Lõuna-Eesti

Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid.

Ka Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal säilis kaua vanu rõivamoode, Lõuna-Võrumaal esines ka ühisjooni lätlastega (nn lätilapilised seelikud ja läbivillased vööd, valged ülerõivad). Ka venepäraseid jooni levis pea kogu Lõuna-Eestis (punane puuvillane lõng tikandeis ja sissekootud kirjades, punane kaaruspael kuubede kaunistuses).

Kõige vastuvõtlikumad uutele moodidele olid Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa, kust need levisid lõunapoole. 18. sajandil hakkas kodunema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai 19. sajandil üldiseks. Abielunaiste tunnus - tanu - oli Lõuna-Eestis valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid. Uue moena levis 19. sajandi I poolel kerge ülerõivas - kampsun, 19. sajandi II poolel hakati kandma liistikut (vesti).

Setud olid aja jooksul üle võtnud rea jooni Pihkvamaa venelaste rõivastuskultuurist (lõiked, punane puuvillane lõng ja sellega sissekootud kirjad, neidude peaehe vanik, kannata kootud sukad jne). Samas säilis ühisjooni lõunaeestlastega (kirivöö, puusarätt, naiste pearätt, meeste kübar, geomeetriline ornament, hõbeehted).