Jõgevamaa

Jõgevamaa kattub osaliselt endisaegse Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaaga. Rõivastus oli siin üsna vastuvõtlik uuendustele ja moemõjutustele, mis siit levisid mujale Lõuna-Eestisse. Ühtlasi esines siinses rõivastuses ka mitmeid ühisjooni Põhja-Eestiga, mis kaugemale lõunasse ei ulatunud. Nii kandsid mehed siin suviti Põhja- ja Lääne-Eestis ja saartel tuntud riidesiiludest õmmeldud murumütsi. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul oli siin noorikute piduliku peakattena tuntud käsitöömeistrite poolt lilltikandiga kaunistatud linuk ehk sabaga tanu, mis oli laiemalt levinud Põhja-Eestis.

Põhja-Tartumaa põhiosast eraldusid Peipsi-äärsed Kodavere ja Torma kihelkond. Kodavere rahvarõivaste vadja- ja venepärastest joontest kirjutas 18. sajandi lõpul Hupel. 19. sajandi keskpaigaks need erijooned vähenesid. 19. sajandi keskpaiku ilmus Tormas nii meeste kui naiste rõivastusse hiliseid venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte.

Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Kaelaava kroogiti ja pandi peale kitsas püstkrae. Vanapärane kitsas püstkrae püsis 19. sajandi keskpaigani Kodavere ja Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Üldiselt tehti Lõuna-Eesti naistesärgid 19. sajandil mahapööratava kraega. Eriti laiad olid särgikraed Põltsamaa kihelkonnas, kus neid kaunistati sageli valge linase niidiga õmmeldud mähkpiluga. Vanemad särgikaunistused tehtigi valge linase niidiga, Kodavere kihelkonnas alates 18. sajandi lõpust vene rändkaubitsejate vahendatud punase puuvillase lõnga maagelõngaga.

Kirjeldatud särkidest erinesid märgatavalt vaheleõmmeldud õlalappidega särgid, mis olid kasutusel 19. sajandi kolmandal veerandil Peipsi-äärsetes kihelkondades. Need olid avarate, värvli külge kroogitud varrukatega ning tihedasse krookesse kogutud kantpaelaga äärestatud kaelusega. Nii lõikelt kui ka punase-musta lillmotiivilise ristpistetikandi poolest meenutasid need vene, valgevene ja ukraina naiste särke.

Vanimad seelikud olid kokkuõmblemata vaipseelikud. Nende kohta on andmeid veel 19. sajandist Maarja-Magdaleena ja Palamuse kihelkonnast. 1888. aastal Palamusel kirja pandud teate järgi on seal varem "naisterahvastel olnud ilma kokkuõmblemata teki moodi riie ümber, ülevalt otsast vööga ümber nihuste kinni seotud ja kutsutud ümbrik". Villane vaipseelik kõrik oli kas valge (Kodavere) või must.

18. sajandi algusest hakkasid Põhja-Viljandimaal ja Põhja-Tartumaal moerõivastuse eeskujul järk-järgult kodunema värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad seelikud, algul ühevärvilistena, 18. sajandi keskpaigast ka pikitriibulistena. Varasemad pikitriibulised seelikud olid ostetud materjalist ja pärinesid mõisateenijate rõivastusest. Nii oli Põltsamaa lossi perenaise (Küchen Mutter May) 1745. aasta palgas muu hulgas ette nähtud üks pikitriibuline seelik. Pikitriibulised seelikud said vaadeldaval alal üldiseks 19. sajandi esimese veerandi jooksul. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Põikitriibulised seelikud päris üldiseks ei saanud, need olid lühikest aega eeskätt nooremate moerõivaks. Mõnevõrra pikem oli ruuduliste seelikute iga. Varasemad suureruudulised seelikud olid näiteks Kursi kihelkonnas moes 1870.-1880. aastateni, pärast hakati kuduma tihedaruudulisi.

Abielunaiste rõivastusse kuulus valgest linasest riidest põll, kaunistatud pilu, pitsi või narmastega. Kodaveres esines põllekaunistuses ka punast maagelõnga. Juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel kandsid jõukamad talunaised Põltsamaa ja Pilistvere kihelkonnas ning Tartu linna läheduses mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist (puuvillasest, poevillasest, isegi siidist) põllesid.

Naised kandsid kõvasti ümber keha mähitud pikka kirivööd. Veel 1926. aastast on Põltsamaa kihelkonnast teada, et üks vanaeit Ummusi külas, Mari Piir kandis ikka veel vööd. Tema järgi ilma vööta tundub keha nii kinnitamata ja lodev, et ei julge töödki teha, karda et laguned ära. Vöö seoti igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonna puhul seelikuvärvli peale. Mitmete teadete järgi kanti vööd särgi peal seeliku all. Vana vöökiri oli tumepunane, lõnga värviti punaseks punase värvi puuga, mida vanasti oli poes müüdud.

19. sajandi algupoolel kodunesid vaadeldaval maa-alal villasest riidest liibuva piha ning voltidesse seatud riideribaga nn seesidega kampsunid, mida on nimetatud ka raud kampson. Nad õmmeldi enamasti potisinisest villasest riidest, pidulikeks puhkudeks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit. Lõikelt olid kampsunid õlgadel siledalt otsa õmmeldud varrukatega, 18. sajandi moerõivastusest tuntud avara kaelusega ning ühtlaselt volti seatud riideribaga allääres. Varasematel kampsunitel oli seesiriba laiem, hilisematel kitsam ning tihedalt voltis. Maarja-Magdaleenast on teada, et sääsad enne olid hästi pikad ja laiad, pärastpoole aga kord-korralt ikka kitsamaks muutunud. Põltsamaa kihelkonnas olid levinud nii pidev- kui ka rühmseesilised kampsunid, millel olid õlal puhvi seatud varrukad. Puhvis varrukatest on andmeid ka Torma, Kodavere ja Kursi kihelkonnast.

Põhja-Tartumaal kanti juba 18. sajandil liistikuid, mis lõikelt olid arvatavasti puusadega nagu varasemad kampsunidki. 19. sajandil liistikuid küll kanti (siis sarnanesid need seesidega kampsunitega), kuid eriti iseloomulikud need ei olnud. Maarja-Magdaleenast on teada, et neid kantud pulmas ja pidudel uhkuseasjana.

Kodust kaugemale minnes võeti ümber õlgade piklikust riidelaiast villased või linased õlakatted. Villastest vanimad olid ühevärvilised sõbad, mis tehti valdavalt mustad (tumepruunid), Kodaveres ka valged. Abielunaise traditsioonilise piduülikonna osana ning tihedalt kommete ja traditsioonidega seotuna olid sõbad rikkalikult kaunistatud. Sõba on mustast riidest, villane, nagu poolsuurrätti, kilbilise ja murrelise kirjaga. Sõba otsad olid mitmevärvilise lõngaga ilustatud ja narmastega kaunistatud. Sõba tarvitasid ainult naised kirikus käimisel, umbes selleks, milleks praegu suurrättigi. Sõba kanti diagonaalis kokkupööratud kolmnurgana. Kui ta vanemaks sai, tarvitati voodis teki asemel magamiseks. Vanus pulmakombeis mängis sõba oma osa. Kui pruut peigmehe koju toodi, sidus ämm talle sõba ümber pea, nii et silmad said ka kaetud (Põltsamaa).

Ühevärvilistest hilisemad olid kuni 1860.-1870.aastateni kantud sinise-valgeruudulised villased õlakatted. Sellist pidulikkust nagu ühevärvilistel sõbadel ruudulistel ei olnud. Nende eeskätt praktilist funktsiooni näitab ka see, et kohati on neid nimetatud talvepalakateks (vastukaaluks suvistele igapäevastele ülevisetele, takustele palakatele). Suvepalakad olid valged, linased, lühikesed harvad narmad äärtes. Talvepalakad olnud villased, valge ja sinise ruudulised. (Põltsamaa)

Linane õlakate palakas, nimetatud ka pallapool, oli eeskätt praktiline kehakate. Jämedast takusest riidest kaunistusteta palakaid kanti tööl, peenemast linasest riidest kaunistatud palakad kuulusid suviste pidupäevaste sõitude ja käikude juurde. Kaunistuseks kasutati narmaid äärtes, valge linase lõngaga tikitud võrkpilu, Peipsi-äärsetes Kodavere ja Maarja-Magdaleena kihelkonnas punast maagelõnga, millest kooti kiritriibud kadrid.

Palakas, linane suurrätik, millega naised vanasti kirikus käisid. Kui kuhugi kaugemale mindi, võeti suur valge lina, palakas, ümber (Torma).

Pallapool oli kahelaidne, linane ehk takune riie, mis naised suvel kirikuskäimisel kandsid. Talvel kanti samasugust riiet, ainult villast ja nimetati sõbaks. Pallapoolel oli nurkades linasest riidest topsid. Pallapool oli kudumisel ilustatud nagu sõbagi, kilbilise ja murrelise mustriga. Seda kanti diagonaalis kolmnurka pööratuna nagu praegu suurrätti (Põltsamaa).

Juba 18. sajandil kandsid neiud ja naised Põltsamaal pikki lahtisi juukseid. Selline juuksemood oli järgmisel sajandil tavaline kogu Põhja-Viljandimaal ja Põhja-Tartumaal. Nii kanti juukseid siiski harilikult pühapäevarõivastusega, tööl lahtised juuksed segasid.

Neiud võisid käia katmata peaga. Pärgi kasutati eeskätt peaehtena. Põltsamaa neiud kandsid 18. sajandi lõpul eest kõrgemaid kuklast rippuvate lintidega pärgi (vt Hupeli pilt Põltsamaa rahvariietest; Schlateri "Põltsamaa Eeva"), 19. sajandil aga kõrgeid ühtase laiusega võrukujulisi pärgi. Papp- või kasetohtalusel pärg kaeti punase siidi või labasekoelise puuvillriidega ning kaunistati litrite ja helmestega. Selliste pärgade kandmisest on andmeid ka Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Torma ja Äksi khk-st.

Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud. Kodaveres kandsid naised 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel veel vanapäraseid linikuid. Hupel kirjutas: Naised kannavad tanu asemel 5 küünra pikkust käterätiku-laiust lina, millele nad koovad sisse punaseid jooni. Nad keeravad selle kaks korda pea ümber, otsad ripnevad alla. Sarnaseid linikuid kandsid naised ka Maarja-Magdaleenas. Linik - on olnud tarvitusel (u 5 küünart pikk, 1-1,5 jalga lai). Kooti valgetest linastest lõngadest pikana, kitsa kangana. Otsadesse kooti punane triip, kuid tüüpilisemalt olid otsal nn kadrid. Peenikesed kirjakesed punasest lõngast põimiti otsa - kadriteti linikut. Linikut kanti peas otse lõua all ühte sõlme lüües ja seljale lehvima visates, või mässiti kord ümber kaela ja jällegi jäeti otsad lehvlema - nagu nüüd salli kantakse."

Iseloomulik Põhja-Tartumaa naiste peakate 19. sajandil oli valgest linasest või puuvillasest riidest väike pehme kroogitud sopiga tanu. Tanu eesserva kaunistas pits, pidulikele tanudele köideti taha siidlindid. Põltsamaa tanud olid kõrgemad, pidulikud ka tärgeldatud, nii "et nad torumoodi peas seisnud."

Peipsi-äärsetes Torma, Kodavere ja Maarja-Magdaleena kihelkondades, kus 19. sajandi kolmandal veerandil hakkasid naised kandma venepäraseid särke, tulid ka tanude asemel kasutusele väikesed ümber pea köidetavad punased kolmnurksed rätikud. 1972. aastal jutustas Liisa Abroi (snd 1876 Kodavere khk): "Peakatteks oli vanaemal valgest riidest tanu, pits ees, nagu mütsike. Emal oli tanu asemel väike kolmnurkne punane rätt. Punase räti peale seoti teine rätt, otsad sõlmiti lõua alla".

Abielunaised ja kihlatud pruudid kandsid 19. sajandi esimesel poolel veel talvemütse. 1924. aastal Maarja-Magdaleenast kirja pandud teate järgi: "Punane talimüts on naistel kunagi olnud umbes 100 a. tagasi. See teht punasest kalevist väikeste mahakäidavate karusnahast ("linnunahast") kõrvakestega ja 2-3 tolli laiuse äärega. Külmaga kanti kõrvad, serv "maas", st allapoole pöörat - karvad vastu kõrvu, kaela - ja naine võis külmale, tuisule vastu astuda".

Eesti naised kandsid rohkesti ehteid. See torkas silma 18. sajandi lõpul ka Hupelile, kes märkis, et "mõned kannavad rohkem kui 40 rubla eest hõbedat omal kaelas ja rinnal, mis eriti Põltsamaal ja Viljandimaal läheb väga kaugele." Särgikaeluse kinnitamiseks kasutati väikesi vitssõlgi. Naiste piduülikonda kuulusid suured sõled või preesid, mis seati särgi või rinnaräti külge nii, et need kampsuni või pikk-kuue kaelusest nähtavale jäid.

Meeste ülikonda kuulusid särk, püksid ja vatt. Vesti ega kaelarätti ei kantud.

Meestesärgid õmmeldi siin 19. sajandil valgest linasest riidest valdavalt mahapööratava krae, piki õlgu õmmeldud õlalappide ja värvliga varrukatega. Peamiseks ilustuseks olid neil tikkpisteread õlalappidel ja varrukavärvlitel. Eestis üldise tava järgi kandsid mehed särki pükstes.

Hiljemalt 18. sajandi alguseks kodunesid Põhja-Viljandimaal ja Põhja-Tartumaal põlvpüksid. Äksist on nende valmistamise kohta kirja pandud järgmist: "Nii lai kui riie oli, õmmeldi kokku. Reite küljest midagi ära ei lõigatud. Reied olid lühikesed - põlvist saadik - kuid laiad. Püksisäärtel värvel all, selle külge volditi riie kokku, et ümber jala hoiaks." Sellised laiad põlve all kroogitud säärtega püksid püsisid kohati kuni 19. sajandi keskpaigani valgete linaste suvepükste näol. Tormas on veel 19. sajandi teisel veerandil selliseid pükse tehtud nii villasest ja linasest riidest kui ka nahast. 19. sajandi alguses levisid eestnööbitava lakaga kitsad põlvpüksid, mis tehti enamasti potisinisest villasest riidest, Tormast on teada, et ka seemisparki kitsenahast. 1911. aastal rääkis Gustav Minner Torma kihelkonnast pükste moest järgmist: "Ümmargused põlvpüksid krooketega - teatavasti kõige vanem mood, nende järele tulnud nukkadega (kahel pool õmblused) ehk laia lakaga põlvpüksid, mis umbes 10 a. moodus olid, siis kitsa lakaga. Nendega lõppes põlvpükste mood. Tulid pikad "kasaka püksid" ümberringi voltidega, mis juba umbes 40 a. moodust ära on."

Vatid (kampsunid) tehti enamasti potisinisest villasest riidest püstkraega (Palamusel ka mahapööratava kraega) ja ühe või kahe nööbireaga. Suveks tehti ka valgeid linaseid vatte. Tormas on linaseid vatte pihtrüüsid tehtud nagu sealseid hilisemaid meeste pikk-kuubigi külgedel läbilõigatud piha ja kroogetega.

Kõige pidulikum peakate oli meestel silindrikujulise rummuga mustast vildist kaapkübar (ka malmkübar). Suvise igapäevase peakattena kandsid mehed riidesiiludest õmmeldud murumütsi. Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teate järgi murumütsi on vanasti kantud kaunis laialt. Ummusi külas oli murumüts tehtud kolmenurgelisest linase e. takuse riide siiludest. Pääl oli harilikult nööp või tutt. Seda kandsid külas nooremad suvel tööl ja mujal. Põltsamaa pool on see olnud enam pühapäiseks peakatteks suvel kirikuskäimisel. Suvel õige soojal ajal oli kantud omatehtud õlgkübaraid töö juures ja talvel jälle pargitud lambanahast tehtud kõrvulist (kõrvalappidega), villaga sissepoole. Kõrvulisi tehti ka mustast villasest riidest, sel oli aga vooder sees.

Meeste ja naiste põhiliseks ülerõivaks, kuni19. sajandi keskpaigani samuti kõige pidulikumaks rõivaks oli villasest riidest händadega pikk-kuub. Kuuel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, mille kohalt vööjoonelt algavad voldid jäid taha. Need nn hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Naiste kuubi kaunistati punase kaarusnööriga. 1860.-1870.aastatel hakkasid mehed Tormas, Kodaveres ja Laiusel kandma osaliselt läbilõigatud pihaga ning kroogitud alaosaga kuubi. Samal ajal levis meestel ka mahapööratava krae ja ülekäivate hõlmadega kuub ärmak.

Tormast on 1921. aastal kirja pandud: Rätsep Karlovi jutu järele... kuni 1862. a. kantud. Need olid - meestel puusadega must kuub, puusade peal 2 volti. ... A. 1865 on hakatud naestele puusadega kuubesi ka 3 voldilisi õmblema. ... A. 1868 hakati krooketega kuubesi tegema... Krookitud kuue ülemine pool oli samasugune nagu puusadegagi kuuel, alumine aga ümberringi tihedalt kroogitud, eest käis haakidega kinni. Tehti ikka sinine. Muu kõik jäi endiseks. Kroogitud kuued ei olnud üleüldiselt tarvitusel, nemad kui ka järgmised pikad kuued ei tõrjunud vana puusadega kuube lõplikult välja, viimast tuli ette ka viimastel pika kuue kandmise aastatel. Pääle selle tuli ülikonnale "ärmak" juurde. - See on kindlast vene "apмяк". Lai linane e. villane üliriie õige laia kraega, kanti teiste kuubede ja kasukate peal halva ilmaga. Praegu tarvitusel kalameeste keskel.

Linane rüü sarnanes lõikelt pikk-kuubedega. Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teate järgi on rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie. Põltsamaa ümbruses tuntakse seda aga väga hästi. Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üliriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts - need olid karjase harilikud riided.

Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Teateid kaltsudest on Torma ja Palamuse kihelkonnast. Tormas tehti kaltsud kolmnurksest riidetükist: nurgad pöörati tagasi ja õmmeldi kokku, otsad lõigati lahti. Neid kaltse kandsid mehed põlvpükstega. Kaltsud katsid sääre kuni pahkluuni, jalalaba ümber olid tallukad või nartsud. Palamusel seletati kaltsude tarvilikkust sellega, et neid oli kerge vahetada - võis 3-4 paari kaltsusid vahetada, enne kui püksid said mustaks. Peale meeste kandsid ka naised kaltsusid.

Kodavere naised kandsid 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul valgeid mitmevärvilise äärekirjaga poolsukki kapukaid. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Põhja-Viljandimaal roositi sukki.

Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Juba Hupel kirjutas Kodavere naistest: Oma jalad vikeldavad nad väga jämedaks. Kodaveres mässiti ka pruudile, kui ta laulatusele läks, ribad ümber säärte, sest mida jämedam jalg, seda ilusam pruut.

Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. Nad tehti pajukoorest, kasetohust, ehk noore niine koorest. Viimased olid kõige vastupidavamad. Viiskusid kulus suvel palju. Sellepärast polnud neid aega pererahval enesel teha, vaid anti vabad-eitede hooleks viiskude tegemine. Eided kauplesid mitmekesi terve külameeste viisud endile teha ja said tasuks 1/3 vakka (kolmandik) rukkid igast talust. Neid naisi kutsuti viisuvanamoorideks (Põltsamaa 1926). Pargitud nahast pastlad olid ka pidujalanõudeks. Põhja-Viljandimaal kandsid naised juba 17. ja 18. sajandil osalt ka kingi. Pidude, jootude puhul kanti kingi. Siiski mitte igaüks. Kehvemad leppisid kollaste parknahka pasteldega. Viimased olid ka ennekõike kirikuskäimise jalanõud. Neidki ei pandud juba kodus jalga, vaid kui kirik juba paistma hakkas, võeti pastlad kimbust ja kusagil kivi või kännu pääl pandi jalga (Põltsamaa 1926). 19. sajandi teisest veerandist peale hakkasid mehed kandma säärsaapaid. Varasemad säärsaapad olid õmmeldud taldadega nn vene saapad.