Rannarootsi

13. sajandist alates on Eesti läänerannikul ja saartel olnud rootsikeelseid elanikke. Varasematel sajanditel oli nende poolt asustatud territoorium tunduvalt laiem kui 19.-20. sajandi vahetuseks. Kõige varem segunesid rootslased eestlastega Saaremaal, juba 17. sajandil. 18. sajandi lõpus toimus suurem rootslaste väljarändamine Hiiumaalt Lõuna-Ukrainasse, mille põhjuseks oli tüli krahv Stenbockiga. Sealne rootsi asustus püsis kahes külas kuni 20. sajandi keskpaigani. 20. sajandi alguseks olid Eestis peaaegu täielikult rootsi elanikkonnaga veel Ruhnu, Vormsi, Osmussaar ja Pakri saared ning Noarootsi poolsaar. Teise maailmasõja ajal lahkus valdav osa eestirootslasi Rootsi.

Eestirootslaste keele erinevus riigirootsi keelest oli umbes sama suur kui eesti kirjakeelel ja setu murdel.

Eestirootslaste põhilisteks tegevusaladeks olid kalapüük ja karjakasvatus, millele lisandusid põllundus, meresõit ja hülgepüük (viimane eriti Ruhnu saarel). Selle tingis nende geograafiline asend rannikualadel ning põllumaade vähene viljakus.

Erinevalt eestlaste rehielamust oli Loode-Eesti rannarootslastel kolmeruumiline elamu rehest lahus. Rehielamu oli tarvitusel ainult Ruhnu saarel. Tüüpiline rannarootsi elamu koosnes lahtise koldega esikust, suurest toast ja kambrist. Tubade sisustus oli rannarootslastel enam kaunistatud ja mitmekesisem kui eestlaste rehielamus.

Eestisse saabunud rootslased olid pärit Rootsimaa erinevatest piirkondadest ja saabumine siia oli toimunud eri aegadel, mistõttu ka rahvariie oli paikkonniti küllaltki erinev. Eesti rahvariietest on rootsi mõjudega Hiiumaa riided - vahendajateks sealsed rootslased. Vormsi ja Ruhnu naised kandsid rahvariideid kuni Eestist lahkumiseni.

Vaimse kultuuri osas on eestirootslased jätnud huvitava jälje ka eesti traditsiooni. Neil oli rikkalik folkloor ja kombestik, seda eriti pulmade ja jõulude tähistamisel. Rahvakalendri tähtpäevadega seotud uskumustes ja kommetes on eestlased rootslastelt ühtteist üle võtnud - nii ongi Eestisse jõudnud mõndagi skandinaaviapärast.