veebruaris ja märtsis, kui hülgepojad olid veel nii abitud, et neid oli kerge kätte saada. Poeg leitud, raiuti lagedale kohale jäässe auk. Õnge külge seoti 20-30 sülla pikkune jõhvidest nöör, õnge üksik konks torgati hülgepoja selga ja lasti ta jää alla. Nööri teise otsa sidus üks meestest kõvasti oma käe ümber kinni. Emahüljes tuli oma poega päästma, nagu seda teeks ka inimene. Kui ema oma poja sülle võttis, anti nööri nii palju järele, kui seda oli. Seejärel tuli nöörist kõvasti tõmmata ja õnge otsa jäi ka vanahüljes. Hüljeste väljatõmbamisel võidi appi võtta ka harpuun. Et noort hüljest mitte piinata, kinnitati õng talle mõnel pool selga ka sidudes.

Hülgeraud

Hülgeraud ehk -ahing on oma põhimõttelt vanim hülgepüügivahend. Rauaga püük toimus talvel jäält. Selleks otsiti üles auk, kust hüljes jääle käis, ja selle ümbruses 3-5 väiksemat nn vileauku, mida ta hingemiseks kasutas. Viimased aeti jääpuru täis ning asuti suurema juurde varitsema. Kui hüljes pinnale ilmus, löödi raud talle tugevasti pähe.

Hülgeraua varrena kasutati käksi, mis hülge sukeldudes kütile kätte jäi. Samal ajal, kui ühe käega hülgeraua jõhvidest nööri järele anti, tuli käksipiigiga jääauku suuremaks raiuda, et haavatud loom õhku vajades võiks ise jääle tulla. Käks oli vajalik ka jääl liikumiseks. Sellega sai katsuda jää tugevust, aerutada väiksematel pankadel jäälõhesid ületades, vedada rasked hülgekehasid ning tappa noori hülgeid. Käks oli abiks ka jääaugust väljaronimisel, kui juhtus äpardus.

Hülgevõrk

Hülgevõrk tehti kodus linasest või kanepilõngast. Võrgu pealmise serva külge kinnitati kõva nöör, mille küljes olid omakorda kahe jala pikkused puukäbad, mis toimisid ujukitena. Võrgulina alumine serv oli lahti. Kevadel, kui jää oli ranna lähedal koos, sõideti paatidega avamere poolt jää rinnale. Võrgud lasti merre jää lähedusse ja kui pool jada oli sees, siis lasti paar püssipauku. Hülged ujusid jää alt välja, mõned võrkudesse, mõned mitte. Kui hüljes end võrgus keeras, haakus võrgu alumine, lahtine serv pealmiste puukabade külge kinni ning loom sattus justkui endavalmistatud kotti. Võrkuläinud hülged tõmmati paati, siis võeti nad võrkudest välja, anti nuiaga kops pähe ja hüljes oligi surnud. Kuna kirjeldatud püügiviis nõudis mere poolt rannale lähenemist, saadi seda edukalt harrastada vaid väiksematel saartel. Teated võrgupüügist hüljestele pärinevadki peamiselt Kihnust, vähem ka Ruhnust ja Vormsilt.

Kelk ja tang

Sileda jääga vôis tapetud hülgeid niisama hülgeraua nööri pidi järgi lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. See kelk on küll väike, kuid nii tugev, et kannab kahte hüljest. Tervelt vôeti kaasa ainult niipalju hülgeid, kui toiduks tarvis läks. Teistel eraldati nahk koos rasvaga ning ômmeldi uuesti kôhu alt kinni. Üleliigne liha lasti jääaugust alla.

Tang kujutas endast 4-5 meetri pikkust suuska. Seda tarvitati halbade jääolude puhul hüljestele lähedalepääsemiseks. Kütt oli tangi peal kõhuli, jalad risti, toetudes tangile ja varjudes niiviisi valge sirmi taha. Edasi liikudes tõmbas kütt käte jõul end edasi, jälgides saaklooma läbi sirmi augu. Kui jõuti tangiga hülgest laskekaugusele, torgati püssitoru august läbi. Tangi tarvitati, kui jää oli lage ega olnud võimalust jääpankade tagant hülgeid vaanida. Ka tarvitati tangi, kui pankade vahel olev nõrk jää ei kandnud hülgekütti, aga oli vaja hüljestele lähedale pääseda. Tangi tarvitamisest on teateid Soome lahe rannikult. Lääne-Eestis seda ei tunta.