Peipsivene

Peipsi lääne- ja põhjaranniku venelased on omapärane rahvusgrupp, mis kujunes erineva päritolu ja usukuuluvusega ümberasujatest. Selle tuumiku moodustasid õigeusu kiriku jälitamise alt pääsenud vanausulised (staroverõ) ja mõisnike juurest ärajooksnud sunnismaised talupojad.

Püsiv vene elanikkond on Peipsi lääne- ja põhjarannikul jälgitav alates 17. sajandist. Vanimaks vene külaks peetakse Nina küla. Suur hulk vene talupoegi asus Peipsi läänerannikule ja Piirissaarele elama 18. sajandi lõpul. Palju tuldi Poola valdustest Latgalest, osa saabus Novgorodi ja Tveri kubermangust. Neil olid head oskused ja kogemused kalapüügis, käsitöös ning aedviljakasvatuses. Kalapüük kujunes peipsivenelaste majanduselus väga oluliseks tänu rikastele kalavetele. Samuti olid vene kalurid, võrreldes eesti talupoegadega, soodsamas olukorras, sest nad polnud pärisorjad.

Üldine põllumajanduse tõus ja linnade kasv 19. sajandil tõi kaasa avarama turu aedviljale. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul kasvatasid peipsivenelased peamiselt sibulat ja sigurit, 1920. aastatest alates levis ka kurgikasvatus.
Peipsivenelaste tegevusaladeks kujunesid ka vahetuskaubandus ja ulgtööd. Järjest rohkem vajati ehitustöölisi ning vene pottsepad olid nõutud meistrid nii ümbruskonnas kui ka kaugemal.

Peipsi äärde tekkis rida suuri heal järjel vene külasid, kellel olid laialdased ja püsivad sidemed naabruses elavate eestlaste ning Peipsi idakalda venelastega.

Vaatamata ühisele päritolule, säilis peipsivenelaste seas teatav eraldatus usu alusel. Olles küll etnilised venelased, ei samastanud vanausulised end õigeusklikega, vaid leidsid eestlastelt iseolemiseks tuge. Ajapikku sugenes nende arhailisse vene keelde hulganisti eesti laene. Vene luterlasi nimetati aga poluvertsikuteks e poluvernikuteks.