Ait

Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum.

19. sajandi teisel poolel oli talus tavaliselt kaks aita - üks vilja, teine riiete hoidmiseks. Lõuna-Eestis ja saartel oli erinevaid aitu mõnikord viis-kuus ja enamgi. Saartel ehitati mitu erineva otstarbega aita ühe katuse alla.

Ehituslikult erinesid aidad mõneti rehemajadest, aidapalgid toetusid harilikult kividele nii, et tuul sai põranda alt läbi puhuda ja ruum oli kuiv. Aitadel on ikka olnud puupõrandad (algselt poolpalkidest, hiljem laudadest) ja enamasti ka kaugele ette ulatuv räästaalune ning aidatrepp ehk made. See oli koht tööriistade varju all hoidmiseks, vihmasel ajal mõningate tööde tegemiseks ja rannikul kalakuivatamiseks. Varju pakkus see ka suveöistele ehalistele, kes tüdrukute magamisaida ukse taga sisselaskmist nurusid.

Aitasid on kaunistatud rohkem kui muid hooneid. Kandenurgad lõigati kaldu või kaarjalt. Kui aidal oli lai räästaalune, siis toetasid seda sambad. Ustele pöörati erilist tähelepanu - need pidid olema tugevad ja neid hakati kõige varem lukustama ja vooderdama.

Aidaga on seotud rida kombetalitusi. Edela-Eestis hoiti viljaaidas tõnnivakka, Setumaal Pekot. Mõlemalt loodeti viljaõnne. Aidale tehti tõrjemärke "puugi" vastu. Viljasalve puhastades visati peotäis teri salve tagasi, et "tulu majast ei kaoks".

TÕNN JA TÕNNIVAKK

Koduhaldja Tõnni kultus säilis kõige kauem Vändras, kuni käesoleva sajandi esikümneteni. Varem olid muinasusust säilinud kodukaitsjad vaimud laialt tuntud ja austatud. Kas nad ka materiaalset vormi omasid nagu Vändra Tõnn, on küsitav.

Siiraku talu Toris, kust on pärit näitusel eksponeeritud tõnnivakk

Tõnni kuju võis olla mitmesugune, sõltudes valmistajast. Tõnni olemasolu majas tuli saladuses hoida. Näitusel eksponeeritud Tõnn on olnud ahjusuu vastas oleval seinal pealpool parrepalki.

Tõnnile kuulus Tõnni vakk, kuhu pandi annetused. Tihti ei olnudki olemas materiaalset Tõnni ennast, vaid ainult vakk - koht, kuhu Tõnnile mõeldud kingid pandi. Igast leivateost, tapetud loomast jne. pidi ka Tõnn oma osa saama. Õnnetuse või haiguse puhul pandi vakka ka vaskkopikaid. Tõnni ei tohtinud unustada, kohe oli õnnetus majas. Tõnni vakk ei põlenud tules ega olnud teda võimalik ka mingil muul moel hävitada. Kui ta juba peres oli, pidid kõik järgnevad põlved sinna ohvriande.

PEKO

Pekot kui eelkõige viljakusele pühendatud kuju hoiti tavaliselt võõra pilgu eest varjul aidas viljasalves. Tema auks peeti sügisel peale lõikust, jaanipäeval ja küünlapäeval rituaalseid pidustusi, mille puhul oli olulisel kohal küünalde põletamine.

Kuju peas on seitse augukest küünalde jaoks. Pekole pühendati puid ja põõsaid, mille alla ohvriande viidi. Veel käesoleva sajandi alguses oli Peko-kultus Setumaa mõnedes külades au sees.