Õllekannud

Eesti Rahva Muuseumi kogudes leidub ca 3000 õllekannu*, millest valdav enamus pärineb 19. sajandist, üksikud ka 18. sajandi keskpaigast. Kõige vanem dateeritud õllekann kannab aastaarvu 1728. Kõik 18. saj. pärinevad kannud on mahult väikesemõõtmelised, lameda kaane ja lihtsa käepidemega.

Kõige paremaks kannu kere materjaliks peeti kadakat, selle puudumisel kasutati ka kuuske. Kaas ja kõrv vooliti alati kasest. Vitsutamisel eelistati toomingat ja paakspuud.

Vanim kannude kirjamistehnika oli lõikamine. Lõikekirjadega kaunistati kannu kaas ja käepide. Peamine kirjamistehnika on aga põletamine. Selleks kasutati spetsiaalseid kirjaraudu. Põletuskirja kõrval esineb Lääne-Eestis ja saartel ka intarsiat: kadakast või kuusest kannu küljelaudadele lisati tumedast tammest motiive.

Kannude hulgas ei leidu ühtki, mis sarnaneks teisega, kuid siiski võime märgata mõningaid paikkondlikke ühisjooni. Üldiselt on rikkalikuma dekooriga kannud pärit Lääne-Eestist ja saartelt, seevastu Lõuna- ja Ida-Eesti õllekannud on suhteliselt tagasihoidlikud.

Saaremaal, kus kannul oli kombestikus kindel koht, pöörati selle valmistamisele erilist tähelepanu. Üksikute kihelkondade kannude seast tõusevad esile Mustjala omad. Põletuskirjas kaldruuduline pinnakaunistus on väga lähedane Mustjala kinda- ja sukakirjadele. Eriti iseloomulik on käepideme alla voolitud suur ratas. Kesk-Saaremaa kannudel esinevad kuusemotiivid, Kihelkonna omadel lehe- ja linnumotiivid. Sõrve poolsaare kannusid iseloomustab intarsiatehnika, eriti kalasabakirja kasutamine.

Hiiumaale on iseloomulikud intarsiatehnikas triibulised küütkannud ja lapilised kannud, mis paistavad silma sihvaka silueti, lameda kaane ja tagasihoidliku kaunistusega.

Läänemaa toredate kannude käepidemetele on voolitud hobupea, millele sageli lisandub veel ratas, mis pidi kujutama pruudi pulmasõitu.

Põhja-Eesti kannudel esineb tavalise geomeetrilise kompositsiooni kõrval ka lillkiri, mis meenutab mõnevõrra käiste ja tanude tikandeid.

Kesk-Eestist ja eriti Viljandimaalt on südamekujulise pinnakaunistusega õllekannud. Vormilt on need laia kere ja lihtsa käepidemega.

Ida-Eestis, Tartu- ja Võrumaal kaunistati õllekanne tagasihoidlikult. Kaksik- ja kolmikkannud kuulusid samuti pulmakombestikku. Tavaliselt on need käepideme kohalt ühendatud kanaliga, nii et õlu voolas ühest kannust teise, ja see pakkus palju lõbu osavuse proovimisel.

* Tihtipeale aetakse segi õllekannud ja kapad. Õllekann on pealt kitsenev, ühe küljelauaga ühest tükist meisterdatud käepidemega. Viimase külge kinnitub kaas.
Kapp on ümara põhjaga pealt laienev nõu, mille üks küljelaud on pikendatud käepidemeks.
Kapp oli vee ja silmapesunõu. Väikseid nimetati ka kibudeks. Arengulooliselt on kapp õllekannust vanem.