Muutuv rahvakultuur

9. sajandi keskpaigani muutus talupojakultuur pidevalt, aga suhteliselt aeglaselt. Möödunud sajandi teise poole muutusi võib aga nimetada murrangulisteks. Võimalus talu päriseks osta andis elule uue eesmärgi. Ühe inimpõlve jooksul sai eestlane peremeheks ja isegi härrasmeheks.

Rahvariideid asendas linnamoeline rõivastus. Käsitöös võeti eeskuju saksa mustrilehtedest. Taludesse jõudis järjest enam linnapäritoluga tarbeesemeid. Puunõude kõrval tulid kasutusele fajanssnõud ja noad - kahvlid. Levis kohv, lauale ilmusid sült, klimbisupp ja kompott. Petrooleumilamp vahetas välja peeruvalguse ja aega hakati mõõtma kella abil. Sakste eeskujul hakati õlgede asemel tuppa tooma jõulupuud.

Üldiseks sai elumajade ehitamine rehest lahku. Ristpalkseinu hakati laudadega vooderdama ja maju värvima. Tallu hakati ehitama kööke. Uute majade eluruumides olid laudpõrandad, mis kaeti vaipadega ja akende ette ilmusid kardinad. Jõukamatesse taludesse osteti vabrikumööblit.

Möödunud sajandi lõpukümnendeil võeti kasutusele rauast hõlmader, niidu- ja rehepeksumasinad. Viimase ostmine käis ühele perele üle jõu, need muretseti mitme talu peale. Puuvankreid asendasid raudtelgede ja rautatud ratastega vankrid. Laienes piimakarjandus, tuntuks said võimasinad ja koorelahutajad. Enne Esimest maailmasõda kujunes ühismeiereide võrk. Kodukultuuri edendasid perenaiste kursused.

Mitmed majandus- ja käsitööalased uuendused jõudsid talupojani põllumeesteseltside näituste kaudu. Kontaktide tihenemisele aitasid väga oluliselt kaasa raudteed, millest tähtsamad valmisid Eestis 1870. aastail. Ajalehtede lugemine avardas eestlase maailmapilti. Sealt luges talumees, mis toimus naabervallas ja laias ilmas, näiteks Karksi meestest, kes "progressiga" kaasa läksid ja omale rehepeksumasina muretsesid.