Mõisad

Esimesed mõisad kui feodaalsed majapidamised, millel olid oma põllud ja majandushooned, tekkisid Eesti alal juba võõrvallutuse käigus XIII sajandi algul. Mõisate eelastmeks aga, mis andis uuele nähtusele ka nime mõis, tuleb pidada Muinas-Eesti ülikute üksiktalu. Juba XIII sajandil hakati ka talupoegadelt nõudma tööd isandate põldudel. XV sajandi alguse paiku hakkasid mõisad omandama juba teoorjusliku suurmaapidamise jooni.
# XV sajandi algul oli Eestis poolesaja mõisa ümber
# XVI sajandi alguseks ületas nende arv 200 ning
# Liivi Sõja alguseks oli Eesti territooriumil juba 486 mõisat
# XIX sajandi keskpaiku oli Eestis umbes 1120 mõisat.

Keskajast uusajani kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju.Seal asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks värvatud kubjas. Mõisnikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa hoonestik koosnes elumajast e. häärberist ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel - seinad olid raiutud ristnurgi palkidest, hoone lasus väga madalal vundamendil, katus oli enamasti tehtud õlgedest või roogudest. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest.

XV-XVI sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. XVI sajandist kuni XVIII sajandi lõpuni toimus mõisamajanduse areng mõisatevõrgu ja mõisapõldude laienemise näol. Oma põhiosas kujunes mõisate võrk Eestis välja XVII sajandi lõpuks. XVII sajandil hakkas ka endisest sõdalasest või linnakodanikust-ametnikust mõisaomanik muutuma põllumeheks ja majanduselu juhtijaks.

Kuni XVIII sajandi keskpaigani said mõisad oma rahalised tulud peamiselt teravilja müügist. Juba XVIII sajandi teisel veerandil oli mõisates hakanud arenema ka viinapõletamine, mis võimaldas realiseerida teravilja soodsamalt. Põhja-Eestis oli mõisamajandus pea täielikult allutatud viinatootmisele. Mõisates asutati tõrva-ja lubjapõletusahje ja telliselööve ning ka manufaktuure, nagu klaasi-, peegli- ja paberivabrikuid. Tulud läksid peamiselt tarbimiseks, tootlikke kapitalimahutusi tehti väga harva.

Seoses mõisamajanduse tõusuga XVIII sajandi teisel poolel algas Eesti mõisates ulatuslik ja suurejooneline ehitustegevus. Kujunesid mõisaansamblid esinduslike peahoonete ning rohkete kõrval-ja majandushoonetega. XVIII sajandi lõpupoole domineerisid mitme mantelkorstnaga pooleteise- või kahekorruselised baroksed peahooned, mida iseloomustasid avarad esindusruumid - saal ja paraadtrepiga vestibüül. XIX sajandi alguseks pääses mõjule klassitsistlik stiil. Mõisa peahoone lahutamatuks osaks muutus sammastikuga esikülg, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud park. XIX sajandi keskpaigast, kui lähtuti historistlikest stiilidest, kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Vabaneti rangest sümmeetriataotlusest nii terve mõisaansambli kui pargi planeeringus.

Järkjärgult kasvas mõisa kui asustuskeskuse tähtsus. Peale mõisniku ja tema sugulaste elas seal ka arvukas mõisapere, mis koosnes lihtrahvast - mõisasse teenima võetud talupoegadest.

Mõisateenijate kiht arenes käsikäes mõisamajandusega. Nemad vahendasid taludesse ka mõisakultuuri elemente. Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses.

XIX sajandi keskpaiku muutus Põhja-Eestis, eriti Harju-ja Virumaa mõisates kartul tähtsaimaks põllukultuuriks. Lõuna-Eestis saavutas selle koha linakasvatus. Väga oluliseks kaubalise põllumajanduse haruks muutus meriinotõugu peenvillalammaste kasvatus. Hakati kasvatama ristikut, paljudes mõisates mindi üle mitmeväljasüsteemile. Põllumajanduse ajakohastamine esitas suuremaid nõudmisi ka tööjõule, kelleks ei sobinud enam teoorjad. 1860. aastail hakkasid eramõisad massiliselt loobuma teorendist. 1868. aasta jüripäevast keelati teorent kõigis Balti kubermangudes. Talupojad hakkasid talusid raha eest rentima või päriseks ostma. Talude päriseksmüümisega kaasnes maade taludeks kruntimine, mis tähendas mõisa-ja talumaade selgepiirilist eraldamist. Teorendist loobumise tulemusena pidi mõis üle minema palgatööliste kasutamisele ning muretsema endale ka kogu põllutöödeks vajaliku inventari ja veoloomad. Võeti kasutusele ka põllutöömasinad.

Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt korteriks toa, veidi aiamaad ning võimaluse pidada paari karilooma.

XIX sajandi lõpupoolel-XX sajandi algul kujunes mõisamajanduses juhtivaks suunaks karjakasvatus ja eriti piimakarjandus.

1918. aasta novembris võttis Eesti Vabariigi Maanõukogu vastu määruse mõisamaade kontrolli alla võtmise kohta. 10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, millega võõrandati riigi omanduseks kõik mõisamaad. Maareformiga loodi juurde ligi 55 000 asundustalu.