Rändkaupmehed

19. sajandi esimesel poolel muutus tüüpiliseks rändkaupmeheks kergemate ja vähem ruumi vajavate kaupadega maal ringi liikuv harjusk (harjukene, harjavenelane, harjuk). Harjuskiteks hüüti neid seepärast, et nad ostsid vene harjategijate jaoks kokku harjaseid ning jõhve või vahetasid kaupa harjaste vastu. Harjuskikastis (vt pildil) leidus pea- ja kaelarätte, riiet, sukavardaid, kääre, nõelu, niiti, paelu, pitse, nööpe, ehteid, ravimeid. Harjuskid olid enamasti Pihkva alalt või Volga ülemjooksu kubermangudest tulnud vene talupojad. Nad liikusid maal aasta ringi, kuid enamasti siiski talvel. Tavaliselt oli igal rändkaupmehel välja kujunenud oma kindel piirkond, mille ta aastast aastasse läbi käis.

Talupere püüdis võimalikult palju tarbevara valmistada oma jõududega. Koduse käsitööga tegelemine nõudis vastavate tööriistade olemasolu, mida talupoeg ostis. Talu tööriistade hulka kuulusid kirves, nuga, höövel, puurid, saed, peitel. Oluline oli suursae kasutusele võtmine 1840.-70. aastatel, see tegi lõpu vanale kirvetehnikale. Esimesed suursaed toodi tihti mõisavooris käijate poolt linnast või osteti vene rändkäsitöölistelt ja -kaubitsejatelt.

Linnareisidel ja mõisas nähtu avardas talupoja silmaringi. Hiljem on petrooleumilamp või seinakell oma majapidamissegi ostetud. Arhiivi andmetel on talupoegadel kellasid alates 1850.-60. aastatest. Klaasiga petrooleumilambid hakkasid jõukamatesse peredesse tulema 1880. aastatel.

Ka raamatuid toodi linnast. Rohkem levitasid raamatuid 19. sajandi lõpul Eestis ringi liikuma hakanud raamatukaupmehed, kes müüsid mitmesuguseid rahvaraamatuid nagu kalendrid, katekismused, kukeaabitsad, armastusjutud jt.

Sool on olnud läbi sajandite talupoja üks peamine ostukaup. Kindlasti tuli tallu osta ka vasest, messingist või rauast keedunõusid.

17. sajandil kasutusele tulnud ja kiiresti levinud ostukaup oli tubakas.

19. sajandi teisel poolel suurenes märgatavalt ostetavate kaupade hulk ja valik.

Alates 1860.-70. aastaist osteti majapidamise jaoks tikke ja suhkrut. 1870. aastatest peale on teateid, et pulmades pakuti hommikuti joomiseks ka kohvi.

Vanimad teated kahvlitest ja lauanugadest ulatuvad samuti 1870.-80. aastatesse.