Talupoja argielu

Muinasajast alates on pere ja kodu olnud kesksel kohal nii eestlaste majanduselus kui ilmavaates ja usundis. Vanemas eesti keeles tähendas "pere" üldiselt sedasama, mis talu. Esiaja ühiskonna algüksuseks oli perekond. Naabermaadega võrreldes oli külakultuur Eestis suhteliselt nõrk. Suurem osa rahvast elas taluperedes. 18. sajandil oli selle suurus nagu Lätis ja Venemaalgi 8-10 inimest.

13. sajandiks oli enamik eestlasi paiksed põlluharijad. 16. sajandi lõpuks olid välja kujunenud praeguse asustuse põhijooned. Samal ajal arenes Saksa eeskujul feodaalne külaühiskond. Talupoja elu korraldas teoorjuslik mõisamajandus, seepärast piirdus tema maailm oma talu ja mõisapõlluga. Raske töökohustus ei jätnud talupojale sõitudeks aega, selleks polnud kuigipalju põhjustki. Pikad sõidud olid talupojale keerulised ka kehvade teede ja sõidukite tõttu. Elukohast lahkumine võis olla isegi keelatud kuna mõisnikud pelgasid tööjõu pagemist. Oma toodangu müümiseks ja mõne vajaliku asja ostmiseks tuli vahel sõita turule. Mõisa veokohustus sundis lühemate retkede kõrval sõitma kaugemalegi, näiteks Riiga ja Peterburgi. Mõisast ja linnast omandas talurahvas käsitööoskusi, rõivamoode, ehteid ja elamusisustuse elemente.

Omavahel suheldi kõrtsis, vallamajas ja kirikus. Kõrtsis said kokku ühe küla, vallamajas ühe mõisa ja kirikus ühe kihelkonna inimesed. Sellepärast ongi eesti rahvariided kihelkonniti erinevad. Talurahva paiksus oli läbi sajandite siiski suhteline - nii poliitilised kui majanduslikud olud tingisid rahva ümberasumist. Alati on olnud avatumaid ja suletumaid piirkondi. Teistest liikuvamad olid randlased ning nende maailmapilt selletõttu ka avaram. Üldiselt liikusid mehed rohkem kui naised, eriti hooajatöödel.

19. sajandi teisel poolel tekkisid uued suhtlemisvõimalused - eestlaste maailm avardus kihelkondlikust ringist palju laiemaks.